1.1 C
Rapla
Pühapäev, 22 nov. 2026
OlemusluguPikaaegne töö raamatuajaloolasena tõi Tiiu Reimole presidendi tunnustuse

Pikaaegne töö raamatuajaloolasena tõi Tiiu Reimole presidendi tunnustuse

Raamatuteadlane Tiiu Reimo pälvis pikaaegse hingestatud töö eest president Alar Kariselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Tunnustuse kättesaamisel iseloomustati Reimot kui raamatuteadlast, kuid ise nimetab ta end pigem raamatuajaloolaseks. Ja tõepoolest – raamatud, ajalugu ning akadeemiline maailm moodustavadki tema karjääri, mis tõi talle nüüd riigipea tunnustuse.

Teenetemärgi sai Reimo kätte 14. veebruaril toimunud tseremoonial Rakveres Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas Ukuaru. „Kui sa töötad suhteliselt tagasihoidlikus valdkonnas nagu raamatukoguhoidja ja bibliograaf, siis on hea tunne, kui su tööd on poliitikute, töösturite ja põllumeeste kõrval märgatud,“ sõnas Reimo.

Näiteks muusikud ja näitlejad on pidevalt avalikkuse tähelepanu all, aga raamatukoguhoidjad mitte nii palju. „Tunnustuse andmisel kõlas uhkelt, et ma olen raamatuteadlane. Ise ma seda nimetust ei kasutaks. Pigem ütleksin, et ma olen raamatuajaloolane ning tegelikult ma alustasin tavalise raamatukoguhoidjana,“ rääkis Reimo. Nüüd naudib ta juba pensionipõlve, kuid oma karjääri ning elutöö pühendaski ta raamatukultuuri uurimisele ning raamatukogundusele.

Reklaam:

Töö on hobi

Oma karjääri alustas ta aastal 1975 toonase Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogu Baltika osakonnas. Tänapäeval kannab see nime Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu, ent Baltika osakond kannab jätkuvalt sama nime. Just seal Baltika osakonna ruumides annab ta ka intervjuu Raplamaa Sõnumitele.

Kuigi Reimo ei tööta seal enam pikki aastaid, on see paik talle jätkuvalt südamelähedane. Mitu korda intervjuu käigus viitab ta sellele kui „meie raamatukogu“, ent teeb siis vestlusesse pausi ning täpsustab, et enam ta seal ei tööta.

Kui ta 51 aastat tagasi üliõpilasena tööd alustas, olid seal ees kaks omaaegset raamatuajaloo suurkuju Voldermar Miller ja Kyra Robert. Nemad ärgitasid noort Tiiut uurima, kirjutama ja ka esinema. Nad mõlemad olid alustavale raamatukoguhoidjale eeskujuks. Kui aastal 1975 möödus esimese eestikeelse raamatu ilmumisest 450 aastat, vedas raamatu aasta tähistamist just Voldemar Miller. Aastal 2000 möödus samast sündmusest juba 475 aastat ning siis aitas raamatuaasta sündmusi läbi viia juba Tiiu Reimo. Tema abilised olid toona Tartu mehed Vello Paatsi ja Ülo Matjus.

Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu Baltika osakonnas töötas Reimo kuni aastani 2003. Aastal 1987 sai temast ka selle osakonna juhataja. Alates 2003. aastast jätkus tema karjäär Tallinna Ülikoolis raamatukoguhoidjaid ja infoteadlasi õpetades. Pensionile läks ta aastal 2016, ent see polnud veel päris karjääri lõpp. Järgneva viie aasta vältel aitas ta lõpule viia Eesti võõrkeelse raamatu bibliograafiat aastatest 1494 kuni 1830. Selle raamatu käsikiri valmis aastal 2021 ning teos ilmus eelmise aasta aprillis.

Reklaam:

Reimo ütles, et ta peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest ta on saanud terve elu vältel teha seda tööd, mis on ühtlasi tema huviala ja hobi. „Selle kohta ütles minu omaaegne kursusekaaslane Ants Hein, et kas seda saabki nimetada töö tegemiseks, kui ma olen saanud tegeleda terve elu sellega, mis mind huvitab. Nii on see ka minu puhul,“ rääkis Reimo.

