Heiki Hepner,
Raplamaa Omavalitsuste Liidu esimees
Pärnu maakohtu Rapla kohtumaja sulgemine puudutab Raplamaad valusalt mitmes küsimuses. Vaieldamatult kaasneb kohtumaja sulgemisega negatiivne mõju õigusemõistmise kättesaadavusele. Seda enam, et arvestataval osal Raplamaal puudub normaalne ühistranspordiühendus Pärnuga.
Loomulikult on suurema löögi all need, kes sotsiaalselt või emotsionaalselt haavatavamad. Kuidas kavatsetakse see probleem lahendada? Kas veeretatakse jälle omavalitsustele, et tehke?
Teine teema on regionaalpoliitika ja selles osas tuleb tänasele valitsusele vaadates küll must masendus peale. Mitte et muudatuste tegemine oleks saatanast, aga neid muudatusi tuleb teha süsteemselt ja läbimõeldult, nii et ühe probleemi lahendamisega ei tekiks kaks või enam asemele.
Meenutagem kasvõi Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli esialgesid sulgemisplaane. Iga ministeerium kärbib sealt, kus hetkel õigeks peab, ja tervikpilt puudub. Vana aasta sees võttis regionaalminister Piret Hartman seisukoha, et kõik seda tüüpi otsused peaksid tema laualt läbi käima, ning lubas regionaalministrina sekkuda teiste ministeeriumide töösse.
“Samal ajal ei saa me jätta kahe silma vahele asjaolu, et mida rohkem maapiirkondadest riigi teenuseid ära toome, seda raskem on selgitada inimestele, miks on seal hea elada. Viies teenused kaugemale, ei jää nendega seotud kulud kandmata, vaid me lihtsalt lükkame need tarbijate kaela,” olid regionaalministri sõnad 22. novembril eelmisel aastal. Ei ole regionaalministrilt kuulnud seisukohta kohtumajade sulgemise osas.
Iga selline otsus viib minema ka töökohti ja vähendab piirkonna atraktiivsust ja konkurentsivõimet. Enne Rapla kohtumaja sulgemist peaks olema selge vastus, kuidas kavatsetakse tagada õigusemõistmise kättesaadavus. Kes hakkab neile inimestele pakkuma transporditeenust, kui bussi-rongiühendus puudub? Kuidas muuta maapiirkonda, kus riik oma teenused välja tagurdab, atraktiivseks? Teeks seekord nii, et enne mõtleks ja siis tegutseks.
