Eesti ei vaja magalaid, vaid tugevaid maakonnakeskusi

Siim Pohlak, Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees

Riikliku üldplaneeringu kohta tulnud info jätab mulje, justkui piiritletaks Raplamaa tulevik pealinna magalana ning samas suunas kujundatakse ka mitme teise Eesti maakonnakeskuse rolli. Kuid Eesti tulevik ei sünni üksnes pealinna kontorites.

See sünnib seal, kus inimesed elavad, oma kodusid rajavad ja kogukondades tegutsevad. Seal, kus põlvkondade järjepidevus loob tugeva vundamendi kogu riigi kestmiseks. Seetõttu ei saa Raplat ega Raplamaad käsitleda pelgalt Tallinna lähialana. Raplamaa ulatub sügavale Kesk-Eestisse ning kannab endas nii tugevat potentsiaali kui ka kultuurilist identiteeti, millega arvestamine peab olema loomulik osa riigi tulevikuotsustest.
Ometi näeme viimastel aastatel murettekitavat suundumust, millega riik liigub kohalikust elust järjest kaugemale. Teenuseid suletakse, riigiasutusi koondatakse maakonnakeskustest ära, otsuseid tehakse anonüümselt ja standardiseeritult, justkui oleks inimene vaid number Exceli tabelis. Raplamaa on seda tunda saanud.
Kõnekas näide oli Transpordiameti büroo sulgemise plaan, mis jäi ära ainult tänu kohaliku kogukonna kindlale ja ühtsele vastuseisule, ja näiteid võiks tuua veelgi. Paraku näitab see, et riigi juhtidel puudub positiivne programm maapiirkondade jaoks – pigem meenutab see taandumist. Ja taandumine maapiirkondadest on märk nõrgast riigist.
Aastaid on Eestit suunanud Tallinna-keskne mõtteviis, mille tõttu on elu ja investeeringud koondunud ühte piirkonda. Tasakaalustatud regionaalset arengut on käsitletud kui midagi, mis pole saavutatav. Ometi on maailm muutunud. Kaugtöö, tehnoloogiline areng ja inimeste eelistused on loonud täiesti uued võimalused, mida riik ei tohiks eirata.
OECD viimaste aastate raportid näitavad ühemõtteliselt, et kogu Euroopas toimub vastulinnastumine, inimesed liiguvad suurtest keskustest välja maapiirkondadesse ja regionaalsetesse keskustesse. Eesti riigi üldplaneeringut aga tehakse justkui autopiloodil, jäädes kinni vanadesse mõttemustritesse ja kirjutades taandumise loogika planeeringusse sisse.

Riiklik üldplaneering ja „vaikne taandumine“

“Eesti 2035“ riiklik üldplaneering peaks looma tasakaalustatud arengut, kuid mitmed sellest avalikuks saanud suunad annavad põhjust muretsemiseks. Planeering soosib liialt Tallinna–Tartu telge ning näeb Tallinna ümbrust kuni Kesk-Eestini pigem magalapiirkonnana, arvestamata, et inimeste liikumismustrid on muutumas. Nii käsitletakse ka Raplamaad sisuliselt magalana, kuigi tegelikkuses on tal kõik eeldused olla tugev ja arenev keskus.
Kui riiklikke plaane tõlgendatakse liiga mehaaniliselt ja ilma kohalikku reaalsust arvestamata, võib selline üldplaneering anda ametkondadele vaikiva õigustuse teenuseid Raplast ja teistest sarnastest keskustest tagasi tõmmata. Niinimetatud optimeerimisest saab liiga sageli mugav põhjendus maapiirkondadest taandumiseks, kuigi riigi esmane roll peab olema tasakaalustav.
Kui see ülesanne jääb kõrvale ja lihtsalt tegeleda taandumisega, siis nõrgeneb paratamatult ka kohalik majandus ja ettevõtlus, eriti praegusel ajal, mil paljud sektorid on juba niigi pika majanduslanguse poolt räsitud. Üldplaneering on tööriist. Küsimus on, kas see tööriist ehitab või lammutab.

Rapla elujõud ei ole juhus

Rapla on aastaid näidanud, et elu ei pea koonduma Tallinnasse. Raplas on ettevõtlikkust, tugev kogukond ja põlvkondlik järjepidevus. Rapla on oma näoga linn, oma kultuuriruumi ja selge majandusliku potentsiaaliga.
Maaelu tugevus sõltub riigi tahtest. Kohalik inimene võib olla toimekas ja visa, kuid kui riik tõmbab välja oma teenused ja investeeringud, ei ole ükski kogukond suuteline lõputult tühimikku täitma. Tugeval riigil on positiivne programm ja riik seisab oma inimeste kõrval ka seal, kus kogukond on väike, kuid tugev. Rapla ja Raplamaa on just selline paik, omanäoline, elujõuline ja järjepidev, kõige paremas mõttes Eesti maa sool.

Riik ei tohi taanduda

Riigi taandumine ei ole tehniline otsus. See on kultuuriline ja poliitiline signaal, mis sageli määrab piirkonna saatuse. Rapla käsitlemine lihtsalt Tallinna tagamaana oleks kaotus nii kohalikus kui ka üleriigilises vaates.
Väikeriigi tugevus sünnib tasakaalustatud ruumist, sellest, et igal maakonnal ja igal maakonnakeskusel on oma roll, oma nägu. Rapla roll ei ole olla magala, vaid toimiv ja arenev keskus, mis aitab hoida Eesti ruumilist ja rahvastikulist tasakaalu.

Raplamaa peab jääma ja Rapla peab kasvama

Raplamaa ei ole pelk haldusüksus ega Tallinna ääreala. See on elujõuline kogukond, mis hingab ühes rütmis, kannab edasi Eesti tugevusi ja pakub kvaliteetset elukeskkonda. Elades ise Harju- ja Raplamaa piiril, võin kinnitada, et minu loomulikuks tõmbekeskuseks on olnud Kohila ja Rapla. Tean ka seda, et paljud Harjumaa kagupiiril elavad inimesed eelistavad oma igapäevatoimetusi ajada Raplas, kus on rahulikum tempo, rohkem inimlikkust ning mis seal salata, ka kadestamisväärselt tugev kogukonnavaim, mida igal sammul tajuda võib.
Tänapäeval ei tõmba inimesi üksnes pealinna tuled. Üha enam valitakse Tallinna asemel paigad, kus on ruumi ja inimsõbralikkust. See on võimalus, mida riik ei tohi ignoreerida – vastupidi, seda tuleb kasutada Rapla ja kõigi Eesti maakonnakeskuste tugevdamiseks. Just siin peitub Eesti järgmise arenguetapi potentsiaal.