„Klaasikillumängud”

Katrin Anto,
Kehtna valla volikogu esimees

Järvakandi klaasimuuseum ei ole lihtsalt majake kino taga, vaid muuseumihoone kannab endas terve klaasitööstusajastu mälestust. Siin kohtuvad külastajad ajalooga, mida pole hoitud mitte ainult riiulitel ja vitriinides, vaid ka inimeste lugudes ja südames.

Kehtna vallavalitsus on algatanud Järvakandi kultuurihalli ja klaasimuuseumi liitmise, mille tulemusel moodustatakse uus asutus – Järvakandi klaasikeskus. Uue asutuse juriidilise järjepidevusena kasutatakse klaasimuuseumi registrikoodi, kuid tegevus hakkab toimuma peamiselt kultuurihalli ruumides.
Kuigi eelnõu seletuskirjas on, et muudatus ei too kaasa lisakulusid ega piira töötajate õigusi, on reaalsus teine: mõlemale asutuse juhile on teatatud kavatsusest nad koondada. Samas on kogukonna hinnangul endiselt vastuseta küsimused, mida täpselt muudetakse, millised tegevused säilivad ning kuidas tagatakse kvaliteetne teenus olemasoleva töömahu juures?

Kogukonna kaasamisprotsess

10. juunil toimus Järvakandi kultuurihallis avalik haridus-, kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni istung, kus tutvustati Järvakandi klaasimuuseumi ja kultuurihalli liitmise põhimõtteid. Kehtna vallavalitsuse kutsel kogunes saali umbes 30 inimest: kogukonnaliikmed, volikogu liikmed, ametnikud ja mitmed huvilised vallast.
Koosoleku kaasamise osa pikkuseks oli kavandatud üks tund, mille järel jätkas komisjon oma päevakava teiste teemadega. Tõsise ja sisulise teema – kahe asutuse liitmise – aruteluks antud ajapiirang jättis paljudele osalejatele mulje, et tegemist oli pigem formaalse linnukese tegemisega kaasamisprotsessis, mitte tegeliku sisendi kogumisega.
Tagasisidena kogukonnast kajab selgelt ka arusaamatus – ei saadud piisavalt selget ülevaadet, mida täpselt muutma ja tegema hakatakse, kuidas hakatakse töökorraldust ümber kujundama, ega seda, millised on muudatuse praktilised tagajärjed. See tekitas küsimusi ja kõhklusi, mitte kindlustunnet.
Avalikul koosolekul viidati ka Järvakandi klaasikeskuse tegevusmudelile, mis töötati välja 2023. aastal koostöös rahvusvahelise konsultatsiooniettevõttega Creativity Lab OÜ. Mudel näeb ette viie töötajaga meeskonna, mis kataks kõik vajalikud rollid: muuseumi kuraator-koguhoidja, kultuurisündmuste kuraator, haridusprogrammide kuraator/külastusjuht, keskuse administraator ning tegevjuht. Kuid tänases eelnõus kavandatakse loodavasse klaasikeskusesse vaid kaks töötajat. Sama palju, kui praegu töötab muuseumis.
Vallavalitsuse sõnul ei võimalda valla eelarve rohkemate töökohtade rahastamist, mistõttu terviklik tegevusmudel jääb pigem tulevikunägemuseks kui reaalseks aluseks kavandatavale ümberkorraldusele.
Veelgi enam – kogu seletuskirjas viidatakse mahukale tegevusmudelile vaid ühe lausega, öeldes: “Ümberkorralduste läbiviimisel tuginetakse Järvakandi klaasikeskuse tegevusmudelile.” Selline viide ilma sisulise sidususe ja ressursside tagamiseta tekitab põhjendatud küsimuse, kas tegemist on teadliku eksitusega või pelgalt formaalse viitega, millel pole praktilist katet.
Kogukonna seisukohast kujunes arusaam, et tegevusmudel on kui helesinine unistus, mis tänases reaalsuses ei päde. See vähendab usaldust otsustusprotsessi vastu ja tõstatab küsimuse, kuidas saavad elujõulised kultuuri- ja kogukonnateenused toimida, kui neid püütakse ellu viia senisest väiksema meeskonnaga.