Ajalugu, raamatud ja akadeemia – see ongi maailm, kus ta ennast mugavalt tunneb. Ta lisas: „Mulle meeldis see töö ja tegelikult meeldib see mulle siiamaani. Mulle meeldis lugejaskond, kes siin käis, sest ma nautisin seda, et sain uurijatega kaasa mõelda.“

Rapla keskkool

Tiiu Reimo sündis 1953. aastal Tallinnas. Tema isapoolne suguvõsa on pärit Raikkülast ja emapoolne suguvõsa Juurust. Oma esimesed eluaastad veetiski ta Juurus. Kooli läks ta Raplas, kus omandas keskkoolihariduse 1971. aastal. See oli omal ajal viljakas lend. Lisaks Reimole lõpetas sel aastal mitu tuntud nime, näiteks keeleteadlane Jüri Viikberg. Ka tema on pälvinud presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Samuti lõpetasid 1971. aastal Rapla keskkooli näitleja Külliki Saldre (kuni 1986. aastani Külliki Tool) ja korvpallur Mihkel Tiks. Saldre on pälvinud presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Klassid olid sel ajal suured. Ainuüksi ühes klassis oli 34 õpilast, aga kokku oli kolm paralleeli. Juba koolipõlves oli märke, et noor Tiiu võib tulevikus teha ilma akadeemilises maailmas. Teda paelus ajalugu ning samuti raamatud. Ta oli tihe külaline Rapla lasteraamatukogus. Tänaseks on see pangamaja ja Vigala jõe vahel asunud vana puitmaja lammutatud. Staažikamad Rapla elanikud kindlasti mäletavad seda, kuid nooremad võib-olla ei teagi, et seal on üldse maja olnud.

Tiiu käis koos sõpradega seal tihti. Seal oli kaks toredat raamatukoguhoidjat Saima Tamre ja Tiiu Hiielo. Nende hoole all toimetas raamatukoguring. Selle ringiga käidi isegi algklasside õpilastele näidendeid mängimas. Küll aga on oluline tähelepanek, et tütarlapsena sellistes ringkondades liikudes tekkis Tiiul hea ülevaade raamatukogutööst. „Meil lubati vahel isegi laua taga lugejaid teenindada,“ meenutas Reimo.
Tänaseks on tema elu ja tegemised seotud Tallinnaga. Side Raplaga on jäänud hõredamaks, kuid on jätkuvalt olemas. Näiteks elab Raplas tema õde Anu Maalust, kes oli pikki aastaid Raplas joonistus- ja kunstiõpetaja. Juuru piirkonnas elavad jätkuvalt nende sugulased. Kui küsida otse praeguste Rapla sidemete kohta, siis tõdeb Tiiu Reimo, et see on kahe otsaga asi. „Minu isakodu ja õde on seal. Rapla maakonnas on mul palju sugulasi. Ma käin seal, aga mitte väga tihti,“ ütles ta.

Reklaam:

Eks ikka on nii, et klassikaaslastest moodustub väiksem sõpruskond, kellega tihedamini läbi käiakse. Kahjuks on see tänaseks päevaks suuresti laiali läinud. 2025. aasta mais oli Rapla Kesklinna kooli kokkutulek, millest võttis osa ka Reimo. Tema lennust oli seal osalejaid üheksa ning tema klassist vaid kolm. Üks neist oli naistearst Mare Pruks. Üheskoos meenutati viiekümne aasta taguseid aegu ning tõdeti, et see oli elus hea periood.

Muide, ka Tiiu Reimo abikaasa Ülo Reimo on Rapla koolipoiss, kes lõpetas keskkooli 1970. aastal. Kokkuvõttes peab Reimo end siiski läbi ja lõhki Raplamaa inimeseks. Teinekord tuleb seltskonnas arutelu alla küsimus, millisest Eesti piirkonnast keegi pärit on. Siis ütleb Reimo uhkel häälel, et tema on Kesk-Eestist. „Ütlen siis, et teate, mina olen päris eestlane Kesk-Eestist,“ sõnas ta.

18. sajandi teise poole raamatukultuur Tallinnas

Pärast keskkooli lõpetamist ei olnud raamatukogundus tegelikult üldse esimene valik, mida tütarlaps edasi tahtis õppida. Selle asemel seadis ta sammud Tartu Ülikooli poole ja läks õppima ajalugu. Esimese õppeaasta õppiski ta Tartus ajalooõpetajaks. Ent siis tegi elu oma keerdkäigud ning ta jätkas õpinguid toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis juba raamatukogunduse erialal.

Raamatuajalugu õpetas seal Mare Lott, kes kujunes Reimo jaoks väga oluliseks juhendajaks. Just tema suunaski Reimo Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogu Baltika osakonda, kus ta alustas tööd juba õpingute käigus. Ülikooli lõpetas Reimo 1976. Siis oli tema ees kaks valikut: kas jätkata tööd Baltika osakonnas või minna edasi õppima. Midagi keerulist selles valikus tegelikult ei olnud. Sel ajal sai raamatukogundust edasi õppida kas Leningradis või Moskvas. Eestis selleks võimalust ei olnud.

Venemaale Reimo minna ei tahtnud, sest perekond oli Eestis. Seega jätkaski ta tööd raamatukoguhoidjana. Samas ei visanud ta peast välja mõtet jätkata ühel päeval õpinguid. See võimalus avanes pärast Eesti taasiseseisvumist. Näiteks oma doktoritöös uuris Reimo Tallinna raamatukultuuri 18. sajandi teisel poolel.

