Kehtna valla endine sotsiaalhooldaja mõisteti süüdi omastamises

Kehtna valla endine sotsiaalhooldaja mõisteti möödunud aasta novembris kohtuotsusega süüdi omastamises. Juhtunu asjaolude kohta esitavad allikad erinevaid versioone, kirjeldades sündmusi oma vaatenurgast ning täielikku selgust ei paku ka kohtutoimik.

Juhtumi teeb keerukaks asjaolu, et kannatanu, Lelles elanud eakas naine, keda nimetame Eveks, suri sündmuste keskel. Seega kannatanu vaatenurk jääbki meile teadmata. Kogu lugu sai aga alguse 2023. aastal, mil Kehtna valla sotsiaalhooldajana töötanud Merike Vassil täitis täiendava lisatasu eest koduteenusele määratud isikute koduhooldustoimingute ülesandeid. Tööülesannete käigus sai Vassil enda valdusesse toona Lelles elanud Eve deebetkaardi koos PIN-koodidega, sest vastavalt kokkuleppele vallaga oli tal kohustus hooldatava arvelduskontolt iga nädal välja võtta 50 eurot ning toimetada see hooldatava elukohta.

Pärnu maakohtu otsuses 5. novembrist 2025 seisab, et Vassil võttis ajavahemikul mai 2023 kuni juuni 2024 Eve arvelduskontolt välja sularaha 11 310 eurot, millest andis hooldatavale kokku 3200 eurot, jättes ülejäänud sularaha summas 8110 eurot enda valdusesse.
Kokkuleppemenetlusega mõisteti Vassil süüdi omastamises, kuid kuna Kehtna vald Eve eestkostjana loobus tsiviilhagist, ei mõistetud temalt seda summat välja. Vassilit karistati kümne kuu tingimisi vangistusega ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse katseajaga ning rahatrahviga.
Vassilite versioon
juhtunust

Merike Vassil on kogukonnale laiemalt tuntud kui tulihingeline Ukraina abistaja, kelle teenetest kirjutas ka Raplamaa Sõnumid 2024. aasta novembris. Seekord suhtleb ajakirjanikuga Merikese abikaasa, kelle sõnul on kogu loo tõttu koju jäänud naisest järel vaid „varemed“. Täna on Merikese tervis niivõrd kehv, et ta vajab haiglaravi. Tundidepikkused vestlused erineva ajaperioodi jooksul mööduvad taustal kostva Merikese nutu saatel.
Ühest suust ütlevad Vassilid, et nad ei ole kadunukese usaldust kuritarvitanud ega tema raha endale võtnud. Nad tunnistavad, et Merike tegi tõesti vigu, kuid ainult aruandluse pidamises. Tal puudusid teadmised ja oskused, kuidas peaks valla vaatest täitma korrektselt raha üleandmisakti, sest vastavaid juhiseid ta saanud ei olnud. Nii kujuneski välja oma süsteem, kus iga kord, kui raha välja võeti ja see Evele üle anti, kirjutati väikesele märkmepaberile kuupäev koos summaga. Need paberid on tal tänagi alles.
Merike uskus, et hooldatavaga on omavaheline usaldus, sest viimane oli pangale esitanud allkirjastatud volituse, mis andis Merikesele kõik õigused tema rahaga toimetada. Lisaks viis sotsiaalhooldaja enda sõnul pidevalt Evele koju pangaväljavõtteid. Kokkuleppemenetlusega nõustus ta vaid seetõttu, et oli pikast kohtuprotsessist väsinud, mistõttu ei olnud tal vaimselt lihtsalt enam jaksu jätkata.
Kuigi vallaga oli kokkulepe, et Merike viib Evele iga nädal 50 eurot, näitavad kohtutoimikus olevad tõendid, et sularaha võeti välja oluliselt rohkem: mõnikord 600 eurot, vahel rohkem või vähem.
Abikaasa selgitab, et just vanamemm oli see, kes Merikest survestas raha rohkem välja võtma, sest ta lihtsalt ei saanud vähemaga hakkama. Soetada oli vaja küttepuid, koju erinevaid tarbeesemeid, süüa, käia sünnipäevadel, tellida korstnapühkimise teenust ja palju muud. Pealegi oli kadunuke ahelsuitsetaja, kellel kulus sigarette üks pakk päevas. Abikaasade sõnul oli memmekesel ka „sõpru“, kes pidevalt tema käest raha küsimas käisid.
Kogu juhtunu tegelikuks põhjustajaks peavad nad hoopis Eve naabrit, kellel olevat nende vastu väidetavalt isiklik vimm ja kättemaksuiha. Vassilite sõnul viibis naaber alati juures, kui Evele raha üle anti ja küsimusi tekitab pigem naabrinaise enda käitumine, sest just tema sulges Vassilite sõnul korduvalt omavoliliselt vanakese pangakaarti ja muutis selle limiite. Merikese abikaasa sõnul palus eakas naine ühel hetkel kanda 3000 eurot suletud arvelduskontole. Ta olevat selgitanud, et ei usalda selleks naabrit ning soovis seetõttu minna panka koos Merikese abikaasaga, kes teda asjaajamisel saatis.

