Lugu Vello Mäekivist, bussiteest ja koolilastest

Staažikas bussijuht Vello Mäekivi jäigi juuni teisest nädalast päriselt koju. Tõsi, selle väikese mööndusega, et kui tööandja peaks suvel abi vajama, siis võib ta Vellole helistada, kuid püsikohta pole mõtet pakkuma hakata.

Selle asja on mees enda jaoks kindlalt ära otsustanud – väikeseid sutsakaid vahel jah, kuid mitte pikemaks ajaks. Seda ütleb ta kindla veendumusega ja lehvitab Kelbast Toomastele, Reinudele, Matidele, endisele dispetšerile Riinale ja muidugi paarimees Andrus Laanemetsale – rabage teie edasi. No ei viitsi rohkem, ausõna! Päev pärast ametlikku kojujäämist, 10. juunil, tähistas Vello Mäekivi oma 77. sünnipäeva, nii et tehtud juba küll.
Kuigi Tallinna linnakutsekoool nr 10 andis Vello Mäekivile laia profiiliga tisleri kutse – tähendagu see siis mida iganes -, on ta oma elutöö teinud ikkagi bussirooli keerates.
Jah, ta on töötanud lühikest aega oma erialal mööblivabrikus Standard ja siis ehitusel Rapla MEKis (mehhaniseeritud ehituskolonn) puusepana ja uue aja tulles oli tal isegi oma ehitusfirma, mille suured tegijad peagi kõrvale trügisid, kuid need katsed ongi Vello elus pigem episoodiks jäänud.

Raplasse tuli ta koos esimese abikaasaga sellepärast, et Tallinna ühetoaline korter oli pereelu ahistav – siin lubati avaramaid tingimusi. Aga ehitusel tundis ta ennast ebamugavalt (ega tislerist ei saagi kunagi õiget puuseppa). Lisaks ütles tervis ehitusobjektidel valitsevates tingimustes üles. Püsiv tuuletõmbus mõjus nii laastavalt, et Vello pidi suvesüdames vaevlema lõputu angiini küüsis.
See sai määravaks. Vello läks kohalikku autobaasi autojuhtimist õppima. Aasta oli 1973, teooriat andis Ülo Käi ja liiklust luges Ilmar Karjane. Kui luba käes, sõitis paar aastat veomasinaga, läks uuesti kooli, tõstis liiki ja sai bussijuhi õigused. Mitu aastat vedas ehitustöölisi ja oli seitse aastat Rapla MEKi legendaarse juhataja Avo Kulli isiklik autojuht.
Kulli meenutab Vello hea sõnaga: „Oli mõnus elu- ja rahvamees. Üldiselt peeti temast lugu – see töö nõudis raudseid närve ja härja tervist.”
Uuel ajal, nagu juba öeldud, proovis Vello veel korra omal käel ehitamist, loobus ja läks Taisto bussifirmasse kaugliine sõitma. Töötas seal kolmteist aastat. See oli oma plusside ja miinustega periood, sai ilma ja inimesi näha. Taistos tekkisid töökaaslastega lähedased suhted, ütleb Vello. „Käime praegugi aeg-ajalt koos ja meenutame vanu aegu.”
Kaugsõidus pidi paarimehega normaalne klapp olema, teisiti ei olnud võimalik. Oled inimesega nädal aega koos nii tööl kui ka vabal hetkel, elad temaga ühes toas, teed koos süüa, libistad mõnel õhtul ehk pudeli õlutki, arutad maailma poliitikat ja vahel ka väga isiklikke asju. Seda on ka ilus meenutada.
Niisuguse elu miinus on, et oled kogu aeg perest eemal ja see sünnitab probleeme, kuid seda teemat me pikemalt ei lahka.
Vello otsis paiksemat kohta ja tuli Raplasse. Siin oli üks endine kaugliini mees, Kalev nimeks, juba ees. Tal oli kombeks aasida: „Velts, miks sa siia tulid? Siin sõidavad maamehed, kellega pole midagi teha. Muudkui loksud külast külla ja kogu lugu.”
Vello räägib muigega: „Lõpuks saime suurteks sõpradeks, käisime teineteisega läbi ja puha. Kord kukkus puu talle jala peale – tühi asi ju, aga läks haiglasse. Seal avastati kaugele arenenud kopsuvähk. Sellega läks kiiresti. Kalev armastas vahel naljaks öelda: „Kuule, Velts, lõpetame ära, ega me ei taha ju siia rooli igaveseks jääda.” Ja lõpetaski ära…” Niisugused mälestused teevad hellaks.

