Paisude eemaldamine avab jõe kaladele, kuid ohustab kohalikke ettevõtteid

Riik tegeleb veekogumite seisundi parandamisega ning on ette võtnud jõgedelt paisude eemaldamise, et avada kaladele rändeteed. Paisude eemaldamine on päevakorral ka suurimal Rapla maakonda läbival ehk Vigala jõel.

Kliimaministeerium valmistab ette uusi veemajanduskavasid ehk vete terviseplaane aastateks 2028-2033. Selleks on kliimaministeerium koos partneritega (Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur jt, kokku 17 asutust ja organisatsiooni) algatanud kaks projekti, millest Life SIP WetEST eesmärk on ellu viia Eesti suurima, Lääne-Eesti vesikonna terviklik veemajanduskava.
Kaasamaks kohalikke elanikke, omavalitsusi ja veekogude kasutajaid korraldab Keskkonnaamet Eestis kaheksa avalikku arutelu vete tervisest. Raplas oli selline kokkusaamine 1. oktoobril.
Arutelu modereerinud Keskkonnaameti veemajanduskava büroo peaspetsialist Elina Orav rõhutas, et praeguseks on tehtud alusuuringud (leitavad Keskkonnaportaalis, kus saab ka ettepanekuid teha) ja probleemsed kohad teada, kuid ühtegi konkreetset tegevust planeeritud ei ole.

Arutelu keskendus Vigala jõele, mille seisund on hinnatud kesiseks. Kasari jõe kõige pikem ja veerohkem lisajõgi voolab läbi Kehtna, Rapla ja Märjamaa valla. Vigala jõe suudmes näitab kesist seisundit see, et kaladest on leitud mürgiseid metalle elavhõbedat ja kaadmiumi, aga kesk- ja ülemjooksul ei pääse kalad (forell) jõele rajatud paisude tõttu liikuma kudemispaikadesse. Kliimaministeeriumi veemajanduse valdkonna juht Reeda Iismaa toonitas, et vee hea seisund hõlmab siiski kogu elustikku, ökosüsteemi ja setteid, aga „kaladest räägime sellepärast, et inimesed saavad sellest aru”.

Paisud

„Keegi ei räägi, et vaat vanasti oli kala vähe, aga praegu on palju,” ütles paarkümmend aastat Vigala jõge uurinud ihtüoloog Gustav Lauringson. Tema ja Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Kaire Toomingas rääkisid inimeste poolt põhjustatud koormustest veekogumitele.
Veekogumite seisundit mõjutavad põllumajandus (hajureostus), metsandus, maaparandus (kuivenduskraavid valgaladel), linnaline areng veekogude ääres, vee tarbimine niisutuseks ja elektri tootmiseks, puhastamata heitvete juhtimine pinnaveekogudesse, rekreatsioon jne.
Olulist koormust kujutavad endast ka paisud, millest kalad üle ei pääse. Lisaks soojeneb paisjärvedes vesi kiiresti, paisu taha kogunevad setted katavad looduslikud elupaigad, setete tõttu satub aineringesse liiga palju fosforit ja lämmastikku ning tekib nn vee õitsemine jms. Kõigist vooluveekogumitest (jõed, ojad, kraavid) on paisudest oluliselt mõjutatud umbes 26%. Kõige lihtsam viis vähemalt kalastiku seisundit parandada ongi paisude likvideerimine.
Eestis on kokku 1161 paisu. Kaire Toomingas tõi välja, et tegeletakse selliste paisudega, millest ülesvoolu on lõheliste jaoks olulisi paiku, kuid toimivat läbipääsu kaladele ei ole, või mis asuvad kaitstavate elupaigatüüpide või kudealade läheduses.
Vigala jõel on olnud ajalooliselt 14 paisu, millest praegu on alles viis. Neist ainult Kuusiku Altveski juures on toimiv leevendusmeede. Ülejäänud – Tamme ehk Kabala, Minnika, Sõerumäe ja Rapla ehk Vigala pais – on kõik olulise mõjuga. Lauringsoni sõnul on Kabala, Minnika ja Sõerumäe paisu tõttu forelli jaoks sobimatu 1,4 ha Vigala jõest, sh väga heade looduslike sigimistingimustega Aranküla peakraav.

RMK roll

Paisude likvideerimisega tegeleb Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) Euroopa Liidu rahastusega. RMK veeökoloogi Tuuli Teppo sõnul võtab paisu likvideerimine aega umbes kaks aastat. Ehk kui selle aasta novembris-detsembris võetakse ühendust maaomanikega, jõutakse tööde teostamiseni 2027. aasta madalveeperioodil. Teppo rõhutas, et töid tehakse vaid juhul, kui on saadud kõik vajalikud kooskõlastused ja load.
Kuigi jõe ökoloogilise sidususe seisukohalt oleks paisu likvideerimine parim valik, möönis Teppo, et see ei ole alati võimalik. Sellisel juhul saab RMK kujundada jõe sängi kärestiku-kalapääsu või ka möödaviigu-kalapääsu. Need on ka alternatiivsete võimalustena välja pakutud Kabala, Minnika (ainult kärestikud) ja Sõerumäe paisu puhul.
„Isegi kui RMK saab rahastada kalapääsu, mille puhul jääb paisjärv alles, tuleb maaomanikul aru saada, et edasised kohustused kalapääsu toimimisel, vajadusel hooldamisel, paisu käitamisel ja remontimisel ja vajadusel sette eemaldamisel paisjärvest on kõik maaomaniku enda kohustused,” lisas Teppo.
„Kui paisuomanik ei ole nõus paisu likvideerimisega ning ka alternatiivsed lahendused (nt kalapääsud või möödavoolukanalid) ei ole tehnilistel või majanduslikel põhjustel võimalikud, otsitakse igale paisule individuaalselt sobivaim lahendus,” lisas Life SIP WetEST Matsalu alamvesikonna koordinaator Carola Väli.