Raamatukultuur on laiem mõiste kui ainult raamatute trükkimine või lugemine. See hõlmab kogu ringi, mille käib raamat läbi oma elu jooksul. Esmalt on teosel loomulikult autor, seejärel kirjastaja ja trükkal. Siis on küsimus selles, kuidas jõuab raamat turule ja kuidas seda levitatakse. Siis me jõuame lugejani ning lõpuks veel lugejapoolse tagasisideni.
Seda kõike uuris Reimo oma doktoritöös. Ta võttis seal kokku 18. sajandi teise poole trükiolud ja kirjastajad ning analüüsis, mida ning kellele välja anti. Oluline märksõna selle teadustöö puhul oli ka tsensuuri uurimine. See oli muide sel ajal tugevasti juurdunud. Põhjuseks oli Prantsuse revolutsioon, mille tagajärjel muutus tsensuur Vene tsaaririigis rangeks. Sadamas asus tsensoripunkt ning kõik, mida üldse kavatseti välja anda, käis esmalt läbi tsensori laualt.

Aga 18. sajandi uurimine on intrigeeriv mitmel põhjusel. Esiteks oli sajandi alguses käinud Eestimaast üle Põhjasõda ja tohutu katk. Esimese kahekümne aasta vältel pärast Põhjasõja lõppu oli Eestimaa kultuurielu suuresti soikunud. Rootsi võimu poolt Eestisse määratud ametimehed olid selleks ajaks evakueeritud nii nagu Tartu Ülikoolgi.
„Kultuurielu oli sel perioodil madalseisus, aga sajandi keskpaiku hakkas see elavnema. 18.

sajandi teises pooles muutub see juba päris elavaks. Tegutsema hakkavad esimesed lugemisringid. August Wilhelm Hupel lõi Põltsamaal esimese lugemisringi,“ rääkis Tiiu Reimo. Ta selgitas, et just nendel põhjustel ta valiski oma teadustöö sihiks 18. sajandi teise poole. Just siis läks kultuurielu taas elavaks.

Vanaraamatu toimkond

Kuigi Tiiu Reimo on saanud viimastel aastatel nautida pensionipõlve, on seegi periood kulgenud tegusalt. 2025. aastal möödus täpselt 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Raamatuaasta tähistamine sai alguse 30. jaanuaril 2025 ning kestab emakeelepäevani ehk 14. märtsini 2026. Seda tähistati ettekannete, näituste ning teoste ja artiklite ilmumisega. Ent see oli ka võimalus heita pilk küsimustele ja murekohtadele. Mis saab raamatukultuurist ja raamatukogudest edasi?

Tallinna Ülikoolis enam raamatukoguhoidjaid ei õpetata, seda tehakse vaid Tartu Ülikoolis. Seal tehakse seda infokorralduse õppekava all. Lisaks Tallinnale ja Tartule on saanud raamatukogundust varem õppida ka Viljandis, aga täna seda võimalust enam ei ole. Reimo rääkis, et hiljutisel raamatukoguhoidjate ühingu koosolekul oli kuulda nurinat, et töötajatele ei ole järelkasvu.

„Raamatukogundus ei ole ainult infotehnoloogia ja arvutiõpe. See on midagi suuremat ja laiemat. Ma loodan, et raamatukogud jäävad ikkagi alles. Kui me võtame raamatud inimese elust ära, siis on väga kurb,“ rääkis Reimo.
Üks organisatsioon, milles tegutsemine paneb tal jätkuvalt silma särama, on vanaraamatu toimkond, mis tegutseb raamatukoguhoidjate ühingu all. See on nüüdseks koos käinud üle kolmekümne aasta. Aluse pani sellele 1994. aastal Reimo ise ning tegutsetakse tänase päevani.

„Selle algatamine oli minu idee ja mul on väga hea meel, et inimesed tulid sellega kaasa,“ ütles ta. Näiteks 2025. aasta detsembris tehti ühine väljasõit Rakverre.
Käesoleval aastal on plaanis külastada ühiselt Põltsamaad. Põhjus seisneb selles, et tänavu möödub 260 aastat trükikoja rajamisest Põltsamaale.

3 KOMMENTAARID

3 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Ttiit Tammsaar
11. märts 2026 08:01

Palju õnne ja jätkuvat kirge raamatute maailma avamisel tavasurelikele!

Aili Normak
12. märts 2026 00:13

Hea kolleeg Akadeemilisest Raamatukogust, palju õnne ja ikka huvitavaid ülesleidmisi nii raamatutest kui päris elust!

Vägikoduvald
16. märts 2026 10:44

Teel tulevikku kommunism sai kinga. Kõike mis minus veel järel on võlgnen tänu raamatutele!