Alu spordihoone korrastustööde käigus leidis SA Rapla Spordirajatised majatehnik Teet Tall üheksa esmapilgul üsna tavalist stendialust, mis lähemal vaatlusel osutusid aga kultuuriloolise sõnumi kandjateks. Selgus, et stende on algul kasutatud eesti muusikaloo ühe suurkuju, Aleksander Arderi 90. sünniaastapäeva näituse tarvis.
Stendide katteriide eemaldamisel ilmusid nähtavale suhteliselt heas seisundis näitusel eksponeeritud fotode koopiad. Vene- ja eestikeelsete pealdiste ning pildiallkirjadega on antud põgus ülevaade eesti ooperi suurkuju ning tunnustatud laulupedagoogi loomingulisest arengust.
Stendidel on leidnud kajastamist tulevase laulja õpinguaastad Lätis, Itaalias ja Rootsis. Tema olulisemad rollid Estonia ooperilaval aastatel 1923–1931 ja hilisem kontsertlaulja karjäär ning pedagoogitegevus oma koolkonna loomisel.
Leiu teeb salapäraseks asjaolu, et keegi ei oska täna seletada, mil moel on 1984. aastal muusikakuulsuse juubeli tähistamiseks valminud ekspositsioon Alusse sattunud ja miks on uue katteriide all püütud säilitada kunagist väljapanekut. Tol ajal Alu EPT-s töötanud inimestele ei meenu, et näitust oleks seal eksponeeritud.
Välja on pakutud mitu versiooni
Aleksander Arderi 90. sünniaastapäeva näitus võis olla välja pandud Tallinnas Estonia teatris. Mõni aeg hiljem kaeti stendid uue katteriidega ja võeti kasutusele tavaliste infostendidena. Seletamatu on ainult asjaolu, miks Arderi elu ja loomingut kajastavad materjalid uue riide alla jäeti.
Aga samuti võis tegemist olla ka rändnäitusega, mis segastel kaheksakümnendatel aastatel mingil põhjusel takerdus kas Raplas või mõnes muus toonase Rapla rajooni kultuurikeskuses.
Kui keegi peaks oskama lähemalt seletada stendide Alusse sattumise lugu, oleks toimetus selle eest tänulik.
Nüüd küsitakse, mis saab edasi?
Teet Tall ütles Raplamaa Sõnumitele, et pöördus teatri- ja muusikamuuseumisse ning võttis ühendust Aleksander Arderi järeltulijatega ja rääkis avastusest. Teade võeti teadmiseks ja lubati stende ehk isegi vaatama tulla. Eelmise nädala lõpus midagi selgemat aga teada veel polnud ja Teet Tall kahtles, kas kunagised näitusestendid sugulasi üldse huvitavad – tegemist ei ole ju originaalmaterjalidega.
Ta ise ei ole ka veel otsustanud, mida salapäraste stendidega ette võtta. Küll annab juhuslik leid meile hea võimaluse meenutada silmapaistvat muusikut ja väga olulist laulupedagoogi, kelle surmast möödub järgmisel aastal 60 aastat.
Aleksander Arder
sündis 19. septembril 1894 Kirna külas Lähtru vallas Martna kihelkonnas ja suri 29. septembril 1966 seitsmekümne kahe aastaselt Tallinnas. Arderi näol oli tegemist Eestis ja kaugemalgi tuntud lauljaga (bariton), lisaks veel ka viljaka laulupedagoogiga, võiks öelda, et silmapaistva laulukoolkonna loojaga. Lisaks tuleb sedagi rõhutada, et Aleksander Arderist on alguse saanud lauludünastia, kes tänaseni meid üllatab ja rõõmustab.
Peterburis Õuekapelli juures musitseerimisega kokku puutunud pereisa Karp Arder andis muusikaarmastuse ja -oskused edasi kõigile oma lastele. Kõige kaugemale jõudis neist üks – Aleksander. Kuid ka tema jaoks ei olnud muusiku tee esimene valik, alguses musitseeriti lihtsalt pereringis oma keelpilliansambliga ja unistati heast haridusest.
Aleksander Arder lõpetas 1910. aastal Riias vaimuliku seminari ning jätkas seejärel õpinguid 1914 -16 Varssavi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas. Samas on teada, et päris muusikata ta ei saanud ja laulis kaasa nii vaimuliku seminari kooris kui ka Varssavis ukrainlastest üliõpilaste asutatud isetegevusliku segakoori bassirühmas.
1916. aastal mobiliseeriti noormees tsaariarmeesse ning saadeti Peterhofi lipnikutekooli.
