Reisimuljeid jagasid Krista ja Jaan Urvet
Juuniuudis: Dresdenis avatakse aegade suurim eesti kunsti väljapanek “Spiegel im Spiegel”. Sõidame! Sedakorda siiski lendasime… 35 soojakraadi. Mõnus!
Dresdenis on kunst koondunud suurde 18. sajandil rajatud Zwingeri barokkstiilis lossikompleksi, mis oli paarsada aastat õukonna meelelahutuspaik. Ka kunstisaalid olid lossi lahutamatud osad alates selle valmimisest 1728. aastal.
“Zwinger” tähendab rüütliaegse kindluse sise- ja välismüüri vahelist ala. Kui enne Zwingeri ehitust Dresdeni kindlus lammutati, siis jäigi Elbe äärde tühi plats, mis oli ideaalne paik paraadehitistele. Eks see lossiidee sündis ka kuurvürst August Tugeva ihalusest rajada Saksamaalegi oma Versailles. 19. sajandil paigutati lossi läänetiiba maailmakuulus Dresdeni maalikogu “Alte meister” (Vanad meistrid). Ja nii nagu näiteks Pariisi Louvre`is hiilgab Da Vinci “Mona Lisa”, kroonib Zwingerit Raffaeli 1513. a valminud “Sixtuse madonna”.
Eks ole ka hilisemad kunstnikud otsinud inspiratsiooni vanadelt meistritelt. Üllatusega avastasin netist /https://stampdata.com/thing.php?id=94055&offset=0/ Valgevene kunstniku Mihhail Savitski 1978. aastal Raffaeli Sixtuse madonna ainetel valminud propagandamaali “Minski partisanimadonna”, millest on käibele lastud koguni postmark.
1945. a 13. veebruaril pommitasid britid ja ameeriklased linna süütepommidega, sest Dresdenis asusid mitmed sõjatehased, sealt kulgesid ka varustusteed idarindele, linnas otsisid varju kümned tuhanded sõjapõgenikud. Kuldsest Dresdenist jäi pärast lauspommitamist järele vaid varemete põld. Miks seda lauspommitamist vaja oli, kui 1945. a veebruaris oli Saksamaa sõjakaotus ilmne? Aga eks vägevadki ihka oma muskleid demonstreerida.
Tänases täiesti taastatud ja turistiderohkes Dresdeni vanalinna tänavarägastikus seigeldes tahaks küll hüüda: “Ei, see pole võimalik!” Linnas on taastatud Zwingeri lossikompleks, paljud kirikud ja paleed, sajanditevanused elamud ja sillad. Suuremad restaureerimistööd toimusid siiski alles pärast Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemist 1990. a.
Õnneks päästeti sajanditevanune kunst. Sajad maalid viis punaarmee sõjasaagina Moskvasse, kust need alles pärast Stalini surma 1956. a tagasi Zwingerisse jõudsid.
Näitus “Spiegel im Spiegel”
/”Peegel Peeglis”/ viitab kohe Arvo Pärdi muusikale. Ja nii ongi näituse alapealkiri “Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini”. Pärt ja Richter on eakaaslased. Dresdenis kasvanud ja kunsti õppinud Richter oli oma abstraktsete ja kriitiliste fotorealistlike töödega Ulbrichti Saksas vägagi tõrjutud.
Richter lahkus Ida-Saksast 1961. a vaid paar kuud enne müüri ehitamise algust Lääne-Saksamaale, Pärt 1980. a algul Austriasse. Nüüd on Richter elavaist kunstnikest oma töödega üks kallimaid maailmas. 2015. a pühendas Pärt oma teose“Drei Hirtenkinder aus Fatima” /”Kolm karjapoissi Fatimast”/ just Gerhard Richterile. Teose kandis esmakordselt ette meie Vox Clamantis Manchesteri rahvusvahelisel festivalil Richteri maalide keskel.
Näituse plakatil kasutatud Ülo Soosteri autoportree “Hirm” on omamoodi siduv tundemoto kahe maa kunstiesitlusele. Kui ei teaks, et see on Soosteril valminud 1956. a Siberi vangilaagris, võiks selle oma tehnilise teostuse poolest ka mõnele sakslasele omistada. Niivõrd sarnased on ühe ajastu kunstnike mõtted ja teostusvormid.
