Sellega on nii ja naa. Nagu ikka oleneb kõik sellest, kustpoolt vaadata. Kui asuda eakaks saanud ja väärikaks nimetatud pensionäri positsiooni, kes käib igal valimisel kohusetundlikult oma häält andmas, siis on ennast üsna raske muidugi väärikaks pidada. Näpuvahel sendi veeretamine ja loobumiste nimekirja pidev täiendamine ei tee kedagi õnnelikuks ega lisa enesekindlust, ammugi usaldust kõigi nende vastu, kes midagi lubanud ja täitmata jätnud.
Täna räägivad meie nii-öelda juhtivpoliitikud justkui siira murega, et praegune eakate põlvkond saab ehk kuidagi läbi häda oma eluga veel hakkama, kuid järgmistel läheb juba väga keeruliseks – ei jätku enam neid, kes pensionisammastesse raha koguksid.
Selle kõrval ei saa jätta taas kord imestust avaldamata poliitikuteks nimetatud inimsordi lühikese mälu üle. Aga ka selle üle, et nad ei tea, mis asi on vastutamine. Neile on kõik lubatud ja nemad ei vastuta millegi eest.
Hea näide on pensioni teise samba lõhkumine, mis viis pikaks ajaks tasakaalust välja kogu meie pensionisüsteemi ja mille tegelikud mõjud alles hakkavad avalduma. Kuid lõhkujatele ei too tagajärjed kaasa mingeid sanktsioone. Eesseisvatel valimistel ja ka järgmistel on nad taas nimekirjade tipus. Ja oh üllatust – nende poolt ka hääletatakse.
Kui mõni reakodanik midagi sellist samas mahus ette võtab, siis mõistetakse temalt tekitatud kahju välja kogu ulatuses ja ta maksab seda elu lõpuni tagasi. Poliitik ei pea äpardunud teo pärast isegi mitte punastama. Talle antakse hoopis uue projekti näol järjekordne võimalus uuesti… midagi untsu keerata. Ja kannatavad ka need, kes täna alles keskealised.
Nagu näeme, pole see ainult Eesti probleem. Ameeriklased valisid endale presidendiks mehe, kelle tegusid ja käitumist võis üsna selgelt aimata. Nüüd hoiab kogu maailm pead käte vahel ega oska reageerida: džinn lasti pudelist välja, pudel anti tema enda kätte hoiule ja keegi ei suuda teda sinna tagasi ajada.
Aga me oleme ka ise siin Eestimaal samamoodi käitunud. Valimistulemusi kritiseerides ei tohi kunagi unustada, et suur kaasvastutaja on hääletaja, kes lasi ennast hullutada järjekordse spaalubadusega. Valijaskond peaks juba praegu väga tähelepanelikult jälgima, kes soovivad ennast võimu juurde upitada, ja seejuures peksime meelde tuletama, mitme meile lubatud projekti läbikukutamise või tegemata jätmise juures keegi on olnud. Kui tegemist on lauslõhkujatega, siis ei tohiks toetushäält anda.
Meie ülesanne on praegu üles otsida kõik eelmiste valimiste eel jagatud lubadused, et analüüsida, kui reaalne nende täitmine juba siis oli. Meie asi on küsida igalt kandideerijalt, miks ta on lasknud ennast nimekirja panna, mida saavutama läheb. Ja kui on tegemist valimistest valimisteni kandideeriva isikuga, siis peab ta ette kandma, mida on varem võimul olles suutnud ära teha.
Lõpuks tuleb aru saada, et pidev pettasaamine ei lisa väärikust, see on lihtsalt alandav. Miks peaks lubama võimu juurde inimesi, kes meid ei austa ning aina uuesti ja uuesti meid alandama lähevad?
