Märt Kubo
Äravoolu ümber käib tants nagu aurukatla ümber. Valitsus on muidugi „süüdi”, et inimesed lahkuvad maakohtadest ja väiksematest linnadest suurematesse keskustesse. Tegelikult on see üleilmne nähtus ja halamine ei aita siin kedagi. Lihtsalt nii on ja otsuseid teevad inimesed. Igal oma lugu. Mahajääjad kannatavad, sest teenused kaovad ja jama on majas.
Aga on tagasivool, maale on läinud inimesed viimase poolesaja aasta kestel. Kuni viimase ajani välja. Ostnud vana talukoha, maatüki mere või järve äärde, suvilakoha kooperatiivi krundile. Mandrile, saartele, igasse ilmakaarde. Elatakse seal suviti, nädalalõppudel, kolitakse pensionipõlve odavamalt mööda saatma. Saab saunas käia, kala õngitseda, metsamarju ja seeni korjata. Peita ennast pandeemia eest.
Maja vajab kõpitsemist, muru niitmist, saab peenraid kaevata, sibulaid kuivatada, puid lõhkuda. Ühesõnaga, saab ennast proovile panna ja rõõmu tunda elust täiel rinnal. Linnakorter võimaldab osa võtta linnaelust, käia teatris ja kinos, osaleda kultuurielus.
Kristjan Mitt kirjutab: „Põhjamaade kõrval on Eesti selles mõttes iseäralik, kui mitte öelda, „rikas” riik, kus kahe kodu omamist peetakse iseenesestmõistetavaks.” (Postimees, 29.01.25) Kas niisugune elulaad ka päris noorele põlvkonnale sobib, seda näitab aeg. Ja missugusest tööst siis elatutakse. Tallinnas on tekkinud uutmoodi elulaad, nn 15 minuti linn roheluse ja elanike kaasamisega ning selle keskused (Põhjala, Krulli, Sitsi, Telliskivi). Rohkem sündmusi, kultuuri, potipõllundust jm. Noortele seal meeldib.
Usku annab see, et kodu ehitamine, uuendamine ja aias müttamine näib eestlaste ja paljude siin elavate venelaste geneetiliselt päritud anne. Nõukaajal olid materjalid kehvad ja poes neid harilikult ei olnud. Tutvused kulusid marjaks ära, julgemad panid pihta riigi tagant. Ehitati aastaid, abiks käsiraamatud ja sõprade abi. Nüüd on vaja vaid raha ja pealehakkamist. Tegusatel inimestel, kes paarkümmend aastat ettevõtlusega raha kõrvale pannud, pole raske omale uus kodu rajada. Kasvõi Eesti teise otsa.
Maale on tekkinud sadu puhke- ja külastuskohti, saab ratsutada ja riskantseid trikke proovida. Looduskaunites kohtades, uuendatud mõisates ja põnevates korrastatud hoonetes antakse kontserte ja tehakse teatrit. Publikut voolab kohale Otepää suusakeskusesse, suusa- ja maratonirajad on rahvasportlasi täis. Ühesõnaga, elu keeb. Mis ei vähenda teatud osa inimeste raskusi uue eluga kohanemisel. Eks omavalitsustel olegi otsustada, kas osta paar välismaist tippsportlast oma meeskonda või laiendada sotsiaalabi teenuseid. Keeruline värk, sest alati on valimised ukse ees.
Jalutasime ühel päeval ringteel Sulupere kandis ja keerasime vastrajatud teed pidi alla Vigala jõe poole. Jõudsime kinnisvaraarendusele, kus maa-alused torud-juhtmed paigaldatud. Sealsamas kõrval avastasime juba valmis elamud, hekid kõrged ja kasvuhooned aias. Ei lähe viit aastatki, kui linn jõuab Kesklinna koolist ringteeni. Mõtlesin, et on ikka vahva, et krundid on suured, mitte alla 1000 ruutmeetri. Niisugust luksust vana Euroopa elanikud nautida ei saa. Tugev areng on toimunud ka ida- ja lõunasuunal.
Kusjuures põnev on jälgida eri ajastute arhitektuuri. Enam on linnas nõukaaegseid eramuid, viilkatusega kahekordseid maju. Praegu on moodne pikk ühekordne maja, mida saame nautida nn venekülas ja turuplatsi kõrval. Minu lemmik nende seas asub Kaare tänaval, kohe alguses. Väike kõrvalekalle tavalisest, ja juba köidab. Huvitavaks tõotab kujuneda Kuusiku tee. Kaks moodsat kortermaja on valmis, tööd kestavad ümberehitatud nõukaaegses, vist vene ohvitseridele rajatud hoones. Rapla elu uueneb silmnähtavalt.
