“Jaak Karp on nähtus omaette”, “emotsionaalne ja võitlejahingega”, “väsimatu töörügaja” – nõnda iseloomustavad Jaak Karpi inimesed, kellega ta aastate jooksul on kokku puutunud. Nüüd, kui ta täidab Rapla korvpallikooli tegevjuhi ametit veel viimaseid päevi, on igati sobilik küsida, millisena ta oma kaasteelistele meelde on jäänud.
Raplamaa Sõnumid kogus kokku kümne inimese meenutused, kes on Karpi aastaid teadnud. Nende seas on nii sponsorid, fännid tribüünilt kui ka kolleegid, kellega ta on korvpallivankrit koos vedanud. Kõik nad tõdevad ühel või teisel viisil, et Karp on saanud Raplas hakkama millegi erakordsega.
Jaak Karp alustas tööd Rapla korvpallikoolis aastal 2002. Esialgu töötas ta ka treenerina, kuid õige pea sai selgeks, et suurema panuse saab ta anda korvpallikooli juhina. Just seda tööd on ta sellest ajast saati teinud. Juunikuu lõpuga saab see teekond tema elus läbi. Küll aga jäädakse tema tööd ja panust siinse spordielu vedamisel mäletama veel aastakümneteks ja tõenäoliselt pikemaltki.
Keeruline oleks öelda, kui paljude inimestega on Karp selle aja jooksul kokku puutunud, kuid arvata võib, et see arv küündib mitmesaja ning võib-olla tuhandeni. Siin on kümne inimese lood ja meenutused Jaak Karbist.
Alar Mutli, Rapla korvpallimeeskonna toetaja:
Minu esimesed kokkupuuted Jaaguga olid ajast, mil alles avati Sadolini spordihoone. Ma kujutan ette, et umbes samal ajal jõudis ka Rapla meeskond meistriliigasse ja avanesid päris uued võimalused mängimiseks ning treeninguteks.
Valla ja Jaagu nägemus, kuidas korvpallimeeskond võiks või saaks seda saali kasutada, päris hästi kokku ei langenud. Eks meil oli ka vaidlusi ja möödarääkimisi. Aga ma olen Jaaku ikka kõrgelt hinnanud, sest ta on pidevalt püüelnud parema poole. Teinud seda alati sihikindlalt, võib-olla vahel ka üsna jõuliselt, nii et mõned nõrgemad juhid on seda üsna isiklikult võtnud. Ega see tema eesmärkide saavutamist kergemaks pole teinud.
Igatahes olen korvpalli oma võimaluste piires, küll väikeste summadega, aga see-eest pidevalt, ka ise toetanud. Mina pean Jaagu-taolistest sihikindlatest juhtidest lugu ja soovin talle edu edaspidiseks.
Tiia Hansar, korvpallifänn:
Jaak Karp on nähtus omaette, sest need kuuluvad kokku – Jaak Karp ja Rapla korvpall. Sel mehel on olnud oma visioon Rapla korvpallist, mida ta ka kõiki oma teadmisi ja hinge rakendades on ellu viinud aastaid. Ja seda on ta teinud hästi.
Mulle meeldib Jaagu elulisus. Mängudel olles olen sageli vaadanud ka Jaagu reaktsioone mängu ajal. Need on n-ö seinast seina js see on ilus, sest ta on aus, ehe, vahetu. Nii heas kui ka halvas. Fännina meeskonda mängudel saates on alati silme ees Jaagu soe tervitusnaeratus ja tänuhelk hinges, et fännid on olemas ja taas kaasa elamas. Aitäh Jaagule nii paljude asjade eest, mille jaoks leheruumi ei jaguks.
Mikk Makus, Rapla korvpallimeeskonna toetaja:
Jaak on kirglik oma asjade ajamisel ja visiooni elluviimisel ning oskab jõuda tulemuseni. Igal suvel, kui oleme maha istunud ja arutanud järgneva hooaja plaane, olen mõttes seadnud endale kindlad piirid ja kriteeriumid, millest ma üle ei lähe. Pärast paaritunnist vestlust on ta alati suutnud oma visiooni mulle maha müüa. Surume kätt ja oleme mõlemad rahul.
Ta otsib uusi lahendusi, et muuta kogu mäng ja selle ümber käiv show atraktiivsemaks. Tal on oskus kaasata oma tegemistesse terve kogukond. Ta tunneb siirast rõõmu asjade õnnestumise üle, elades hingega kaasa igale mängule.
Veiko Rakaselg, korvpallifänn:
Jaaku on mõne reaga üsna keeruline iseloomustada, kuna tema puhul on erinevaid tahkusid rohkem kui kahel käel sõrmi. Jaak on kindlasti väsimatu töörügaja. Selle ilmestamiseks meenub mulle üks aastatetagune kord, kui mul õnnestus meeskonnaga koos sõita Tartusse välismängule ja tagasi. Oli sügisene aeg ja õhtune tagasisõit jäi pilkasesse pimedusse. Peaaegu kõik peale Aivari roolis ning Jaagu tema selja taga magasid. Vaatamata hilisele ja pimedale ajale oli Jaak täiesti ärkvel ja tegutses arvutis ja telefonis järgmise Rapla kodumängu detailide kallal.