Kümneks aastaks lapsi vedama

9. juunil täitus Vellol kümme kooliaega. Äraseletatult tähendab see, et kõik viimased aastad on üks osa aastast kulgenud koolilapsi vedades. Hommikul alustas Kodilast, esimene peatus oli kell 6.58 Raikal, sealt Tõrma ja Kuusiku-Nõmme kaudu Lipstusse, siis tagasi Kuusikult Raplasse. Pani lapsed mõlema kooli juures maha ja oli kell 7.43 raudteejaamas, et sealt kella kaheksaks Alusse jõuda. Pärastlõunal algas ring kell 16.15 raudteejaamast, läks läbi bussijaama, Kuusiku, Lipstu ja Kodila kaudu kella 17-ks Kelpa.
Bussijuhi enda arvutused ütlevad, et kümne aastaga läbis ta sellel liinil 1350 koolipäevaga 121 500 kilomeetrit. Ikka ühte ja sama teed pidi. Lipstu oli kaugem punkt, kus tuli ots ringi keerata ja tagasi tulla. Kümne aastaga on ta seal hommikuti peatunud 1350 ja õhtuti sama palju kordi. Lipstu silda on sõitjaid oodates vahtinud 2700 korda ja koos lastega üle Rap­la silla sõitnud sama palju kordi.
Vello ütleb, et tal on seal kõik künkakesed, augud ja suuremad kivid täpselt peas. Ta võiks kuuvalgel ööl tuledeta selle läbida, ilma et midagi juhtuks. Kõige hullem lõik on Tõrmast Kuusiku-Nõmme. Tee on seal täpselt bussi laiune – pool meetrit ühele või pool meetrit teisele poole on juba katastroof.
Talvel libedaga on mõnel korral juhtunud, et koolibuss pole sõitu saanud alustadagi. „Aga niisuguseid päevi on vähe,” täpsustab Vello ja lisab, et mõnel korral pole ta riskinud just seda Kuusiku-Nõmme teed ette võtta. Kui on ikka libe ja lapsed peal, miks sa pead siis igale poole tükkima. Üle-eelmisel talvel juhtus korra nii, et libedaga koju minnes vajus buss lihtsalt teelt välja ja omal jõul tagasi ei saanud. „Tõmbasime järgmisel hommikul traktoriga teele tagasi. Õnneks olin bussis üksinda,” seletab ta.

Tuim rutiin, kui lapsi poleks bussis

Teised on vahel uurinud, kuidas Vello lastega hakkama saab – karjuvad ja kisavad ju? Vello ütleb, et teda pole lapsed kunagi seganud. „Ma pole nendega kuri olnud ega kuidagi teistmoodi jamanud ja nemad pole minuga ka jamanud. Ma ei tee neist väljagi, ei küsi näiteks, kas tal on pilet taskus või ei ole, ega ma last ju sellepärast veel koju või saata. Mõnele siiski vahel ikka ütlen, et kui sa iga päev pintsakuid ja jopesid vahetad, siis pane vahel selga ka see, mille taskus sõidukaarti peidad.”
Lapsed ei ole ju loomult pahad. Kui nendega heaga läbi saada, siis nemad püüavad samaga vastata. Vello ütleb, et teised on kurtnud, et sõitjad sodivad ja lõhuvad istmeid, tema bussis pole seda kümne aasta jooksul kordagi juhtunud. Küll juhtub igasuguseid muid asju.
„Kõike ei hakka ma sulle siin praegu rääkima, ära loodagi,” ütleb ta resoluutselt ja poetab siis ühe loo: „Kord oli niisugune juhus, et sain bussiga just Rapla silla peale, kui üks poiss hüüdis, et bussijuht, pea kinni, mu koolikott jäi bussijaama. Keerasin siis ringi pealt tagasi, sõitsime bussijaama, võtsime koti ka peale ja sõitsime edasi. Ma ei saand teda ju ometi Raplasse jätta.” Lastega igatahes igav ei hakka.

Vahepeal kipub „tere” bussist ära kaduma

Vello mõtiskleb: „Esimesed, kes kümme aastat tagasi emade saatel hädistena kooliteed alustasid, hakkavad nüüd lõpetama. Nii et oleme kümme aastat kõik koolipäevad koos olnud. Ainult vahepeal on üks selline aeg, kus nemad mind ei tunne ja tere ei ütle. See on umbes siis, kui ollakse viiendas-kuuendas klassis. Siis hakkavad häbenema või mis see neile peale tuleb. Algul ütlevad kõik ilusa selge häälega: „Tere, tere!”, siis kaob see ära. Tulevad peale, vaatavad maha või sinust mööda ja katsuvad kiiresti edasi minna.
Aga ega „tere” sellepärast veel päriselt bussist kao – uued väikesed julged on tulnud peale ja need, kes vanemaks saanud, hakkavad ka jälle teretama,” muigab Vello heatahtlikult ning arutleb edasi: „Need, kes kümme aastat tagasi minu alustades vanemates klassides olid, on nüüd suured mehed-naised ja mõnel on juba lapsedki näpuotsas. Nihuke see eluring on.”