Ühisnäituse juhatavad sisse näitusemaja Lipsiusbau fuajees eksponeeritud Edith Karlsoni kaks teineteist ründavat hiigelkuju. Ja kuigi need on tuttavad eelmise aasta Veneetsia biennaalilt, sobivad need just oma peegeltegevusega suurepäraselt ka Dresdeni näitusele.
Saksa ja Eesti kunsti suurejooneline ühisprojekt oli rabav just selle sisulise lahenduse poolest. See oli kui kahe maa kunstidialoog ja rännak läbi ajaloo kunsti abil. Kahe maa ühine ajalugu on vormitud kaheteistkümnesse dialoogi 150 maali abil. 13. sajandist läbi baltisaksa aadli ja tsaarivõimu kuni 20. sajandi omariikluse perioodi ja ühiste punavõimu aastateni välja. Need peegeldasid meie omavahelisi keerukaid suhteid, kuid samas ka sarnasusi ajaloos. Uskumatu, kui palju on kultuurilisi põimumisi eesti, baltisaksa ja saksa kunsti vahel.
1802. aastal, kui avati taas Balti provintside oma kõrgkool – Tartu Ülikool – ja algas saksakeelne õppetöö, asutas Dresdeni kunstiakadeemias õppinud Carl August Senff 1803. aastal Eesti esimese kunstikooli – Tartu Ülikooli joonistuskooli. Loogiline siis, et ka Pallas just Tartus sündis.
19. sajandi vahetusel kujunes kõige olulisemaks sillaks Eesti ja Dresdeni kunstielu vahel Dresdeni Kunstiakadeemia professor, portretist Gerhard von Kügelgen. Tema hea sõber Karl Morgenstern oli Tartu Ülikooli professor, kelle algatusel osteti ülikooli kogusse mitmeid olulisi Gerhard von Kügelgeni teoseid, mis pakkusid avastamisrõõmu Dresdeni näituselgi.
Näitusel on suurepäraselt esile toodud nii sõjaga seotud kahe maa ühised traumad kui ka sõjajärgsed vabadusaated. Inimene oma olemise ja tunnetega. Ja oh üllatust, peaaegu kõik näitusel esindatud eesti kunstnikud on seotud kas õppimise või elamisega just Dresdenis; Eduard Wiiralt, Karin Luts, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Eduard Ole, Leonhard Lapin, Aili Vint, Sirje Runge, Jaan Toomik jt.
24. oktoobril avatakse sama näitus KUMUs, kus pearõhk just saksa kunstil.
Albertinum
Vanas arsenalihoones on eksponeeritud lähiaja kunst romantismist sotsrealismi ja modernismini. Rodin, Van Gogh, Degas… Kõik need, kes tulid pärast Zwingeris väljapandud vanu meistreid. Eriti kaua peatusin aga just DDRi aegse n-ö keelatud kunsti saalides.
1905. a sündinud sürrealist Willi Wolff maalis 1970. a oma „Autoportree”, mille alla kirjutas: „Kas on midagi, mis ei oleks minu asi? – Ainult minu enda asi ei olevat minu asi”. Ta kasutas seda lauset kriitikana kahe poliitilise süsteemi ja ideoloogiate suhtes, milles ta oli elanud. Natsionaalsotsialistliku perioodi ajal keelati Wolffil oma teoseid eksponeerida ja müüa, sest ta kuulus Revolutsiooniliste Kujutavate Kunstnike Ühingusse. DDRis takistati tal näitustel oma sürrealistlike töödega osaleda.
Wasja Götze (sünd. 1941) tööd koosnevad justkui fragmentidest, mis pärinesid propagandast, igapäevasest kultuurist ja massimeediast. Götze elu kunstnikuna ei piirdunud siiski ainult maalimisega. Tema kodu Halles, kus ta siiani elab ja töötab, oli ka kunstiürituste ja legendaarsete kunstirahva pidude paik. Algusest peale suhtus Stasi (Ida-Saksa KGB analoog) Götze elavatesse ettevõtmistesse vägagi kahtlustavalt, sest tema maalid ei aidanud kindlasti kaasa „sotsialistliku ideoloogia” edastamisele.
