Kõik on justkui õige ja samas ikkagi üsna inetu

RMK võttis maha metsa Vana-Vigalas Tiduvere küla lähistel, 1946. aastal metsavendade poolt loodud Relvastatud Võitluse Liidu (EVL) Põrgupõhja staabipunkri asukoha ja selle rekonstruktsiooni ümbruses. Sotsiaalmeedias on jõutud juba hõigata, et kuna maa ja mets kuuluvad RMK-le, oli tal täielik õigus seal teha, mida tahab, ja kobisejad peaksid vait o ema ning tänama RMK-d selle eest, et punkri asukoha ümbrusse midagigi alles jäeti.
Nii et kõik on õige ja seaduslik? Aga ometi…
Alustame kaugemalt. Nõukogude võim tegi kõik mis suutis, et kustutada rahva mälestusest nii rahvuslikult kui ka riigi järjepidevuse seisukohalt oluline vabadusvõitluse etapp, mille keskmes olid metsavennad. Viimase kolmekümne aastaga on tehtud ühisel jõul ära suur töö, et taastada kildhaaval mälestuste, dokumentide ja tänaseni ikka veel loodusest leitavate märkide põhjal meie rahvusliku identiteedi säilitamiseks oluline osa rahva ühismälust. See töö ei ole lõppenud, veel on väga palju teha. Samas peame olema väga hoolikad, et säilitada seda piskut, mida juba teame.
Rapla maakonnas on mitmeid olulisi metsavendlusega seotud tähiseid. Vist ei hakka keegi vaidlema, kui ütleme, et üks olulisematest on RVL-i Põrgupõhja punker Tiduvere lähistel. Paraku on RMK selle ajalooliselt tähtsa tähise suhtes inetult käitunud.
Tuleme asjale lähemale. RMK ei ole Eesti metsade omanik. Riigimetsa Majandamise Keskus on Eesti riigile kuuluva metsa ja teiste mitmekesiste looduskoosluste hoidja, kaitsja ja alles selle järel – kahest esimesest ülesandest lähtuvalt – ka majandaja. Seega pole päris täpne öelda, et RMK võib Eestile kuuluvas metsas teha, mida tahab. Põrgupõhja punkri juures olnuks RMK-l hea tahtmise korral metsahoolduse arsenalis peale lageraie teisigi võtteid, mis võimaldanuks metsa majandada ja pühasse mälestuspaika lugupidavalt suhtuda.
Tuleme veel lähemale. 30. mai Sirbis tuletas Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran artikliga „Üleskutse keskkonnasolidaarsusele” meile meelde, et selle aasta 1. august on globaalse ületarbimise päev, mis tähendab, et just selleks päevaks tarvitas inimkond ära kogu ressursside hulga, mida planeedi ökosüsteemid suudavad aastaga luua, ning et Eestis jõudis ületarbimise päev fossiilkütuste kasutamise ja raiskava majanduse tõttu kätte juba 4. märtsil.
Kõige selle taustal julgeme väita, et RMK ei ole Põrgupõhja punkri ümbruses lageraiet kavandades ja seda ka tehes käitunud looduskoosluse ning sellega seonduva olulise pärandkultuuriobjekti hoidja ja kaitsjana. Paraku on RMK korraldanud aeglast vägivalda (vt täpsemalt eelnimetatud artiklist), mille tagajärgede hulgas on ka näiteks tuttavate ning kultuuri- ja ajalooliselt tähtsate paikade kaotusest põhjustatud keskkonnalein ning ebavõrdsuse kasv, kuna osa inimeste kannatusi ei peeta riigis tähelepanuväärseteks.
Aeglast vägivalda võimaldab võimu ja regulatsioonide kallutatus, mis tolereerib majandustegevust nõrgemate ühiskonnagruppide arvelt. Väga hästi valdas seda kunsti Moskvast juhitud nõukogude võim, mis sõitis oma ahneid eesmärke ellu viies inimestest, rahvastest ja nende ajaloost üle. Kurb, kui seda teeb meie oma riik.