Lasteaia funktsioon on aastate jooksul jäänud samaks, ent siiski on ka palju muutunud. Suurtest 30-liikmelistest rühmadest on saanud väiksemad. Enam ei kehti nõue, et laps peab taldriku tühjaks sööma ning nüüd kasutavad lasteaialapsedki kõnepruugis ingliskeelseid termineid.
Seda võib öelda Rapla lasteaia Kelluke näitel, mis tähistab käesoleval nädalal 55. sünnipäeva. Kõiki muutusi on oma silmaga näinud nii direktor Aune Kähär kui ka õpetaja abi Ragne Nikkel, kes on Kellukese lasteaias töötanud vastavalt 29 ja 31 aastat.
Tähtpäevale kohaselt on lasteaed kaunistatud. Mitmel pool ripub seintel suurelt number 55, mis tähistab lasteaia vanust. Pidustustest saavad osa nii töötajad, lapsed, lapsevanemad kui ka vilistlased. Tõepoolest, ka lasteaia lõpetanuid võib pidada vilistlasteks. Aune Kähär ütles, et ettevalmistused tähtpäeva õnnestumiseks on rõõmsalt ärevad ning toimekad. Lisaks interjööri kaunistamisele on välja otsitud kõikide lendude lõpupildid.
Nii Kähär ise kui ka Ragne Nikkel lõpetasid sellesama lasteaia 1973. aastal ning on nüüd juba aastaid seal tööl olnud. Põnev on mõelda, kui palju on selle aja jooksul lasteaias muutunud. Põhifunktsioon on loomulikult sama – valvata ja harida lapsi sel ajal, kui nende vanemad tööl käivad. Ent kui hakata kokku lugema kõiki läbi tehtud muudatusi, tuleb neid kokku palju. Õpetaja abi Ragne Nikkel ütles isegi, et võrreldes endise ajaga on lasteaias kõik muutunud.
Näiteks on rühmad muutunud väiksemaks. Kähär meenutas, et kui tema lasteaias käis, oli rühmas kolmkümmend last. Tänapäeval on see arv kakskümmend või isegi vähem. Vanasti magati raudvooditel, mida nüüd enam ammu alles ei ole. Tõenäoliselt viidi need juba mõnda aega tagasi vanarauaks. Kõike sai toona tehtud ühes ruumis – lõunauinak, söömine, mängimine.
Veel üks suur muudatus puudutab söögikordi. Tihtipeale on täiskasvanutel rääkida kurbnaljakaid lugusid sellest, kuidas omal ajal pidi taldriku alati tühjaks sööma. Isegi kui toit, näiteks piimajuurviljasupp, ei maitsenud, tuli see ikkagi lõpuni ära süüa. Lapsed olid muidugi leidlikud. Kähär meenutas, et kui tõesti rohkem süüa ei tahtnud, siis lükkasid allesjäänud toidu taldriku äärde nii, et pilt jäi keskelt näha. Nii loodeti, et kasvataja ei tee suurt numbrit.
Praegu enam seda nõuet ei ole, et taldrik tuleb tühjaks süüa. Õpetajad võivad küll suunata, et laps mõne ampsu veel võtaks, aga see on ka kõik. “Meil on isegi nii, et laps tõstab endale ise toitu nii palju, kui tahab. Reeglina sööb ta selle ära. Uut toitu tuleb igal juhul maitsta,” rääkis Kähär.
Aastate jooksul on muutunud ka laste käitumine. Nii näiteks tõi Ragne Nikkel välja, et kohe on aru saada, kui laps istub palju arvutis või nutiseadmes. Seda on näha kasvõi sellest, et keelekasutusse lisanduvad ingliskeelsed terminid, mida ekraani vahendusel õpitakse. Vahepeal oli lasteaias ka inglise keele ring, aga enam mitte. Küll aga omandavad lapsed selle keele üsna hõlpsalt, kui järjest videosid vaatavad.
Proovikivid
Viimasel viiel-kuuel aastal on Kellukese lasteaed läbi teinud mitu katsumust. Esimene neist tekkis 2019. aastal, kui enda hoole alla tuli võtta Pääsupesa lasteaia kaks erirühma. “Tänaseks on nad kohanenud kenasti. Alguses küll veidi pelgasime, et kuidas lapsed ja lapsevanemad neid natuke erilisi lapsi vastu võtavad. Tänaseks on kõik nendega harjunud.
Üheks oma tugevuseks peame seda, et oleme kaasava hariduse poolt. Võtame oma erirühmade lapsed igale poole kaasa. Igal üritusel on nad alati kaasatud. Ja kui on esinemine, siis esinevad nad lihtsalt ühe luuletuse või näpumänguga,” rääkis Kähär. Kui vaadatakse koos teatrit, on ka seal erirühma lapsed kaasatud. “Isegi kui ta jaksab teatrit vaadata ainult viis minutit ja läheb pärast seda õpetaja abiga ära, on ka see viis minutit tema jaoks väärtuslik,” sõnas direktor.
Seda kinnitas ka Kellukese õppealajuhataja ning liikumisõpetaja Lilit Kadarpik. Ta tõi välja, et ülejäänud lapsed on empaatiavõimelised ning mõistavad, kui mõni erirühma laps teistmoodi käitub. Nii näiteks juhtus, et teatrietenduse ajal jooksis üks erirühma laps lava taha uudistama. “Ta tahtis näha, mis seal nukuteatri lava taga toimub. Keegi ei häirunud sellest. Ta sai lihtsalt oma uudishimu rahuldatud,” rääkis Kadarpik.