Teemapark vs Lottemaa

Arutelul tekitas omajagu segadust ka abivallavanem Rynaldo Puusepa sõnakasutus, kus ta võrdles muuseumit ja kultuurihalli “silotünniga”, mis eraldi ei toimi, ning tõi näiteid uue loodava asutuse populaarsusest, võrreldes seda Lottemaaga.
Tema soov oli rõhutada vajadust ühtse ja atraktiivse külastuskogemuse järele, kus muuseum, kultuurihall ja klaasitööstus moodustaksid ühise terviku ehk teemapargi. Paraku mõjusid sellised võrdlused osalejatele kohati ähmaselt ja tekitasid pigem küsimusi kui selgust.
Võrdlus kahe “silotünniga”, mis seni eraldi ei tööta, tekitas mitmes kuulajas tunde, et senist tööd ja saavutusi alahinnatakse. Eriti olukorras, kus nii muuseum kui ka kultuurihall on aastate jooksul oma valdkonnas iseseisvalt ja tulemuslikult tegutsenud.
Kogukond ootab vallavalitsuselt selgust, austust ja konkreetseid vastuseid, mitte ebamääraseid metafoore, mis jätavad ruumi tõlgendusteks. Kui räägitakse asutuste liitmisest, töökohtadest ja kultuuripärandi tulevikust, on sõnadel kaal ja iga võrdlus, mis ähmastab tähendust või väldib otsest vastust, suurendab usaldamatust.
Kehtna vald on varemgi oma teenuste korraldust tõhustanud: liidetud on haridusasutusi, noortekeskusi ja raamatukogusid. Need ümberkorraldused on toimunud üldiselt arusaadavalt, sest nende puhul on funktsioonid sageli sarnased ja sihtrühmad osaliselt kattuvad.
Kultuurihalli ja klaasimuuseumi liitmine on aga midagi enamat – see puudutab kultuurilist identiteeti ja ajalugu. See ei ole lihtsalt „kino ja teatri“ ühendamine, vaid kahe väga erineva rolli ja eesmärgiga asutuse kokkuviimine. Seetõttu peab selline otsus olema selgelt põhjendatud, läbimõeldud ja kogukonnale arusaadav.

Põhimõtteline seisukoht

Olen korduvalt rõhutanud, et ei seisa põhimõtteliselt Järvakandi kultuurihalli ja klaasimuuseumi liitmise vastu. Usun, et eelnevalt läbimõeldud otsused võivad anda vallale ja kogukonnale uusi võimalusi. Oluline on, et Järvakandi klaasikeskuse loomisel ja muuseumi ning kultuurihalli ühendamisel ei kannataks muuseumi sisuline tegevus – Järvakandi ja laiemalt Eesti klaasipärandi uurimine, kogumine, säilitamine ja vahendamine.
Kui klaasikeskuses ei tööta edaspidi inimesed, kellel on pädevus ja teadmised muuseumitööst, siis muuseumi areng hääbub. Jah, ta võib veel mõnda aega formaalselt tegutseda, kuid sisu kaob ja koos sellega ka tähendus.
Korrastatud ja kogumispõhimõtetele vastavalt täienev muuseumikogu annab kogu asutuse tegevusele tõsiseltvõetava sisu. Huvipakkuvad ja sisukad näitused sünnivad ainult pideva uurimistöö ja kogutud teadmiste tulemusel. Ekskursioonid klaasitootmisesse lisavad küll atraktiivsust, kuid ei saa asendada muuseumi põhitegevust.
Kultuurihalli võimalused annavad head eeldused külastajatele suunatud tegevuse laiendamiseks, kuid sisuline sisu peab tulema muuseumilt. Muuseum, mis on 25 aastaga saavutanud Eesti mastaabis arvestatava tuntuse, on väärtuslik platvorm edasiseks arenguks ja ka klaasikeskuse mõtestatud kujunemiseks.

Protsessi kriitika

Olen esimesest päevast peale olnud kriitiline liitmise kui protsessi suhtes: dokumendid ei ole olnud korrektselt vormistatud ja sisaldavad olulisi faktivigu, minu mitukümmend sisulist muudatusettepanekut-parandust on sildistatud “venitamistaktikaks”, kogukonna kaasamine on olnud pinnapealne ja otsustamist on survestatud sooviga lisada eelnõud kiiruga volikogu päevakorda.
Otsused, mis sünnivad koos inimestega, kestavad kauem, arvestades, et liitmisplaani üheks tõukeks on regionaalarengu sihtprogrammist PEEK saadud rahastus. Just seetõttu on veelgi olulisem, et otsused tehtaks läbimõeldult!
Ükski maja ei seisa püsti üksnes seinte najal ja ühtegi maja ei ehitata ilma vundamendita. Selle tõeline tugevus tuleb inimestest – neist, kes on seal töötanud, loonud ja oma elu sellesse paika pannud. Järvakandi klaasimuuseum ja kultuurihall ei ole pelgalt asutused, vaid inimeste lood, aastatepikkune pühendumus, mälestused, rõõmud ja vahel ka võitlused. Omalt poolt soovin, et väärtustaksime kõike, mida ajalugu on meile kinkinud ning mida ei saa lihtsalt ühe otsusega kustutada.

Klaas on õrn ja habras materjal, mis killustub kergesti. Klaasikillud lõikavad sõrme ja võivad jätta haavad. Selliste „mängude“ hind on kõrge – eriti siis, kui mängitakse kogukonna usalduse ja ajaloolise pärandiga.

Artikkel ilmub lühendatult, täispikkuses saab seda lugeda www.sonumid.ee