Uus peatoimetaja on lehega ühevanune

Raplamaa Sõnumite eelkäija Nädalise esimene number ilmub 4. novembril 1992. Üheksateist päeva hiljem sünnib Raplamaa äärealal Vahastus üks tüdruk. Talle pannakse nimeks Mariliis ja perenimeks saab Vest. Läheb kolmkümmend kolm aastat ja tüdrukust sirgunud naine, nüüd juba kahe tütre – Lenna ja Linda ema, saab Raplamaa Sõnumite peatoimetajaks. 

Ometi ei ole mõtet siit mingit salapärast seost otsima hakata. Mõned asjad siin maailmas on lihtsalt kuidagi loogiliselt reastatavad. Ilma et seal mingi salapärane saatuse käsi mängus oleks.

Mariliis ei olnud tüdruk, kes teadis juba lapsena, et temast saab ajakirjanik. Ta on tunnistanud, et isegi meediaõpinguid alustades polnud tal Raplamaa ajalehest õiget ettekujutust. Tema täiskasvanuks saamise tee ei erine põlvkonnakaaslastest – seal on eneseotsinguid, kinnisilmi sukeldumisi, keerulisi olukordi, pettumusi, eneseületusi ja õnnehetki. Nagu paljudel teistelgi ei olnud tal päris selge, kelleks saada ja kuhu pürgida. Enamik meist on ju otsijad ja leidjad, kui mõned allaandjad kõrvale jätta.

Kooliaastad

Mariliisi lapseea esimesel poolel oli rändamise märk juures. Nagu öeldud, elas pere tüdruku sündides Vahastus. Seal käis ta isegi natuke aega lasteaias, siis koliti Järvamaale Roosna-Allikule, kus ta lõpetas esimesed neli klassi, ja seejärel tuldi Kehtnasse.
Uudishimuliku ja aktiivse lapsena pani Mariliis ennast korraga mitmel alal proovile. Ema meenutuste põhjal oskab ta öelda, et tegi algklasside ajal kõike ja tegelikult mitte midagi ehk siis käis erinevates ringides ja trennides, kuid millelegi eriti ei pühendunud.
Põhikoolihariduse sai Kehtnas ja jätkas Rapla ühisgümnaasiumis, mille lõpetamise järel oli selge, nagu enamikul lennukaaslastest, et selge ei ole mitte midagi. Õpinguaastatele tagasi vaadates võib ta nüüd nentida, et pühendas üsna suure osa ajast spordile – gümnaasiumiklassides juba rohkem ka võrkpallile -, kuulus õpilasaktiivi ja oli alati valmis kooliellu panustama, kuid selget ettekujutust oma tulevasest elust, ühte kindlat eesmärki tal siiski veel ei olnud.