Naabrinaise sõnul oli
lugu hoopis vastupidi

Meie seast lahkunud vanakese naaber, nimetagem teda Mareks, soovis kommentaare andes jääda anonüümseks, sest kardab oma sõnul Vassileid ja tunnistas telefonivestluses, et väriseb hirmust isegi oma kodus. Väide, et Mare alati raha üleandmise juures oli, ei vasta tema sõnul absoluutselt tõele. „See on nii vale, kui olla saab,“ ütleb ta, lisades veel, et Vassilite sõnu ei tasu üldse uskuda.
Naabrinaine alustab algusest, kui Merike vanakesega tööd alustas. Tal oli hea meel, et nüüd eakas naine oli valla poolt saanud tuge, sest kõigega ta ikkagi üksi hakkama ei saanud. Juba päris alguses olevat aga memm käinud Marele kurtmas, et ta ei usalda oma hooldajat. Just naabrinaine oli siis see, kes teda lohutas ja kinnitas, et ta peab Merikest usaldama. Ka naabrinaine usaldas hooldajat, sest oli temaga suheldes saanud justkui kinnitust, et kõik on rahaasjadega korras ja vajalikud dokumendid vallas olemas.
Talle oli pikalt arusaamatu, miks Merike hooldatava juurde alati oma abikaasa kaasa võttis. Nüüd on ta kindel, et Vassilid töötlesid vanamemme tõsiselt. Et memmeke oma naabri vastu ühel hetkel usalduse kaotas, vastab tõele, sest Mare tõesti usaldas Merikest ja proovis seda ka memmele selgitada.
Murega oli aga vanake läinud järgmise lelleka juurde, kes pani vanainimese pangakaardi kinni, broneeris aja panka ja läks rongide ning bussidega, vanake kaasas, uue kaardi järele. Kohapeal küsiti koos pangaväljavõtteid ja oldi nähtust šokeeritud.
„Mulle helistati ja küsiti, et, Mare, mis siin toimub,“ rääkis naabrinaine. Siis ei olnud tal vähimatki aimu, kui palju eakas naaber iga päev kulutab. Seda aga hetkeni, mil Vassilid sõitsid mitmeks nädalaks Ukrainasse ja andsid Mare kätte memme raha, 200 eurot. „Sellega nad vea tegidki, iga pätt teeb ühel hetkel vea,“ ütleb ta, sest märkas siis, et vanamemm ei kulutanud päevas isegi kümmet eurot. „Siis ma saingi kõigest aru ja ütlesin, et mina seda asja nii ei jäta.“
Tõsise kahtlusega hakkas naaber Merikeselt küsima pangaväljavõtteid, selle peale oli aga vihaseks saanud tema abikaasa, kes Mare sõnul käis aia taga karjumas ja teda sõimamas sooviga vanainimest hirmutada. Kui Mare pangaväljavõtet nägi, selgus, et Vassilid olid võtnud sularaha välja ka ajal, mil nad olid Ukrainas. Selle peale tegi ta pöördumise nii valda kui ka politseisse.
Asjade kulgu jälgides ei saa Mare lõpuni rahule jääda ka valla käitumisega. „Kui inimene ikkagi ei ole eestkostel ja antakse lihtsalt tema kaart ära, siis kuidas see vallale korda ei lähe? Raha üleandmine ja vastuvõtmine on ju alati kahepoolne tehing,“ ütleb ta. Mare viitab, et on uurinud naabervaldadest hooldusteenuse süsteemi, mis on temas tekitanud küsimusi, kas vallas üldse mingi kontroll on. Kui Eve kohtuekspertiisiga dementseks tunnistati, sai tema eestkostjaks vald, kes suunas ta hooldekodusse. See, kuidas seda tehti, oli Mare sõnul julm.
„Seda ma näen vahel isegi unes. Mul on Evest (nimi muudetud – toim) kahju, sest kui nad oleksid saanud, oleks nad ta ka Siberisse saatnud,“ räägib Mare. Ta kinnitab, et Evel olid sugulased, kes temast hoolisid, külas käisid ja raskel ajal appi tõttasid. „Sugulased käisid siin ikka teda vaatamas. Tõid talle alati süüa ja kõike muud. Aga eks memm oli tõesti natuke kange ja ega ta abi ei tahtnudki.“ Miks vald sugulastega ei suhelnud, on tema sõnul arusaamatu.
Kogu loo kokkuvõtteks ütleb Mare nii: „Noh, mina lihtsalt aitasin inimest. Ta oli vana ja üksik ja kuna mind kasvatasid ka vanavanemad, siis ma lihtsalt märkan neid ja see ongi minu viga ning nüüd ma olen siin pa*a sees.”