Näiteks maalil „Pikk päev jaanuaris” kujutab Götze Stasi ülekuulamist pärast seda, kui ta oli alla kirjutanud petitsioonile keelatud laulja-laulukirjutaja Wolf Biermanni kodakondsusest ilmajätmise vastu 1976. aastal.
Berliini! Berliini!
Sõidame Kristaga pärast nelja Dresdeni-päeva liinibussiga mõni kraad jahedamasse Berliini. Bussi konditsioneer ei tööta ja staud /liiklusummikud/ muudavad reisi kaks korda pikemaks. Berliini hotellis selgub, et olen broneerinud toa 2026. a augustiks. Õnneks on kõrvalmaja hotellis sama hinnaga tuba saadaval. Aga külm higi tuli otsaette küll. Ikkagi Berliin: tuhanded turistid, puhkuste aeg – ja kas ikka jagub vabu tube. Aga ega Berliini pargipingil ja põõsasteski magajatele viltu vaadata. Läks siiski õnneks!
Juba juunis said ostetud Konzerthausi piletid, kus prantsuse noorteorkestrit juhatab Türilt pärit Kristiina Poska. Kahetuhandeline saal on viimse kohani välja müüdud. Meie kõrvale satub istuma saksa vanaproua, kes on üliõnnelik, et on suutnud osta kontserdimaja eest ainsa pileti, mis ära müüdi. Ta on kindel, et teda õnnistas kodus valmis kirjutatud silt “Ostan ühe pileti”.
Poska on võluvalt galantne, suhtleb publikuga mõnusas saksa keeles (ega me aru saa, kuid publik lagistab naerda) ja tõstab esile noorte pillirühmi. Kontserdi lõpus on saal püsti, pidev vilekoor ja jalgade trampimine. Nüüd on küll meeleliigutust tekitav tunne, et oleme eestlastena kui osa Kristiinast ja see maruaplaus oligi meile – eestlastele.
Iga kord, kui Berliini sattun, kisub mind ikka ja jälle endise Berliini müüri jälgedele; kas siis Checkpoint Charlie (üks vähestest Berliini ida- ja lääneosa ühendavatest piiripunktidest) või siis mõnda seni nägemata absurdse vaimusünnitise jälge avastama. Ma tahan ometi pisutki mõista, mis toimus nende inimeste ajudes, kes otsustasid rajada ühte linna ja rahvast eraldava Berliini müüri?
Oli see hirm kaotada oma suletud ideoloogia ja maailm või psühhoterror vabadusse ihkajate vastu? Iha kõike kontrollida ja säilitada võim? Aga ega ma seekordki oma ajus sellest absurdist selgust saanud. Berliin võlub oma vabameelsuse, kireva kunstielu ja paljurahvuselise meluga. Minu jaoks on Berliin ikka olnud Euroopa süda. Ja seekord oli seda kuidagi eriti tunda. Aga rõõmustasid ka odavamad kaubad ja restoranitoidud. Ja see, et kedagi ei huvita, mis sul seljas on või keda tänaval suudled. Ja ometi kõlab kõikjal ikka “danke” ja “bitte” /tänan ja palun/.
Kokkuvõtteks
Istume Kristaga säravas ja suursuguses ülesehitatud Dresdeni Frauenkirches /Naistekirikus/ ja kuulame Šveitsi organisti Jean-Christophe Geiseri orelimängu. Siin on mänginud orelit Mozart ja dirigeerinud Wagner.
Hakkan äkki muusika taustal tunnetama, et selle suurriigi ajaloos ja rahva püsimajäämises on midagi kuratlikult sarnast Eesti ja eestlastega. Puhtad ja korrektsed, täpsed ja viisakad, töökad ja põhjalikud. Samas ka romantilised filosofeerijad, loomingulised ja loodussõbralikud. Kindlasti ka lihtsad, kuid ometi vabameelsed.
Julgeksin lõpetuseks iitsatada, et ehk oleme need suurepärased omadused omaks võtnud just põlatud seitsmesaja-aastase nn orjaöö jooksul. Nii et pole halba ilma heata. Ja augustikuumas Saksamaal oligi kodumõnusalt ja just eestlastena hea olla.