Üks kutse oli siiski
tuksumas

Jälle tuleb küsida, mitu protsenti gümnaasiumilõpetajatest oskab veenvalt kinnitada, mis on see, millele nad oma ülejäänud elu kavatsevad pühendada. Enamik lõpetajatest saadab avaldusi mitmesse kooli, teeb erinevatel aladel sisseastumiskatseid ja jääb siis närviliselt küüsi närides tulemusi ootama.
Selles vanuses oleme kõik nagu mängurid elluastumise kasiinos, kus panustatakse esimesele võimalusele, olgu see siis kus või mis iganes. Aeg peab näitama, kas panus oli õige. Mariliis erines paljudest vähemalt sellega, et teda oli pikka aega saatnud üks salajane mälestus, mis aja möödudes oli rahutuks kutseks vormunud.
Millalgi kaheksandas klassis pakuti mingi projektiga võimalust minna nädalaks vahetus­õpilasena Inglismaale. Mariliisil oli õnne valituks osutuda. Sellest reisist sai pikaks ajaks elu kauneim mälestus, mis viis ta justkui hoopis teistsugusesse maailma, kus liikusid väga hoolivad ja armsad inimesed. See oli elamus, mis aja jooksul üha selgemalt peas ning südames tukslevaks kutseks muutus: ma tahan siinsest hallist argipäevast tagasi Inglismaa salapärasesse särasse.
Gümnaasiumit lõpetades muutus unistus reaalsemaks, kuid ühtlasi siiski ka mõneti hirmutavaks: ikkagi päris võõras riik ja täiesti võõras keel ning inimesed, kuigi ühe põgusa mälestuse järgi loodetavasti sõbralikud ning abivalmid. Ka emal olid sageli silmad märjad, kui mõtles, kuhu laps minna kavatseb, kuid takistama ta ei hakanud. Kodused olid harjunud, et Mariliisile võib alati nõu anda, ta kuulab selle isegi ära ja otsustab siis ikkagi oma sisetunde järgi.
Millalgi valikute tegemise otsustavas faasis sai Mariliis kirja oma algklassiaegade parimalt sõbrannalt Carmenilt, kes teatas, et soovib õpinguid Inglismaal jätkata, ja küsis, ega Mariliis taha temaga ühineda. Ta teadis sõbranna kunagisest Inglismaa reisist. Mis küsimus see veel on – muidugi! Ja edasi toimetasid tüdrukud juba õhinal paarisrakendina: koos vormistati päringuid, dokumente ja kõike muud. Koos mindi katsetele. Mariliis meenutab:
„Inglismaaga oli asi selge, kõik muu oli aga täiesti pime valik, umbes nii, et paned silmad kinni ja vajutad näpuga ühte mitmest nupust. Kooli – Canterbury Christ University – leidis Carmen, tema vähemalt teadis, et tahab ajakirjandusele pühenduda. Mina päris ajakirjandust ei osanud siis veel eelistada, tundus, et sobin rohkem meedia ja kommunikatsiooni erialaga – mulle pakkus põnevust ennast tele- ja raadiomaastikul kujutada.”

Inglismaa ei olegi
paradiis, kus elavad inglid

Täiesti ootamatult kujunesid need kolm õpinguaastat raskeks ja pettumustega vürtsitatuks. Ehmatusega pidi Mariliis endale tunnistama, et päris elu ja unistused ei lange alati kokku. Selgus, et ta ei sulandu hästi sealsesse keskkonda, ei ole justkui sinna oodatud. Too esimene teismelise tütarlapse kogemus oli kuidagi teistsugune, nagu mõnest unenäost laenatud. Nüüd, päriselt Inglismaal olles, oli tal raske leida inimesi, kes teda ei tõrjuks ja püüaks mõista.
Õige kiiresti sai selgeks, et inglased ei ole inglid ja sulle võidakse mõnes olukorras väga kergelt selg keerata, nii et sa leiad ennast äkki üksinda jäetuna. See oli valus kogemus.
Omaette sõpruskonna moodustasid teistest rahvustest õpilased. Selles oli üks Taani poiss, kellega ta sai heaks sõbraks, üks tüdruk Bulgaariast ja…
Ja siis selgus veel, et Inglismaal oli peaaegu võimatu tööd leida. Esimene aasta kujunes keeruliseks ning järgnevad suved rassis ta Eestis ja Soomes, et kooliaasta eelarve kokku kraapida ja kuidagi ära elada.
Töötamine ei olnud talle iseendast mingi võõras tegevus. Mariliis meenutab: „Vabast ajast töötamisega alustasin juba üsna varakult. Haarasin kinni igasugustest võimalustest – olgu selleks siis öölaulupeol koristamine, ehitusmessil tööriistade reklaamimine või mõnes restoranis teenindamine. Aeg oli niisugune, kus kõik pidid panustama, et ots otsaga kokku tulla.”
Nüüd kasutas ta koolivaheaega kevadest sügiseni selleks, et teenida Soomes lapsehoidja ja koristajana. Ei ole halba ilma heata. Tänu sellele, et Inglismaal oli raskusi tööga, sai neiu kogu vaba aja õppimisele pühendada. See omakorda tähendas, et märtsiks oli tal kogu õppeaasta materjal omandatud, vajalikud tööd ning katsed tehtud ja ta võis puhta südamega asuda järgmise õppeaasta eelarvet kokku panema.
„Tulin märtsis Eestisse ja läksin septembris enam-vähem varustatult tagasi,” meenutab ta. See ei tähendanud, et ta oleks kuidagi priisata saanud – eelarve oli jätkuvalt pingeline. Iga söögikord tuli hästi läbi mõelda, et jätkuks midagi ka järgmiseks päevaks.
„Tegelikult oli kõike seda üsna raske taluda. Nii seda, et oled rahaliselt keerulises olukorras, et justkui ei kuulu sellesse keskkonda ja et su tõelised sõbrad-tuttavad on väga kaugel. Kuid positiivne on see, et niisugustes oludes tunned ootamatult selgelt, kui väga sa eestlane oled ja kui väga sa oma Eestimaad armastad,” võtab Mariliis läbielatu kokku.

