Kas halb planeerimine või halb õnn?

Heiki Hepner, metsandusekspert

Nädalapäevad tagasi levis Eestis uudis, et Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on üle suur hulk nelja-aastaseid kuusetaimi, mida ähvardab kompostimine või lõke. Tänaseks on selgunud, et standardseid taimi on umbes 2,4 miljonit.

RMK on lubanud jagada mittestandardseid taimi inimestele tasuta. Ka Raplamaa Purila puukool on üks neist, kus inimestel on võimalik ebastandardseid taimi saada. Standardsetele taimedele otsitakse kasutusvõimalusi.

Miks jäid taimed üle?

Need noored puukesed, mis täna üle jäävad, sai mulda külvatud 2021. aasta kevadel ja olid mõeldud uue metsa rajamiseks 2025. aastal. 2,4 miljoni standardse kuuseistikuga saab rajada 1200 hektarit uut metsapõlve. Aga selleks on vaja raielanke, kuhu istutada. Ja kui neid ei ole, siis lihtsalt ei ole kuhugi istutada.
Viimase nelja aasta jooksul on riigimetsa pindala, kus metsade majandamine keelatud, kasvanud jõudsalt. Ainuüksi 2022. aasta alguses lisandus ühekorraga 29 673 hektarit. Ma olen looduskaitses alati kvaliteeti kvantiteedile eelistanud, aga hetkel ei lasku ma looduskaitsepoliitika üksikasjadesse, vaid konstateerin fakti – metsauuenduse maht ja raiemaht sõltuvad teineteisest.
Muidugi oleks võimalik veel istutada looduslikele rohumaadele, aga see ei ole samuti praeguse keskkonnapoliitikaga kooskõlas. Pigem on asi vastupidi, rohumaid rajatakse juurde metsamaad vähendades.
Kui selgus, et suur hulk taimi jääb üle, väljendas nii mõnigi aktivist pahameelt, et miks neid taimi tasuta erametsaomanikele ei jagatud. Põhjuseid selleks on mitmeid. Loomulikult oleks selline teguviis konkurentsipõhimõtete ja tänase seadusandlusega vastuolus. Lisaks mõjuks see väga negatiivselt erakasvatajatele. Kui Eesti taasiseseisvus, siis võtsime suuna turumajandusele ja eraettevõtlusele. Seepärast on ka loogiline, et erametsanduse jaoks kasvatab metsataimi erasektor ja riik ei sekku sinna, kus turg ise hakkama saab. Kui me tänased ettevõtjad pankrotti ajame, kuskohast siis taimed järgnevatel aastatel metsauuenduseks tulevad?
Ma ei tea, kas see on pinnapealsus või ongi selle taga riigikapitalismi ideoloogia, aga nendesamade aktivistide meelest on kõik väga hästi, kui sama kogus taimi erasektoris oleks üle jäänud (st hävitatud). Neetud kapitalistid võtku kahju sisse ja olgu vait. Kui taimed on turul üle, siis on nad üle, pole mingit vahet, kas kasvataja oli riigipalgal Jüri või erasektorist palka saav Mari.
Muuseas on ka erametsades viimase nelja aastaga sellise metsa pindala, kus majandustegevust ei lubata, tuntavalt kasvanud. Ainuüksi 2022. aasta alguses lisandus ühekorraga 12 685 hektarit. Kas keegi on huvi tundnud, kuidas erasektor sellise riskiga hakkama saab?

Mida sellest juhtumist õppida?

Mets ja metsandus vajavad stabiilsust, mis tugineb teadmisele ja mitte emotsioonidele. Kui 2022. aastal enam kui 42 000 hektaril metsamajandamine üleöö keelati, ei vaevutud mõtlema selle peale, et see tähendab muuhulgas ka metsataimede ülejääki.
RMK-le vaatab ühiskond märksa nõudlikuma pilguga kui keskmisele eraettevõttele. Seni on RMK kasvatanud riigimetsa jaoks 100 protsenti vajaminevast istutusmaterjalist ise. Teinud seda hästi ja taimed on olnud kõrge kvaliteediga. Kas seda sellises mahus jätkata, vääriks arutamist. Ehk oleks mõistlik piirduda 80-90 protsendiga vähemalt sellel perioodil, kuni stabiilsus metsanduses on küsitav. Puudujääva osa kataks erasektor.
Kui erasektoris jääks istutusmaterjali üle, siis vaevalt see uudisekünnist ületaks. Või kui ületaks, siis lühikommentaarina halvast õnnest.