Kadi Aadna liikumisharjumused panevad paljusid kulmu kergitama ja ehk ka pisut kadestama, sest alles hiljaaegu kõndis naine kahel kuul kokku üle tuhande kilomeetri.
Kadi Aadna elu on viimastel aastatel muutunud märgatavalt aktiivsemaks ning seda on ilmselt tähele pannud ka need, kes tema sotsiaalmeedia kontosid jälgivad. Tegelikult on Kadi kogu elu liikunud. Aktiivsus ei ole tõusnud järsu kannapöörde või hetketrendi ajel, vaid samm-sammult, kilomeeter kilomeetri järel. Autoga sõidab ta vähe ning talvisel ajal seisab see sageli niisama.
„Talvel mul auto ainult seisab, sellega keerasin aku ka tuksi,“ ütleb Kadi muiates. Ta lisab, et kuna elukaaslane on talvel kodus ja lapsi ta ise transportima ei pea, liigub ta jaanuarist aprillini rohkem jalgsi.
Kadi treenib Kohila Jumpingu treeninggrupis, kus treener hoiab trennikaaslaste motivatsiooni üleval erinevate liikumisväljakutsetega. Sinna kutsuti Kadit korduvalt, ent alguses oli ta üsna kindel, et rühmatreening ja koos teistega hüppamine ei ole tema jaoks. „Mõtlesin, et mina küll ei lähe kellegagi koos rühmatreeningusse,“ meenutab ta. Ometi astus Kadi kolm aastat tagasi trenniruumi uksest sisse.
Esialgu see erilist vaimustust ei tekitanud. Ta proovis veel ja siis veel, kuni ühel hetkel kõik muutus. „Kui ma tehnika selgeks sain, siis taipasin, et see trenn on minule,“ ütleb Kadi. Sellest hetkest alates hakkas liikumine tema elus võtma järjest suuremat rolli.
Murranguliseks kujunes üle-eelmine talv, kui Kadi otsustas esimest korda osaleda treeneri välja kuulutatud kõndimise väljakutses. See kestis viis kuud ning iga kuu võitis üks osaleja. Jaanuaris läks Kadi sellele vastu üsna rahuliku hoiakuga, sest ta arvas, et liigub nagunii palju, kõndides iga päev umbes kuus kilomeetrit. Ent kui ta nägi teiste trennikaaslaste tulemusi, sai selgeks, et konkurents on tihe.
„Teised olid kõndinud umbes 20 kilomeetrit päevas,“ ütleb Kadi. See pani teda oma strateegiat ümber mõtlema. Ta otsustas võtta aega une arvelt ning hakkas hommikuti juba kell kuus liikuma. „Mulle tuli selline hasart, et milleks ma tegelikult võimeline olen,“ räägib ta. Jaanuarikuu võitu see siiski ei toonud. Veebruaris oli Kadi aga juba kindel, et tahab väljakutse võita. Jalutati iga ilmaga – külma ja tuulega, enne ja pärast tööpäeva. Pingutus kandis vilja ning veebruarikuu võit kuulus Kadile.
„Sealt see liikumisharjumus tegelikult alguse saigi,“ tõdeb ta. Väljakutse finaalis läksid vastamisi need, kes olid juba mõne kuu võitnud. Kadi seadis endale eesmärgi ületada veebruaris läbitud 436 kilomeetrit. Hasart kasvas aga iga päevaga ning lõpuks kogunes juunikuus tulemuseks 615 kilomeetrit. „Ma tõusin kell viis hommikul, kell kuus olin kergteel ning õhtuti läksin uuesti jalutama,“ kirjeldab Kadi oma rutiini. Päevane liikumismaht ulatus keskmiselt 22 kilomeetrini.
Lähedased on Kadi ettevõtmisi pigem alati toetanud, kuigi kriitikatki on ette tulnud. Jalanõude teema paneb ta aga hetkeks muigama, tegelikult ei taha ta sellest esialgu üldse rääkida. Neid kulub lihtsalt nii palju, arvestades läbitud kilomeetreid.
„Ühel hooajal läheb kolm paari, sest talda tuleb auk,“ ütleb Kadi ausalt ja naerdes. Tema eelistatud kõnnijalanõud on Nike, millega ta käib ka jooksmas. Sest lisaks kõndimisele jookseb ta üha enam ning vahel sõidab ka rattaga. Palju sõltub just treeneri väljakutsetest, mis hõlmavad erinevaid liikumisviise. Nii on Kadi enda jaoks avastanud ka jooksmise. „Tahtsin proovida ja tegelikult isegi meeldib see jooksmine,“ ütleb ta muheledes.