Tamme ehk Kabala pais

„Minu seisukoht on see, et Kabala pais peab jääma alles,” ütles Parvematkad OÜ omanik Alar Tool. Tema ettevõte sõltub otseselt jõevee tasemest. „Olen seda ettevõtet arendanud ja loonud juba ca 25 aastat. Olen investeerinud sinna väga palju raha ja tööd, see on minu elutöö. Tammi lammutamisega langeb ka veetase ja meie ujuv Parveküla muutub mudaauguks,” rääkis Tool.
Kabala tamm on rajatud 19. sajandil ning Tooli sõnul on see väga tähtis suurvee ajal vee reguleerimiseks ning jäämineku ajal. „Samuti on Kabala tamm vajalik Ummaru küla kaevudele. Enamik kaevusid on meil ehitatud 11-12 m sügavused ja esimeses veesoones. Varem, umbes 25 aastat tagasi, kui Kabala tamm oli halvas seisukorras, oli osa kaevusid joogiveest tühjad,” rääkis Tool. Ta lisas, et on koos Kabala paisu omanikuga tammi taastanud, kui puitkonstruktsioonid mädanesid ja kevadine suurvesi osa tammi ära viis.
Tema sõnul ei saa kalade liikumise kohta midagi halba öelda. „Varakevaditi ja hilissügiseti on Kabala tammi ca 3-4 löövi alati lahti ja sobilik kala saab sealt kenasti üles,” ütles Tool ja lisas, et ta oleks nõus kalatrepiga, kui see projekteeritakse nii, et vee tasapind ülesvoolu ei langeks.
Tuuli Teppo nõustus, et Parvematkad OÜ sõltub peamiselt Kabala paisust ja selle veetasemest ning paisu eemaldamine veetaset suure tõenäosusega mõjutab, aga otsuse paisust loobumise kohta teevad ikkagi selle omanikud.
„Olen Kabala ja ka Minnika tammi omanikega suhelnud ja nemad on tammide lõhkumise vastu, kuna suurvee ajal võivad nende kodud uppuda. Riigiametnikud ei tea igapäevaseid muresid ja probleeme suurvee ajal ning ei oska hinnata ohtu,” ütles Tool.
„Võitleme koos kogukonnaga ja tammi omanikega Kabala tammi ja Minnika tammi lammutamise vastu, millega tehakse loodusele ja kogukonnale rohkem kahju kui kasu,” ütles Tool, kes tõi veel ühe argumendina välja oma kinnistul asuva tuletõrje veevõtukoha, mis ilma tammita veevaesel ajal veeta jääks.
Tuuli Teppo kinnitas, et sellised asjad nagu ujumiskohad, sillad, truubid, Päästeameti veevõtukohad ja paisjärve äärsete kinnistute veevarustus on abikõlbulikud kulud ja need saab RMK taastada pärast paisu likvideerimist.
Kabala pais (Kabala vesiveski tamm) on kinnismälestisena muinsuskaitse all ning enne, kui seda saab lammutama hakata, tuleb see kooskõlastada muinsuskaitseametiga.
„RMK ega Keskkonnaamet ei ole muinsuskaitseametiga paisu asjus veel ühendust võtnud, kuid meile teadaolevalt Kabala vesiveski paisu likvideerida ei plaanita,” ütles muinsuskaitseameti Raplamaa nõunik Andrus Rospu.
„Kalapääsude rajamine ise on meile tuttav ja üldiselt sobiv lahendus, kuna üldjoontes säilib tolle aja tööstuse, põllumajanduse ja inseneriarhitektuuri protsessidele vastav ajalooline mõisamaastik. Kabalas on vesiveski üsna mõisasüdame lähedal ja kuigi hoone asub ülejäänud ansamblist teisel pool jõge, siis koos teiste jõeäärsete mõisa kõrvalhoonetega on see kogu säilinud mõisaaegse kihistusega ühises visuaalses ruumis.
Kabala vesiveski on nii vilja- kui ka villaveskina töötanud ja mõlema töötlemise sisseseade on säilinud ja tänaseni töökorras. Täna asub vesiveskis vastav muuseum, mis neid protsesse elus hoiab. Seega on alles ka seda pärandiliiki tutvustav funktsioon. Seetõttu oleks eriti kahju, kui sealne paisutus likvideerimisele läheks,” sõnas Rospu.

***
Keskkonnaamet tegeleb Rapla maakonnas lisaks Vigala jõe paisudele veel Keila ja Käru jõel asuvate paisudega: Ingliste, Kohila Sillaotsa, Lungu, Lou, Kohila, Kurtna IV, Kruusa, Pirgu mõisa, Purila, Uustalu.
„Oluline on rõhutada, et veekogude seisundi parandamine on meie kõigi ühine huvi – eesmärk on tagada looduslike ökosüsteemide taastumine ja säilitamine ka tulevaste põlvkondade jaoks. Paisutuste vähendamine või nende mõju leevendamine aitab parandada vee-elustiku mitmekesisust ja jõe ökoloogilist tervist,” ütles Carola Väli.
Eesti on ühinenud Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga, millega on võetud ambitsioonikas eesmärk saavutada nii pinna- kui ka põhjavee hea looduslik seisund aastaks 2027, et puhast vett jätkuks piisavalt nii koguseliselt kui ka kvaliteedilt. 2023. aasta seireandmete järgi oli aga vaid 52% pinnaveekogumeid ja 74% põhjaveekogumeid heas seisundis. (Veekogum on veeseisundi hindamise üksus.)