Jaak on ka väga hea suhtleja ja tõeline inimeste inimene. Teda on alati Rapla kodumängude ajal näha enne palli mängupanekut Sadolini spordihoone fuajees külalisi vastu võtmas ja tervitamas. Ta tervitab ja jutustab ühtviisi nii tähtsate külaliste ja meeskonna toetajate kui ka tavaliste fännide ja Rapla inimestega. See tekitab alati sellise hea tunde, et oled oodatud. Ka siis, kui Raplaga enam igapäevast sidet ei ole.
Jaak on alati uute ja põnevate väljakutsete ja ettevõtmiste otsinguil. Selle hea näide on 28. aprillil 2015 toimunud Alexela KML teine poolfinaal TYCO Rapla ja BC Kalev/Cramo vahel, mis algas omanäolise publiku aktsiooniga. Nimelt oli Jaak oma meeskonnaga kusagilt välja võlunud tohutu koguse tualettpaberi rulle, mis mängu algul koos täpsete juhtnööridega pealtvaatajatele laiali jagati. Sel hetkel, kui pall kohtuniku poolt mängu pandi, lennutati kõik need tualettpaberi rullid lintidena väljakule.
Just sellised ettevõtmised on teinud Rapla kodumängudest võimsad showd, millest lihtsalt ei saa ilma jääda. Võin julgelt öelda, et Jaagul on ühel või teisel moel olnud oluline roll selles, et minust sai umbes 15 ja pool aastat tagasi Rapla korvpallimeeskonna poolehoidja ja korvpallifänn laiemalt.
Silvi Ojamuru, Raplamaa Omavalitsuste Liidu tegevjuht:
Minu tutvus Jaaguga sai alguse lasteaiast … täpsemalt Naksitrallide lasteaia riietusruumist. Jaak seda ilmselt ei teagi, et seal vahetevahel trehvasime. Minu lapselaps Aliise ja Jaagu poeg olid ühes lasteaiarühmas. Jaak rääkis siis oma selge ja kõmiseva häälega inglise keeles ja see pani muidugi märkama.
Järgmised kohtumised olid riburada järjest seoses Rapla korvpalli rahastamisotsustega – Rapla vallavolikogus ja Raplamaa Omavalitsuste Arengufondis. Jaagul oli ikka kiire, kuid viimasel tunnil saabusid nii rahastamistaotlused kui ka aruanded. Mingist ajast sai mulle selgeks, et Rapla korvpall on maakonna parim turundusbränd ja Jaak oma entusiasmi ja eestvedamisoskustega maakonna parim müügimees.
Jüri Pritšin, korvpallitreener:
Jaak on meelde jäänud tohutu emotsiooni ja võitlejahingega. Muide, olen teda juhendanud treenerina esiliigas, ta mängis 2000. aasta alguses minu satsis. Üks selline lugu – kuupäev oli 1. aprill, aastat ei mäleta. Rapla mängis toonase Tartu Ülikool/Rockiga. Sadolini spordihoones oli ühe korviga mingi jama. Jaak, huumorisoonega nagu ta on, helistas mulle ja küsis, kas Kohilas ei saaks mängida. Ütlesin, et ära jama nüüd, täna ju 1. aprill. Tegelikkuses oli tal tõsi taga.
Jama oli selles, et mul oli samal ajal Kohilas esiliiga veerandfinaalmäng ja Rapla mängiski siis Rockiga risti väljakul Sadolini spordihoones.
Merilin Põldoja, Rapla korvpallikooli projektijuht:
Jaak on väga omanäoline isiksus ning juhina ei ole ta üritanud luua endast tähtsat ja tõsist kuvandit, vaid on loonud keskkonna, kus huumor on igapäevatöös alati olulisel kohal. On vähe teemasid, mille üle heatahtlikku nalja ei tohiks teha, ning just see on ka raskematel päevadel aidanud meeleolu positiivsena hoida.
Nagu kõigis oma tegemistes, suudab ta ka huumori puhul alati mõelda suuremalt kui kõik teised. Näiteks, kui plaan oli Tiiu Kose juubelil teda hommikul õnnitlustega üllatada ja siis 9-kohalise korvpallikooli bussiga kodust tööle sõidutada, organiseeris Jaak selleks hoopis 50-kohalise bussi ning kogu ettevõtmine muutus eriti meeldejäävaks.
Johan Kärp, BC Pärnu Sadama tegevjuht:
Eelmisel hooajal oli üks olukord, mis lõi laineid. Me kaotasime ühe mängu ja järgmisena oli tulemas kodumäng Rapla vastu. Ütlesin oma suure suuga välja, et kurat küll, me ei tohi Raplale kaotada. Kui kaotame, siis ma hakkan tantsutüdrukuks. Ja nii läkski. Kaotasime kahe punktiga. Nii ma siis järgmisel mängul koos meie tantsutüdrukutega tantsisingi, päntajalg nagu ma olen.
