Raplamaa vanemaealised taaselustasid pärandtoidud kooskokkamise töötoas

Sel kevadel said Raplamaa vanemad inimesed kokku, et jagada ja talletada põlvest põlve edasi antud toidupärandit. Kohtumised kulmineerusid meeleoluka kooskokkamise töötoaga.

Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus (RAEK) viis läbi projekti „Põlvest põlve: Raplamaa toidu lugu”. Selle käigus oli mitu sooja ja sisukat vestlusringi, kus meenutati vanu aegu, toidulõhnaga täidetud kööke, ning jagati retsepte, mis on läbi aegade peres säilinud. Maikuus viidi Rapla valla avatud noortekeskuse köögis läbi töötuba, millest võttis osa kokku 11 inimest. Töötuba juhendasid Raplamaa rahvakultuurispetsialist Anne Ummalas ning meisterpagar Evelin Küttis.
Osalejates tekitasid kõige enam elevust just need retseptid, mis ulatuvad mitme põlvkonna taha ja toovad endaga kaasa killukese kodu ja lapsepõlve.
Rahvakultuurispetsialist Anne Ummalas tutvustas Rapla maakonna üldist toidulugu ning osalejad said jagada, mis nende peres toidulauale pandi ning kuidas toite valmistati. „Toit kasvatati ise ja see, mis meie põldudel kasvas, seda süüa oli,” ütles Anne toidukultuuri kohta.
Tiheda kokkamispäeva lõpuks jõudsid lauale loorberisai, mulgikapsaga leivapirukad, kartulivorstid, veripannkoogid, klopitud kurgisalat, rukkivaht rabarberiga ning õllesupp.
„Kvaliteedimärgiks kujunes arutelu käigus see, kas üks või teine toit sai samasugune, nagu emad ja vanaemad kunagi valmistasid. Nii mõnigi toit sai täpselt õige, aga tuli tõdeda, et mõni retsept tahab veel täiustamist, et jõuda esiemade tasemele,” rääkis projekti juht, Harju-Rapla-Läänemaa DMO arendus- ja turundusspetsialist Raplamaal Anni Vahter.

Raplamaa toidu lugu

„Raplamaa toidu lugu on sarnane teiste piirkondadega Põhja-Eesti kliimatingimustes,” rääkis Anne Ummalas. Söödi seda, mis siin maal kasvas: oder, kaer ja hiljem ka nisu ja rukis. „Neist põhiteraviljadest keedeti körti, mis tuletaks meile meelde putru, ja hoopis vedelamat rokka. Leiba hakati rukkist küpsetama hiljem,” rääkis Ummalas. Leivatainast küpsetati ka kinniseid pirukaid, mille täidiseks oli soolasilk, hapukapsas vms. Väga olulisel kohal olid kaunviljad – läätsed, herned, oad ning neist valmistatud paks puder.
19. sajandil ilmus talurahva põllule meile nii harjumuspäraseks saanud kartul. „Küll pidid mõisnikud nägema vaeva, et talurahvast veenda seda imelikku söögitaime kasvatama.”
Liha oli söögilaual hooajati. Liha oli rohkem sügisel, kui koduloomi tapeti. Seda säilitati suitsutatult, kuivatatult või soolatult ning loomast söödi ära kõik, mis oli vähegi võimalik süüa. Ulukiliha ei söödud, sest metsloomad olid mõisniku omad ja iga talumees oma voli järgi küttida ei tohtinud. Kala seevastu sai vahetada vilja vastu ja enamasti oli see soolasilk.
Kui elu paranes, põllud hakkasid rohkem vilja kandma ja loomi suudeti rohkem pidada, muutus ka toidulaud rikkalikumaks. Jahurokka enam ise ei söödud, vaid sellega toideti loomi. Samuti vähenes siseelundite (rupskite) söömine, neid anti edaspidi koertele.
Rapla maakonnas on säilinud ka mõned siinsele piirkonnale omased toidud. Neist Märjamaa ja Vigala piirkonnale omane kartulivorst ei ole enam kellelegi uudiseks. „Jõululaual pidi ju vorst alati olema, see tõi järgmiseks aastaks õnnistuse. Aga kui odrakruupe soolikasse ajada niipalju ei olnud ja kartul juba põllul kasvada mühises, panidki osavamad perenaised just kartuli soole sisse. Ja nii ta levis kui toitev ja lihtne pühadetoit. Kui te täna ostate kartulivorsti, siis teadke, et õige vorst on tükeldatud kartulist,” rääkis Ummalas. Õiges kartulivorstis peab olema tunda tükilist struktuuri ja kindlasti peab seal olema vorstirohtu. Köömnete lisamine oli juba kohalikum maitse-eelistus.
Õllepärast tehti paljudes piirkondades õllesuppi. Mannavahu asemel tehti rukkikroovjahust vahtu, millesse pandi õunaviile või rabarberit. „Imehea ja tervislik meie kandi magusroog,” ütles Ummalas.
Teraviljadest on tehtud ka klimpe erinevate leente sisse. Nii on ühest Hagudi kandi talust pärit mälestus hapukapsasupist, kuhu keedeti sisse odrajahust klimbid. „Tagasi mõeldes ei pruugi esivanemate toidulaud niiväga kehv tundudagi, kui me täna kõikide asjade kättesaadavuse ajal mõtleme. Kindlasti sõid esiemad 100 aastat tagasi oluliselt tervislikumalt kui meie täna poetoidu peal elades. Tol ajal ei olnud reostust, sünteetilisi väetisi ja kogu toit kasvatati ise. Ökotoit oli kõikidel laual. Kui tahad midagi tõeliselt vana ja algupärast ise proovida, siis soovitan külvata läätsesid ja neist toite valmistada,” rääkis Anne Ummalas.
Raplamaa toidulugu ja selle kogumine jätkub.

Retseptid

Rukkijahuvaht piimaga

Vaja läheb: 1 l vett, 1 kl viilutatud õunu, 5 spl suhkrut, 1 kl rukkimannat, kaneeli
Tee nii: Pane vesi potti ja kuumuta keemiseni. Lisa õunaviilud ja suhkur. Seejärel sega hästi kloppides juurde rukkimanna. Keeda pidevalt segades 5-10 minutit ja jahuta segu leigeks. Vahusta, kuni rukkimanna mass on hele ja kohev. Serveeri piima ja kaneeliga.

Klopitud kurgisalat

Vaja läheb: 300 g värsket kurki, 0,5 tl soola, 0,5 tl 30% äädikat, värsket tilli, suhkrut.
Tee nii: Koori ja viiluta kurgid, pane kaanega anumasse. Lisa äädikas, suhkur, sool ja till. Sulge anum kaanega ja klopi korralikult. Võta kaas pealt ja söö!