Kristiina Ehin esitles Raplamaal oma auhinnatud romaani

Kristiina Ehini romaan „Südametammide taga” on, võib julgelt öelda, üks viimase aja menukamaid raamatuid Eestis. Eelmisel nädalal kohtus Kristiina oma lugejatega Kohilas, Juurus ja Raplas.

Rapla keskraamatukogus kohtumist sisse juhatades tõi raamatukogu kultuurikorralduse spetsialist Irina Vahtra välja mõned arvud: maakonna raamatukogudes on Kristiina romaani 23 eksemplari ning suurem osa neist on välja laenatud. Rapla keskraamatukogu kolm eksemplari on samuti väljas ning järjekorras on 17 lugejat. Mujal Eestis on raamatukogudes sama seis – enamasti on romaan väljas. Ehk lugejate huvi raamatu vastu on suur ja vastuvõtt valdavalt soe. Kirjandusminister Mart Juur on näiteks öelnud, et see on armas raamat.

„Virginia Woolf ütles, et selleks, et romaani kirjutada, peab olema oma tuba. Mina olen täpselt nii lihtsameelne, et andsin paar aastat tagasi oma toa kooliminevale lapsele,” ütles Kristiina Ehin, kes kirjutas oma raamatut elutoas raamaturiiulite taha ehitatud „pesas”. „Olen ise kirjastaja, vahel on toas raamatute mäed. Abiline Eve aitas ehitada raamatupakkidest iglu, kus keset elumöllu sündis see raamat.”
Tulemuseks on väga mitmekihiline romaan, kus on kõrvuti loomeinimeste värvikas argielu, mille pöörasus ja huumor ei jää maha kuulsast raamatust „Minu pere ja muud loomad” (ema Ly võrdlus), ja filosoofilisem, poeetilisem kultuurilooline ja ühtlasi rahvavalgustajalik pool.
Koomiliste elujuhtumite kohta, olgu need Tartus Jakobi mäel asuvas kodus või mõnes teises Eestimaa paigas, kuhu Kristiina koos ema Ly või abikaasa Silveriga sattunud, on kirjanikult tihti küsitud, kui palju selles tõtt on. „Valet on niipalju, et tõde koos püsiks,” on Kristiina malbe vastus. Aga suurem osa asju, ükskõik kui veidraid, on temaga päriselt juhtunud ja nii Kuuri-Kuuno kui ka autoparandaja Himmo on päriselt olemas.

Kultuuriheerosed tahavad olla ärakuulatud

Tõsine ja humoorikas kirjutamisviis on Kristiina sõnul nagu kaksikud. „Enne ei saanud seda raamatut vedama, kui sain need kokku.” Sellest tähtsam on Kristiina enda jaoks raamatu kolmas, mütoloogiline kirjutamisviis ehk suhtlemine meie kultuuri suurkujudega. Seda enam, et maja, kus ta Tartus elab, oli omal ajal Õpetatud Eesti Seltsi kooskäimise koht.
„Kultuuriheeroseid tuleb võtta lähedaste inimestena. Nad tahavad olla ärakuulatud,” leiab Kristiina Ehin, kelle romaanis toimetavad ja avaldavad arvamust Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson, Uku Masing, Johannes Voldemar Veski, aga ka Ludvig Sander.
„Lugesin [Carl Gustav] Jungi, kes toob näiteid, kuidas kujutlus ei olnudki kujutlus, vaid sellel oli sügavam mõte, suunaosutus elus. Võib-olla kaitseme oma psüühikat, püüdes panna ennast uskuma, et kujutlus on lihtsalt kujutlus. Tegelikult on see midagi enamat, kui arvata oskame,” seletas Kristiina oma raamatuvestlusi Lydia Koidulaga.
Kõige enam on see raamat siiski ehk sellest, kuidas keset aeg-ajalt tekkivat kaost säilitada oma loomingulisus ja sisemine tasakaal. Või nagu oli öelnud üks naine Juuru raamatukogus – ja mis Kristiinale väga meeldis -, et see on romaan piiri panemisest naisena, armastajana, loomeinimesena, et leida enda jaoks aega ja ruumi. Et elumõtet otsida.

Kas tuleb järg?

Rapla kohtumisel tänas Kristiina oma ema, kes „lubas end kirjutada niisama veidraks kui ma isegi” ja kes on olnud selle raamatu sisuline toimetaja. Olgu öeldud, et raamat on kirjutatud väga ilusas ja väljendusrikkas eesti keeles. Parafraseerides raamatut, sõnu on kaalutud ja sõelutud ning lõpptulemusega võib rahule jääda.
Kuna Kristiina viimane luulekogu ilmus kahes osas („Janu on kõikidel üks” ja „Janu on kõikidel kaks”), tundis ema Ly huvi, kas proosaraamatus sai Kristiina kõik oma rollid ära kirjeldatud või tuleb ka „Südametammide taga kaks”.
„Ma ei tea praegu, pean endasse vaatama ja süvenema, mida ma tahan edasi teha,” vastas Kristiina pärast põgusat mõttepausi. Kindel on aga see, et romaanist tuleb audioraamat.
Romaan „Südametammide taga” on pälvinud Eduard Vilde kirjandusauhinna ning sel aastal esimest korda välja antud „Tartu raamatu” auhinna. Samuti oli see nomineeritud Kultuurkapitali kirjanduspreemiale ning Eesti naiskirjanduse auhinnale.