Veel üks viimaste aastate proovikivi oli loomulikult koroonaperiood. Kuidas sa lasteaeda pead, kui maailmas möllab viirus ja inimestevahelisi kontakte tuleb minimeerida? Kähär tõdes, et sel ajal tuli palju mõelda kastist välja. Esimese hooga oli avatud ainult üks valverühm. Enamik töötajaid olid kodus. Need, kes tahtsid ja julgesid tööle tulla, seda ka tegid. Ühel hetkel hakkas haigus ka lasteaias levima, siis pandi osa rühmi karantiini. See tähendas, et lapsi ei lastud lasteaia peale ringi jalutama. Tunnid ära ei jäänud, aga selle asemel, et muusikasaali minna, tuli õpetaja ise rühma juurde.
Meenutust väärib seegi, et sel ajal ei lubatud lapsevanemaid rühmadesse. Lapsed anti üle välisukse juures. Kui vanem tuli õhtul lapsele järele, helistas ta õpetajale, kes pani lapse valmis ja saatis välja. “Mõne jaoks oli see raske. Mõni laps oli väga harjunud, et emme tuleb rühma kaasa, aga nüüd ei saanud enam nii. Lõpuks harjusid muidugi kõik ära,” rääkis Nikkel. Sel ajal tuli ka maski ja visiiri kanda.
Kähär ütles, et kokkuvõttes oli see muidugi keeruline aeg, aga samas ei jäänud ükski sündmus ära. Iga kord ei saanud küll lapsevanemaid kaasata, aga sündmused said siiski peetud.
Eliitlasteaed?
Kellukese lasteaeda on aastate jooksul saatnud teatav kuulsus, et tegemist on eliitlasteaiaga. Eriti just üheksakümnendatel soovisid paljud Rapla pered, et nende lapsed just Kellukeses käiksid. “On muidugi kena, kui sedasi arvatakse. Mina ütleksin, et me oleme tavaline rõõmsate töötajate ja rõõmsate laste lasteaed. Kas see tähendab, et me oleme eliit? Kui ma siia tööle tulin, siis nägin, et oleme tavaline lasteaed,” rääkis Kähär.
Samasuguseid mõtteid väljendas ka õppealajuhataja Lilit Kadarpik. “Mis teeb meid elitaarseks? Kas siia saab tohutu konkursiga? Ei saa, me ei tee mingeid katseid. On meil paremini kvalifitseeritud tööjõud? Meil on küll kõrgharidusega töötajad, aga see ei tee meid kellestki teisest elitaarsemaks. Küll aga on meil ujula ja kaks saali,” rääkis Kadarpik.
Just ujula olemasolu on paljudele lapsevanematele suur argument, et oma laps Kellukesse tuua. Ujula on tõesti suur pluss, kuid samuti suur väljaminek. Bassein ei ole muidugi väga suur, kuid piisav, et õppida ujuma. Tegemist on heledates toonides ruumiga, mis jätab avara mulje, kuigi ruutmeetrite poolest ta eriti suur ei ole. Küll aga on seal palju mänguasju ning abivahendeid.
Just ujumine ongi paljude laste lemmikosa lasteaias. Ujumisõpe algab seal juba kolmandast eluaastast, ehk niipea kui lapsed sinna tuuakse, kohe hakkavad õppima. Kellukese ujulas käivad ka teiste Rapla lasteaedade lapsed, aga ainult koolieelikud. Ühtlasi on neil ka nädalas vähem tunde. Ujula rajati kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses toimunud remondi käigus, kuid seisis alguses mõnda aega tühjana. Kähär meenutas, et tööle sai see alles 1996. aastal, pool aastat enne seda, kui tema seal juhatajana ametisse asus.
Kellukeses pannakse suurt rõhku liikumisharjumuste edendamisele. Eks tänapäeval ongi mure laste vähese, mitte suure liikumisega. Igal rühmal on nädalas kaks liikumistundi ning lisaks kaks ujumistundi. Väga võimalik, et just see lapsevanemaid paelubki. “Meie lasteaeda saab sisse, kui olla hoolas ja panna laps varakult järjekorda,” rääkis Kähär. Näiteid on ka selle kohta, kui järjekorda pannakse vaid mõne kuu vanune laps. Mis puudutab veel eliitlasteaia kuvandit, ütles Ragne Nikkel, et varem võis selline kuvand küll olla, aga nüüd seda enam kindlasti ei ole.
Unistus sõimerühmast
Juubelid on ühest küljest tähistamiseks, aga teisalt on see ka aeg unistamiseks. Mis võiks Kellukest lähiajal ees oodata? Aune Kähär ja Lilit Kadarpik tõdesid, et nende suurim unistus on see, et lasteaed saaks sõimerühma. Praegu tegutseb Kellukeses kuus rühma, kuid sõimerühma neil pole. Mõtteis on isegi välja vaadatud kohad, kuhu selle rajada võiks. Miks just unistus sõimerühmast?
“Et laps ei peaks kolmeaastasena lasteaeda vahetama, vaid saab kohe pärast vanemapuhkuse lõppu kodust meie lasteaeda tulla ja võib-olla natuke valuline lasteaiavahetus jääb ära,” selgitas Kähär. Praegu midagi konkreetset selles osas siiski ette võetud ei ole ning see mõte elab vaid unistustes.
Lasteaed Kelluke tähistas sünnipäeva 21. jaanuaril, sest just sel kuupäeval aastal 1970 see lasteaed avati.