Sugulast häiris enim
valla käitumine

Pikk telefonikõne kadunukese sugulasega on emotsionaalne. Maarja (nimi muudetud, isik toimetusele teada) Vassilite osas kommentaare anda ei oska, sest nendega tal kokkupuudet ei olnud. Tal puudub teadmine, kas viimased omastasid raha või mitte. Äärmiselt häiritud on ta aga valla sotsiaaltöötajate käitumisest, väites, et vald viis memmekese hooldekodusse jõhkralt: vale ja jõuga.
Kui ta protsessi kirjeldab, kostab häälest nuttu. Maarja sõnul ei olnud ta teadlik, kuhu sugulane viiakse ning ühel hetkel helistas Eve talle nutuga, öeldes vaid, et ei tea, kus ta on ja tahab koju. Sel hetkel oli memmeke valla eestkostel.
Maarja tunnistab, et enda peale ta eestkostet võtta ei tahtnud, sest ei soovinud ennast rahateemadega siduda. Küll aga ootas ta, et vald vähemalt arutleb, kuidas edasi toimida, seda aga ei tehtud. Samuti mainib Maarja, et valla sotsiaaltöötajad süüdistasid teda ründavalt rahaahnuses. See tegi haiget.
Kui Maarja enda ema suri, palus viimane surivoodil, et ta ikka Evet külastaks. Seda ta ka tegi. Ta kiidab naabrinaist, kellest oli tema sõnul alati palju abi. Kuigi eestkoste määramisel oli peamine põhjendus Eve dementsus, väidab sugulane vastupidist.
“Tädi tundis ära kõik inimesed – sugulased, sõbrannad. Ta teadis oma nime, aadressi ja käis iga päev poes,” räägib ta. Mõistagi esines vanaproual unustamist, kuid Maarja põhjendab: “Kuulge, ka mina unustan ära, kus on mu prillid või kuhu ma panin sussid. Kas mind tuleb siis selle pärast eestkostele võtta ja tembeldada dementseks? Ärge unustage, et ta oli juba 92-aastane.”
Maarjale jääb arusaamatuks, miks ei kaasatud teda otsustusprotsessi ega antud võimalust leida koht vanamemmele neile lähemal. Samuti tekitab küsimusi, kuidas sai valla sotsiaaltöötaja võtta vanuri pangakaardi ja anda selle kolmandale isikule huvi tundmata, mida sellega tehakse.
“Minu sisetunne ütleb, et seal on palju vastamata küsimusi. Kas see oli ühe inimese tegu või mingi kokkumäng, seda ma ei tea,” nendib ta. Enim ootab ta sotsiaaltöös suhtumise muutumist. “Sinu jaoks täiesti võõraste inimestega ei ole vaja haukuda ja peale hüpata, vaid ikkagi säilitada inimlikkus. Eriti sotsiaaltöö puhul,” paneb ta ametnikele südamele.