Aga ega lastelgi kerge ole

Tulevad varahommikul kodust poolunistena välja ja ootavad iga ilmaga lageda taeva all bussi. Nad ei ela ju seal, kuhu täiskasvanud on peatuse märkinud. Mõnel tuleb kodust pikk maa maha käia.
„Mõtlen ikka nende Lipstu laste peale. Seal peavad kõik keset lagedat välja tuule, vihma või lume käes mingigi kaitseta seisma. Varem käis sealt suurem hulk lapsi. Võtsin siis omaalgatuslikult vastu otsuse, et sõidan neile nii kaua õue peale vastu, kuni keegi kisa tõstab. Läks natuke aega ja siis hakatigi maanteeametis või kuskil mujal kilomeetreid lugema ja olingi vahel – iga päev tuli edasi-tagasi sõiduga kilomeeter otsa ja läbi see omaalgatus saigi.
Ega Lipstu peatus ainukesena lagedal ole, neid kohti on mujalgi ja polegi nagu kellegi asi, et lapsed iga ilmaga bussi oodates kössitavad ja lõdisevad.”
Vello ütleb, et aastatega on lapsi vähemaks jäänud. Kui ta kümme aastat tagasi alustas, tuli ringi peale kokku oma nelikümmend last. Eelmisel aastal aga vähenes sõitjate hulk äkki. Vello ei oska seletada, kuhu lapsed kadusid või mis see põhjus oli.

Kuidas Kaiu mees Kelpa sattus

Lapsepõlvekodu oli Vellol Karitsa külas. Isa oli kohalik, ema läänlane. Ei tea, kust isa ta leidis. Nüüd on mõlemad juba ammu mulla all. Isa läks ees, siis ema. Neil oli neli last: kolm poissi ja üks tüdruk. Üks poistest on ka juba mulla all. Vanem vend elab Tallinnas ja peab Kelbas suvekodu. Õde on Kivi-Vigalas. Vanemate kodu on praegu Vello poja pidada.
Vello lõpetas põhikooli Kaius ja läks siis oma elu elama. Ühel ajal tõi elu ta koos praeguse abikaasa Anneliga Kelpa – viimased 18 aastat on seal elatud. „Ei ole hullu, kui rattad on all,” kommenteerib Vello. Neile kuulub endisest kahekorruselisest sovhoosi majast kaks kokku ehitatud korterit. Vello on maja keldrisse oma 2 x18 ruutmeetrise puutöökoja rajanud, kus kavatseb nüüd vaba inimesena nokitsema hakata.
Kuusteist aastat tagasi sündis tütar Marilii Maria. Teine nimi on vanaema järgi, et meeles püsiks. Kui laps sai kooliealiseks, kuulis kogu Eesti temast – oli üks väheseid, võib-olla koguni ainuke, kellele isa bussipeatusse mugava ooteruumi ehitas.
Esimesse klassi läks laps väikesesse kodusesse Kodila kooli. Vello mäletab seda aega hea sõnaga. Kõik tundsid kõiki ja hoidsid üksteist. Lastel oli seal hea. Vellole meenub tütre esimene kooli jõulupidu. Kõik said kommi ja olid õnnelikud. Vello sai ka.
„Ma pole nii suurt kommikarpi ei enne ega pärast näinud. Tea, kust nad niisuguse välja võtsid. Ja selle peal oli aukiri: maailma parimale bussijuhile. Mulle läks see nii südamesse ja on tänaseni meeles. Ka tütar näitab vahel: näe, issi, see on sellest ajast. Tore aeg oli.”
Siis pani vallavalitsus kooli kinni ja laps pidi hakkama Rap­las käima. Sel kevadel lõpetas põhikooli ja tahab gümnaasiumis jätkata. Marilii Maria laulab Thea Paluoja laulustuudios ja see on talle väga tähtis. Lapsed hoolivad Theast väga. Vello hoolib ka: „Käisime laulustuudio juubelikontserdil. See oli väga ilus ja südamlik,” ütleb ta.
Tööpäevadel on isa ja tütar rohkem kahekesi. Abikaasa käib Tallinnas tööl. Läheb hommikul kell kuus juba ära, et kella seitsmeks tööle jõuda. Valikut pole – siin lähemal ju töökohti ei ole. Sõidab 100 kilomeetrit päevas maha. Ta on õppinud kokk, töötas kaua D-terminali juures hotellis. Nüüd on seitse aastat Jüri ringi taga kaubalaos olnud. Kerge ei ole, aga kellel see kerge on? Ega virisemine ei aita.
Nii nad elavad…