Aga pärast Rapla mängu läksime Jaagu ja peredega restorani sööma. Seal ta rääkiski, et neil on plaan abielluda ja see oli suur ning rõõmus uudis. Ma olin vist üks esimesi, kellele ta sellest rääkis. Lisaks sellele, et palliplatsil oleme konkurendid, oleme ka head sõbrad. Teame teineteist juba TSIK-i (tänane Audentese spordigümnaasium – toim) aegadest. Elasime seal koos ja tegime ka koos trenni. Mina olin korvpallist vahepeal pikalt eemal, aga just korvpall on see, mis meid Jaaguga uuesti kokku on toonud.
Janar Soo, endine korvpallur:
Minu elu on Jaak Karp mõjutanud väga palju. Pärast seda, kui ta tuli tööle Rapla korvpallikooli, tulin ka mina Kohilast siia trenni. Hiljem kohtasin siin ka oma abikaasat. Korvpall on Raplas suur asi ning tema on selle kõige taga. Olen tuttav mõningate korvpallikooli sponsoritega ja tean, kui palju Jaak vaeva näeb, et vajalikud summad kokku saada. See on lihtsalt jõhker töö.
Ega tal lihtne olnud ole. Seda enam, et ega meiegi mängijatena alati eeskujulikud ole olnud ning oleme toonud talle muresid juurde. Minu arust on ta musternäidis selle kohta, milline üks meeskonna eestvedaja peab olema. Ta vist ei puhka kunagi ja on alati meeskonna jaoks olemas. Tema ametisse järglase leidmine on igal juhul keeruline ülesanne.
Kristjan Aller, Rapla korvpallimeeskonna toetaja:
Üks paremini Jaaku iseloomustav meenutus pärineb ajast enne esimese meistriliiga hooaja algust. Olin tõenäoliselt üks esimesi potentsiaalseid toetajaid, kellega Jaak sel teemal rääkima tuli. Mäletan seda kohtumist hästi. Kuna mul oli tollal kontor Tallinnas Estonia puiesteel, kohtusime Solarise kohvikus Komeet, sest kus mujal ikka arutada suuri spordiunistusi, kui mitte tordileti kõrval.
Jaak tutvustas oma plaani panna kokku meistriliiga sats. Kuigi meeskonna tuumik pidi koosnema tolleaegsetest Rapla korvpallikooli vanematest poistest, käis jutt juba siis – vähemalt minu arvates – üsna ulmelistest summadest. Aga kohtumise lõpuks olin ikkagi valmis nii nõuga kui ka finantsiliselt panustama ning ütlesin midagi stiilis: „Okei, teeme prooviaasta ja vaatame, mis saab.“ Mille peale Jaak nagu ikka, kui ta korvpallist räägib – jutt lendamas ja emotsioonid laes –, vastas täiesti surmkindlalt: „Me ei proovi midagi – see on pikk plaan.“
Ma ei mäleta, kas ta Eesti meistritiitlist ka siis juba unistas, aga usku oli temas igal juhul rohkem, kui mõistlik oleks olnud. Kuulasin seda venda ja kahtlustasin endamisi, et tegemist on kergelt hullumeelsega. Arvata, et keegi lihtsalt annab aastast aastasse oma raha ära, paneb nime särgile ja ütleb: „Tavai, kutid, mängige nüüd Raplas kossu…“ Aga pärast seda kohtumist hakkasime tihedamalt suhtlema – toetajate leidmine, plaanide täpsustamine, eelarve kokkupanek jne.
Ühel hetkel hakkasin märkama, et Jaagu e-kirjad saabusid sageli keset ööd. Kord küsisin naljatades, kas ta pole veel magama läinud või on juba nii vara üleval. Jaak vastas täiesti muuseas, et selleks, et kõik tehtud saaks, jätab ta igal nädalal 1–2 ööd vahele. Tegin mõttes kiire matemaatika ja sain aru, et ta teeb põhimõtteliselt üle ööpäeva järjest kuni 40 tundi tööd. Seda kuuldes hajusid mu viimasedki kahtlused – sain aru, et ta ongi hull. Aga just siis hakkasin ma ka päriselt uskuma, et sellise sihikindluse ja pühendumusega võibki see plaan teoks saada.
Mulle on jäänud mulje, et aastatega muutus meistriliiga meeskonna olemasolu ja edu pealtvaatajatele justkui iseenesestmõistetavaks. Tegelikult on see aga Rapla-suguse väikelinna võimalusi arvestades olnud paras ime. Ja selle ime keskmes on olnud Jaagu vankumatu usk asja võimalikusse, tohutu töövõime ja erakordne oskus inimesi kaasa haarata.
