Lugu Vello Mäekivist, bussiteest ja koolilastest

Staažikas bussijuht Vello Mäekivi jäigi juuni teisest nädalast päriselt koju. Tõsi, selle väikese mööndusega, et kui tööandja peaks suvel abi vajama, siis võib ta Vellole helistada, kuid püsikohta pole mõtet pakkuma hakata.

Selle asja on mees enda jaoks kindlalt ära otsustanud – väikeseid sutsakaid vahel jah, kuid mitte pikemaks ajaks. Seda ütleb ta kindla veendumusega ja lehvitab Kelbast Toomastele, Reinudele, Matidele, endisele dispetšerile Riinale ja muidugi paarimees Andrus Laanemetsale – rabage teie edasi. No ei viitsi rohkem, ausõna! Päev pärast ametlikku kojujäämist, 10. juunil, tähistas Vello Mäekivi oma 77. sünnipäeva, nii et tehtud juba küll.
Kuigi Tallinna linnakutsekoool nr 10 andis Vello Mäekivile laia profiiliga tisleri kutse – tähendagu see siis mida iganes -, on ta oma elutöö teinud ikkagi bussirooli keerates.
Jah, ta on töötanud lühikest aega oma erialal mööblivabrikus Standard ja siis ehitusel Rapla MEKis (mehhaniseeritud ehituskolonn) puusepana ja uue aja tulles oli tal isegi oma ehitusfirma, mille suured tegijad peagi kõrvale trügisid, kuid need katsed ongi Vello elus pigem episoodiks jäänud.