Praktikatöö
Raplamaa Sõnumites

Seegi oli suuresti juhus. Esialgu oli plaan teha praktikatöö Postimehes, kuid Eestisse jõudnuna ei tahtnud ta kuidagi kodust kaugemale minna. Mariliis meenutab: „Ma ei ole väga kindel, et teadsin siis Raplamaa Sõnumitest eriti palju. Igaks juhuks lõin Google’i otsingusse, et mul on vaja Rap­las teha meediapraktika, ja oh üllatust: avaneski üks sobilik lehekülg!”
Mariliis räägib naerdes: „Leidsin selle kirja mõni päev tagasi – täitsa naljakas on nüüd lugeda, kuidas ma tookord, 11 aastat tagasi ametlikus toonis oma tulevaste heade tuttavate poole pöördusin. Mäletan esimest tööd ja kerget paanikat, kui avastasin, et ei pruugi hakkama saada, ja seda, kuidas mind selle juures suunati ning aidati.
See oli väga hea koht, kust alustada, tundsin kolleegide soojust ja seda, et minusse usutakse. See oli tol hetkel mulle väga tähtis. Ju ma sellepärast tänagi siin olen.”

Miks ikkagi ajakirjaniku töö?

Tsiteerime taas Mariliisi: „Kõigepealt väga palju uusi tutvusi, siis väga palju uusi teadmisi, mida mul enne ei olnud ja mida ma justkui ei vajanudki. Räägime siis omavalitsuse juhtimisest, organisatsioonidest või Raplamaa ettevõtetest. Kindlasti ei teadnud ma varem, mida tähendab RAEK, kuidas vallavalitsust juhitakse.
Tagantjärele võin kinnitada, et ma ei teadnud üldse mitte midagi poliitikast ja poliitikutest. See on töö, mis on mind kasvatanud ja minu silmaringi avardanud ning – täiesti uskumatu – iga uus päev toob jätkuvalt uusi avastusi, uusi tutvusi ning uusi teadmisi ja see ei lõppe mitte kunagi.”
Ei saa märkimata jätta, et selle tööga käivad kaasas ka konfliktid. Mariliis ütleb, et aastatega on ta endale veidi paksema naha kasvatanud, kuid esimesi haavu pole ta tänaseni unustanud. Näiteks seda, kui Märjamaa Tarbijate Ühistu sulges Raplas Nore Keskuses toimetanud toiduainete kaupluse ja tema sai noore ajakirjanikuna ülesande Märjamaalt uurida, miks uksed kinni pannakse.
Ta oli siiralt ehmunud, kui sai vastuseks alandava sõimu. On kummastav, et inimestel on nii raske mõista, et ajakirjanik on pelgalt sõnumitooja, mitte kellegi teise tööriist.

Toimetajana tööle asudes on Mariliisil asjadest oma ettekujutus. Kindlasti teeb ta midagi teistmoodi, kui seni on tehtud, ning muudab sellega ka väljaande nägu ning sisu. Ja jääb selleks, kes ta seni on olnud: inimeseks, kes kuulab kõigi ülejäänute soovitusi ja otsustab siis lõpuks ikkagi oma sisetunde järgi. Anname talle aega sisseelamiseks.
Muide, Mariliisi lapsepõlvesõbranna Carmen ajakirjandusse ei jäänud. Ta elab Leedus ja omavahelist kontakti neil ei ole.