Üks püksisäär on juba roheline

Märt Kubo

Kui rohehullus ükskord mõne aasta eest Raplasse jõudis, tuli kohalikelt valitsejatelt kiri nõudega, et kohe tuleb muretseda või rajada aeda kompostimahuti. Sellele kaas peale seada, pilt teha ja vallavalitsusse toimetada. Kästud, tehtud.
Õnneks oli mul juba aastakümneid nõutud kaadervärk olemas, isegi kaheosaline. Ühes peaaegu küps muld, teise lisasin niidetud muru ja muu bioloogilise risu, toidujäägid ja solgiämbri sisu. Ei tea kust tulid appi punased vihmaussid.
Siiski ei olnud minu rajatis päris nõutekohane, moodne. Olin teinud selle aiandusõpiku malli kohaselt. Nimelt vajavad ussid ja kompost hapnikku ja vett. Laudade vahel on sentimeetrised vahed ja vihmavesi saab taevast peale sadada. Räägin ausalt ära, kaas kogu aeg peal küll ei ole. Aga kui ma külastan meie jäätmehoidlat ja sügisese lehesaju sinna puistan, siis võib igaüks tunnistada, et ka seal ei tõmmata ööseks tekki peale. Aga nõuded on siiski vajalikud, kõik on surelikud, eksivad ja on laisad.
Halba üllatust on pakkunud viimastel aastatel kiiresti täituv pakendikott. Mida sa ka ei osta, kõik on pakitud ühe- või mitmekordsesse kilesse. Muidugi ma mõistan, et see on hügieeniline ja poes ainuvõimalik viis toiduga ringi käia. Paraku näen vähe otsinguid kergemini lagunevate pakendite suunal. Tundub nii, et kui ülevaltpoolt ei kästa ega kamandata, siis lastakse mugavalt vanaviisi edasi. Kiidan alati neid väiketootjaid, kes saiad või õunad kenasti paberkotti asetavad. Paber on hea ahjuhakatis ja selle põletamine siiani lubatud.
Kui pakendikott täis, võib nende kogumiskohas ladustamine osutuda mõnikord keeruliseks. Kas on kasti kaas jube raske või pilu ahtake, sageli on paberpakendi mahuti poodide suuri pakendeid triiki täis. Nüüd, mil tänavatele hakkavad ilmuma isejuhtivad autod, ei tohiks ületamatu raskus olla mugavate kogumismahutite tootmine. Kes võtab initsiatiivi?
Õlijäägid, kasutud tehnikavidinad, eterniit, ehituspraht ja oksad võetakse vastu Mäepere jäätmejaamas. Seal valitseb kord. Igat tüüpi patareid võib poetada mõnede poodide kogumiskasti.
Rohepöörde kõrglainel hakati Brüsseli ametnike poolt ähvardama, et küttekolded eramajades on saatanast ja keeravad taevakummi nässu (PM 12.2.25). See oli ikka päris hull jutt. Ma oleksin juba ammu ahjud ja pliidi välja visanud, kui see nii kerge ja odav oleks olnud. Puuküte on kümnetes tuhandetes eramajades, taluhoonetes ja saunades. Ümberehitus tähendaks hoonete kapitaalremonti.
Rumal püüdlus olla maailma rohelisem moodustis hakkab siiski taanduma. Paksu tossu tuleb ju India põldudelt, kus põletatakse biomassi, sõjatandritelt, metsapõlengutelt, vulkaanipursetest, muu maailma fossiilkütuste kasutamisest elektri- ja soojusjaamades. Kõik see laotub takistuseta planeedile ühtlaselt laiali.
Füüsik William Happer eitab inimtekkelist kasvuhoonegaaside ohtu atmosfäärile (PM 2.3.25). Ta pole ainuke. Kahtlused olid ka akadeemik Endel Lippmaal.
Teisalt, eitada ei saa tõsiasja, et taevas meie pea kohal on muutumises. Inimesi on planeedil palju ja kõik tahavad paremini elada. Me tekitame kohutaval hulgal prügi ja jäätmeid, vingu ja saastavaid gaase. Midagi peab ju ometi tegema, et me selle tõttu otsa ei saaks.
Marju Lauristin sedastab, et ehkki ta ei ole usklik dogmaatilises mõttes, „on kristluse peamine sõnum tänapäeva ohtlikus maailmas eriti suure kõlajõuga: iga inimene peab võtma endale vastutuse kogu inimkonna käekäigu eest”. (Marjustini sajand, lk 263)
Ehk teisisõnu, tee seda, mis on sinu võimuses: kasi ja korista, sorteeri prügi ja jäätmeid, pea kinni mõistlikest nõuetest, ole korralik kodanik. Ära tekita lärmi ega õhuta vaenu somes (sotsiaalmeedias). Ära usu tuututajaid, vaid oma tarkust, kui seda jätkub. Kui ei, siis küsi naabrilt või sõbralt.
Lootus on, et Euroopa Komisjon võtab rohepöördel tuure maha. Aeg on ärev ja nõuab keskendumist kõige tähtsamale. Et uues julgeolekuolukorras Euroopa oma väärtusi ei kaotaks.