Masin ei asenda inimest

Heljo Pikhof, SDE

Kümmekond aastat on Eesti riik pakkunud vähese sissetulekuga inimestele tasuta õigusabi. Kaks tundi õigusabi on olnud tagatud neile, kelle keskmine brutosissetulek on kuni 1200 eurot kuus, laste õigustega seotu puhul on piirmäär olnud 2000 eurot kuus. Pärast kahe tunni täitumist on saanud kasutada veel ka soodushinnaga (ligi 50 eurot tunnist) õigusabi. Seni on sellist nõustamist saanud aastas ümmarguselt 10 000 inimest.

Tulevast aastast tahab aga valitsus selle teenuse üldse ära lõpetada ja asendada juturobotiga. Kui küsida argumente, on justiitsminister Liisa Pakosta läbiv ja kõige kõvem põhjendus, et enamasti küsivad õigusabi vajajad ühtesid ja samu asju. Korduma kippuvate küsimuste asemel näevad aga nõustajad enda ees püstihädas inimest, käes patakas ametkondlikke pabereid, millest on raske läbi närida. Sageli ei osata esitada konkreetseid küsimusi luust ja lihast inimesele, saati siis masinale. Klient ei otsi seaduse paragrahve, vaid lahendust oma murele.
Justiitsministeerium ei tunne oma sihtrühma. Meie inimesed on pealinna valgekraede kõrval ka eakad, kel digioskused puuduvad, ja erivajadustega inimesed, kes ei suuda arvutit kasutada. Samuti lähisuhtevägivalla ohvrid, kelle arvutisuhtlust elukaaslane sagedasti kontrollib, ja muu emakeelega inimesed. Õigusteenus hõlmab sageli inimlikult tundlikke teemasid, mille lahendamine eeldab usalduslikku suhet nõustajaga. Seni on tasuta nõustamist pakkunud õigusbüroo HUGO.legal, kelle hinnangul on enamasti abi vaja perekonnaõiguse vallas (43 protsenti), millele järgnevad võlaõigus (22 protsenti) ja tööõigus (6 protsenti).
Vastutusest vaba vestluskanalit, mille justiitsministeerium nüüd käivitab, ei tohiks üldse õigusabiks nimetada. Vähestel meist on nii palju õigusteadmisi, et end juturoboti meelevalda anda. Kes aga erialaseid küsimusi esitada ei oska, võib saada eksitavaid või isegi kahjulikke vastuseid. Lihtsamate ja kitsalt piiritletud õigusküsimuste lahendamist õigusrobotiga on HUGOs praktiseeritud üle viie aasta. Saadud kogemus ütleb, et neid on õigusmurede seas vaid käputäis. Keegi pole ju tehnoloogia arendamise vastu, ent juturobot võiks tulla praegusele korrale lisaks, mitte selle asemele.
Tehisintellekt eksib üsna tihti, sealhulgas mõtleb välja sätteid, mida pole olemaski. Nõnda võib abiotsija sattuda vihma käest räästa alla, näiteks võlakeerisesse, mille võinuks hea nõu abil peatada. Veelgi hullem – ta võib jätta lapse ilma ette nähtud (rahalisest) toest või koguni lapse hooldusõigusest, kui ema vastas on ärimees või tippametnik, kes on oma advokaatidele rasket raha maksnud.
Turuhinnaga õigusabi ei saa endale pahatihti lubada isegi keskklassi kuuluvad inimesed. Tasuta nõustamise kaotamine lõikaks seega suure osa kõige haavatavamatest inimestest õigusabist üldse ära. Ministrile on kirjaliku pöördumise saatnud nii puuetega inimeste koda kui ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.
Juristide liidu esindajad hoiatavad, et ministeeriumi plaan vähendab õigusabi kättesaadavust. Päriselus on inimeste mured märksa keerukamad, kui ükski algoritm suudab mõista. Mis tahes kriitikanoolele või vastuväitele on justiitsminister Liisa Pakostal olnud vastused varrukast võtta. Uhkustundega kuulutab ta, et juturobot teeb õigusabi nüüd kõigile kättesaadavaks. See on tõest kaugel. Peale kõige muu pole masina vastused õiguslikult siduvad. Inimene peab ise valima, mida võtta, mida jätta.
Neile, kel pole nutiseadet, soovitab minister minna raamatukokku, kus on toredad infotöötajad, las nad näitavad, kuidas kõike teha. Mispärast kurta, et lapsed ja nende õigused jäetakse unarusse? Aga milleks on siis omavalitsustes lastekaitsetöötajad? Ja võlanõustajad? Kui ohver tahab välja murda vägivaldsest peresuhtest, siis mingu nad üheskoos sõbralikult perelepitusse, see on Põhjamaade komme.
Teame hästi, et kõik need instantsid on niigi tööga üle koormatud. Eriti küüniline on ministri väide, et lähisuhtevägivalla ohvritele on õigusnõustamine tagatud naiste tugikeskuste kaudu. Alles hiljuti oli meedias juttu sellest, et riigi toetus naiste tugikeskustele on juba kuus-seitse aastat paigal tammunud, samas kui inflatsioon on olnud ligi 50 protsenti. Hõlpu pole loota ka tuleval aastal. Naiste varjupaikade liidu sõnul on nad pidanud märkimisväärselt kärpima, ennekõike juriidilist nõustamist.
Seega pühib minister suure luuaga oma ukseesise puhtaks teiste aia äärde. Küllap annab mingis Exceli tabelis seda näidata toreda kokkuhoiuna. Keegi ei tea praegu öelda, millal imerobot saab Riigi Teataja najal välja koolitatud, praegu olla see katsetuse faasis. Veelgi raskem on midagi kindlat öelda rabeda kohtureformi kohta, mis peaks kohtute juurde looma ametikohad asjaajajatele, kes aitaksid inimestel avaldusi koostada.
Õigusabi vajajaid ootab ees üks must ajaauk ilma inimliku empaatia ja isegi masinliku voluntarismita. Siin on asjakohane tuletada meelde rahvatarkust: ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis on.