Kui Eestis räägitakse mõnest reformist, peetakse tavaliselt silmas kulude kokkuhoidu. Kodanikkonna eelistusi ja arvamusi selle juures ei arvestata.
Juba mõnda aega on räägitud, et regionaal- ja põllumajandusministeerium valmistab ette ühistranspordi reformi. Pole aga teada, mida see kaasa toob. Küll on läbi kumanud, et lähtekoht on kokkuhoid. Valitsuslähedastes ringkondades on käidud välja mõte lõpetada maakonnaliinidel õpilaste ja pensionäride tasuta sõidutamine.
2024. aastal eraldati ühistranspordile riigieelarvest 148,5 miljonit eurot ja täiendavalt veel üle 30 miljoni. Bussiliiklusele kulus sellest 72 miljonit. Laias laastus võttes on see vähem kui pool kogu eraldatud summast. Samas tuleb silmas pidada, et maakondade bussiliinid on ainukesed, mis teenindavad valdavat enamust eestlasi.
Väide, et ainult 19 protsendile Eesti elanikkonnast on bussid ainukene liikumisvahend, on ilmselgelt eksitav. See, et peres on üks auto (või isegi kaks autot), ei tähenda kaugeltki, et kõik pereliikmed saavad endale vajalikud käigud ära teha ainult autodega. Pealegi poleks see ka otstarbekohane.
Tallinlased on ühistranspordi omaks võtnud ja kasutavad seda väga aktiivselt. Kaugeltki mitte ainult sellepärast, et pealinlastele on trammi- ja bussisõit tasuta, vaid ka sellepärast, et jõuda punktist A punkti B võimalikult mugavalt ja kiiresti. Kui enamik tallinlasi istuks autoroolis, siis oleks pealinna liiklus ummikute tõttu halvatud.
Maal, eriti hajaasustuse piirkondades, ei võimalda tänane ühistransport kahjuks kõigi vajaduste rahuldamist. Isegi siis mitte, kui sellele kodaniku taskust kõvasti peale maksta. Muidugi on öeldud ka seda, et kõigi soovide täitumist võimaldataksegi taevariigis. Maapealne inimene, eriti maaelanik, peab valikuid tegema ning olema tänulik selle eest, kui enamusegi eluliselt tähtsatest teenustest saab ühistranspordi abil kätte.
Küll aga jääks ta tõsiselt hätta, kui bussiliiklus äkki tasuliseks muudetakse. Eelkõige sellepärast, et hoogsate kokkukogumise kampaaniate käigus on suurem osa tähtsatest teenustest kohtadelt kas kümnete kilomeetrite taga asuvatesse maakonnakeskustesse või veel kaugemal asuvatesse suurlinnadesse viidud.
Samas kinnitavad ühistranspordi korraldamisele lähemal seisvad ametnikud, et praegu on veel vara paanikat tekitada. Poliitikute asi ongi igasuguseid asju rääkida. Ja eriti palju peavad rääkima need, kelle reitingud on madalad. Kaugeltki mitte kõik jutud, mis lendu lastud, pole veel tegudeks saanud. Usutavasti ei ole maakonnaliinidel tasuta sõidu lõpetamise taga ühtegi usaldusväärset uurimust.
Aga mõistliku reformi vajalikkust kinnitavad samuti kõik. Kindlasti on võimalik kulusid vähendada, kui liinide dubleerimist vältida ja ettetellimisega teenindamise võimalust laiendada. Tõesti ei pea tühjad bussid päevast päeva kaugematesse paikadesse sõitma… Kõike ei hakka siin üles lugema.
Asjale lähemal seisjad kinnitavad sedagi, et jutud täiesti tasuta maakonnaliinidest ei ole samuti mingi ulme. Juba kasvõi sellepärast, et bussipiletite müügist laekuv tulu on väike ja seda ei oleks võimalik vajalikule tasemele viia ka tasuta sõidu lõpetamisega. Selleks oleks vaja kahte asja – head tahet ja kokkuleppeid Tallinna linnaga. See viimane on muidugi keeruline, lisatakse.