Rohkem andmeid tema sõjaväelise karjääri kohta pole aga avalikult teada, jäljed viivad hoopis Venemaalt välja ja uueks oluliseks daatumiks Arderi eluloos saab 1919. aasta, kui ta siirdus koos tenor Tenno Vironiga (kodanikunimi Jaan Tenno – samuti tulevane Estonia ooperisolist) Itaaliasse, et võtta tõsisemalt ette muusikaõpingud. Aastatel 1919–1921 õpiti A. Disconzi (Milanos) ja Georges Cunelli (Roomas) käe all. Järgnesid õpingud Rootsis (1921–1923) professor Karl Nygren-Klosteri juures. Koos anti ka kontserte. Nendest esinemistest on ka jälgi, mis talletatud tolleaegsetes kohalikes ajalehtedes ja siis vaimustusega eesti keelde tõlgituna siinsetes väljaannetes üle korratud.
Ajaleht Smålandsposten on 6. septembril 1921 teatanud: „Peab tunnistama, et mõlemad laulukunstnikud (Aleksander Arder ja Tenno Vironi – T. T.) on hästi koolitatud häältega. Võib kindlasti öelda, et Rootsi kontserdipublikum ei ole kuulnud nii sulavat esinemist. Lõpuks võimaldasid kunstnikud kuulda lisapalana duetti, kus mõlemi laulmisvõimised täiel määral esildusid ja pealtkuulajaid enesega kaasa kiskusid.”
Teine kohalik leht Nya Bärjobladet lisas: „Wäljamaalased/lauljad hrad Arder ja Wironi, keda professor K. Nygren klaveril saatis, paistsivad kontserdi alguses kohe silma kõrge lauluanniga, mis niihästi sooloosades kui ka duettis esines /…/ Praegu viibivad mõlemad lauljad professor K. Nygreni juures, kes neid diktsioonis ette valmistab Stockholmi ooperis ülesastumiseks.”
Sealsetest ooperietendustest meil siin praegu vastukajasid pole, küll aga teame, et aastatel 1923–1931 oli Arder Estonia teatri solist. Tema hiilgerollideks on peetud Borissi Mussorgski „Boriss Godunovis” ja Deemonit Rubinsteini „Deemonis”, aga kiitvaid hinnanguid on jagunud tegelikult kogu tema loomingule.
Alates 1928. aastast asus Arder tööle Tallinna konservatooriumi lauluosakonnas. Seal töötas ta oma surmani 1966. aastal – alguses lihtsalt õppejõuna, siis 1935-1940 lauluosakonna ja 1949–1962 laulukateedri juhatajana.
Aleksander Arderi õpilaste nimekiri on muljetavaldav: Marta Rungi, Elsa Maasik, Tiit Kuusik, Ott Raukas, Evald Tordik, Hendrik Krumm, Ludmilla Issakova, Henn Pai, Kalju Karask, Kalmer Tennosaar jt. Märkigem, et Arder oli see, kes avastas sõja ajal nõukogude tagalas riiklike kunstiansamblitega tegeldes Georg Otsa ande ning andis talle laulmise algõpet.
Töö konservatooriumis tõi kaasa paratamatu loobumise lavatööst, küll aga jätkas ta pikka aega armastatud kontsertlauljana. Suure populaarsuse pälvis ta tolleaegsete rahvalike lauludega („Hulkuri valss”, „Katsu aga redelita”, „Süda tuksub”, „Meremehe laul”, “Kord mõtetes istus”, „Väike postimees”), aga oodatud olid ka ooperiaariad ning eesti heliloojate helitööd.
Ainult üks kord on ta veel ooperi juurde tagasi pöördunud, tehes 1952. aastal abikaasa Marta Rungi juubelietendusel Tšaikovski „Jevgeni Oneginis” Gremini osa (Rungi oli loomulikult Tatjana rollis). Avalikkus oli sellest vaimustuses, aga abikaasa torises pisut, sest tema meelest bariton bassirolli hästi ei sobinud. Ta mäletas veel noort Arderit Jevgenina endaga koos laulmas.
Arderite dünastia
Aleksander Arder oli kaks korda abielus. Esimesest abielust Jaan Poska tütre Tatjanaga sündis poeg Arpad (1922-1995), kelle järeltulijad olid muusik Jaan Arder (1952) – ansamblite Hortus Musicus ja Apelsin muusik ning solist (samuti bariton), ja kirjanik Ott Arder (1950-2004), kes on kirjutanud põhiliselt luulet nii lastele kui ka täiskasvanutele ning tõlkinud proosat ja luulet (Jossif Brodski, Sergei Dovlatov, Carl Michael Bellman jt). Aga samuti on ta kirjutanud Harley Davidsoni pseudonüümi all laulutekste ansamblite Apelsin, Ultima Thule ja Ruja solistidele.
Jaan Arderi tütar Helin-Mari Arder (1974) on endale nime teinud džässilaulja, pedagoogi ja heliloojana. Poeg Aleksander Arder (1981) laulab praegu Eesti Rahvusmeeskoori tenorite rühmas, kuid ka temale ei ole Estonia ooperilava sugugi võõras.