1030 kilomeetrit kahe kuuga
Sotsiaalmeedias on Kadi avanud lähemalt ka üht viimast suuremat väljakutset. Oktoobris kuulutas Kohila Jumpingu treener välja virtuaalse ultramaratoni „Rännak“, kus liikumisviisideks olid kõnd, jooks, ratas, suusatamine ja rulluisutamine. Kahe kuu jooksul tuli läbida kas 500, 750 või 1000 kilomeetrit.
„Teadsin kohe, et olen maksimalist – kas ei tee üldse või teen maksimaalselt,“ kirjutas Kadi. Ta koostas endale kuupõhise plaani, millal kõnnib, jookseb või sõidab rattaga. Elu tegi siiski oma korrektuurid – vahel kutsus keegi jooksma päeval, kui see polnud plaanis, või kõndima siis, kui kavatsus oli midagi muud teha. Suureks toeks olid kaaslased Hele Mall Kaasik ja Estel Randmaa, kellega koos võeti ette pikki matku, lõbusaid jalutustiire ja isegi hommikusi jalgsi tööleminekuid.
Tööle kõnniti muidugi pikema tiiruga, et kilomeetreid võimalikult palju kokku saada. Palju liiguti varahommikul, kui teised alles magasid, või vabadel päevadel, kui lapsed olid lasteaias või koolis. Ka Kadi lapsed elasid talle kaasa ning andsid hoogu juurde. „Vahel kamandasid nad mind ise jooksma või kõndima, või küsisid õhtul, kas ma äkki lähen nüüd jala poodi,“ rääkis Kadi.
Lisamotivatsiooni pakkus novembris toimunud Raplamaa naiste kõnnivõistlus, kus Kadi eesmärk oli jõuda esiviisikusse. Ta lõpetas tugeval kolmandal kohal. Kahe kuuga kogunes 1030,74 kilomeetrit – joostes 173,79 km, jalgrattaga 262,29 km ja kõndides 620,69 km.
Liikumine enne päikesetõusu
Kadi enda sõnul on tal kogu elu olnud väike unevajadus, mistõttu sobib talle varajane ning vahel isegi öine liikumine. „Kuus tundi und on minu jaoks täiesti okei,” ütleb ta. Just seetõttu eelistabki Kadi liikuda varahommikuti, kui teised alles magavad ja kergliiklusteed on vaiksed. Liikumisest loobumine ei tule tema jaoks enam kõne allagi.
„Kui ma ei saa liikuda, siis see lausa ärritab mind,” tunnistab Kadi ausalt. Liikumine on saanud tema igapäevarutiini osaks ning sellest on kujunenud vaimne tasakaalupunkt, mitte pelgalt treening. Ilm ei mängi rolli, sest Kadi liigub iga ilmaga, olgu väljas külm, tuuline või vihmane.
Uurisin Kadilt, mida ta soovitaks neile, kes tahaksid samuti oma liikumisharjumusi muuta. Kadi sõnul ei pea alustamiseks kohe treeningplaani või spordikella hankima, vaid piisab lihtsatest igapäevastest otsustest. Tema soovitus on võimalusel hakata jalgsi tööl ja poes käima. „Kui on võimalik, siis minge jala,” ütleb ta. Autoga liikumist eelistab Kadi pigem vältida. Isegi kui juhtub, et ta läheb poodi autoga, jätab ta sõiduki teadlikult parkla kõige kaugemasse otsa.
Liikumine ei tähenda Kadi jaoks alati sihipärast trenni, vaid ka seiklusi ja väikest väljakutset iseendale. Ta meenutab üht eredat seika, mis algas täiesti argiselt. „Käisin ema juures saunas, jõime saunaõlut ja ütlesin sõbrannadele, et homme toome auto jala ära Lohult. Tingimus oli, et me ei lähe maanteed mööda,“ rääkis ta.
Järgmisel hommikul pandi seljakotid vett ja snäkke täis ning asuti teele. „Võtsime suuna Alu poole, sealt seiklesime Hagudisse ja viimased umbes viis kilomeetrit pidime liikuma mööda raudteed,“ kirjeldab Kadi. Rongiajad vaadati eelnevalt üle ning vajadusel hoiti raudteest ohutusse kaugusesse. „Kokku tuli matka pikkuseks umbes 22 kilomeetrit. Üliäge!“ ütleb ta.
Teekond kulges eri maastikel ning suunda hoiti telefoni GPS-i abil. Just selliseid kogemusi peab Kadi oluliseks ka neile, kes alles alustavad. Liikumine ei pea olema rangelt struktureeritud ega igav, see võib olla seiklus, mis annab energiat ja tekitab soovi järgmisel päeval uuesti liikuma minna.