Kogukond on häiritud

Oma seisukoha räägib ka Lelle kogukonna liige Mari Karilaid, kelle sõnul on kohalike eluolu viimasel ajal Vassilite perekonna tegevusest tugevalt mõjutatud ning külaelanikud on nende peale väga pahased. Külavanema sõnul ei ole tõe päevavalgele toomine olnud üksikisikute, vaid kogukonna ühine pingutus. Väidetavalt on Merikese abikaasa hirmutanud külaelanikke, mistõttu on viimasele kutsutud ka politsei.
Karilaid on ise töötanud Lelle poes ja ütleb, et kadunukese ostude juures jäi silma, et ta sooritas neid väga tagasihoidlikult. Ta kirjeldab kadunukest kui lõbusat inimest, kellega sai alati nalja teha ja elulistel teemadel vestelda.
Külavanema sõnul on kogukonnale mõistmatu, miks Merikeselt ei mõistetud välja summat, mille ta kadunukeselt omastas. Ta on jahmunud ja kinnitab väidet, et memmel tõepoolest käisid sugulased alatihti külas ja olid olemas. Külavanem rõhutab, et kogukonnale on oluline, et kogu lugu on nüüd avalikkuse ette jõudnud.

Vallavalitsus ei nõustu
süüdistustega

Kehtna vallast vastab esialgsetele küsimustele vallavanem Tanel Viks, kelle sõnul ei olnud vallavalitsusel enne konkreetse juhtumi ilmnemist teavet võimalike rikkumiste kohta ning et esmased viited ebakõlade kohta saadi 2024. aastal.
„Pärast kahtluste tekkimist lõppes viivitamatult töösuhe ning vallavalitsus esitas kuriteoteate politseile. Juhtum tuli kiiresti ilmsiks tänu sotsiaalosakonna sisekontrollile ja kogukonnaliikmete tähelepanelikkusele. Positiivne on, et tegevus tuvastati varajases faasis ning menetluse käigus ilmnes ainult üks kannatanu. Täname tähelepanelikke inimesi, kelle märkamised aitasid olukorra kiirelt esile tuua ja lahendada,” ütles ta, tõdedes juhtumi kahetsusväärsust.
Miks aga loobus vald eestkostjana tsiviilhagist ning kahjusummat ei nõudnud? Vallavanem ütleb, et kuna kannatanu lahkus meie seast enne menetluse lõppu ning lähisugulased puudusid, puudus ka õigustatud isik, kelle kasuks tsiviilhagi nõuda. Osapoolte poolt üles kerkinud mureküsimus, kas vald andis tõepoolest hooldatava kaardi omavoliliselt Merikesele, vastas Viks, et see ei vasta tõele.
Rapla politseijaoskonna eriasjade uurija vastab sellele järgmiselt: „Politsei tuvastas uurimise käigus, et vald oli sõlminud kannatanuga koduteenuse lepingu ning valla, sotsiaalhooldaja ja kannatanu omavahelise kokkuleppe alusel oli kannatanu pangakaart sotsiaalhooldaja käes. Mis olid tingimused koduteenuse lepingus, saab täpsustada vald.“
Täiendavatele küsimustele vastab abivallavanem Rynaldo Puusep. Ta peab oluliseks selgitada, et kannatanu määrati valla eestkostele, sest eestkostemenetluse ja kriminaalmenetluse raames ei õnnestunud tuvastada ametlikke sugulussuhteid, kuid põhjalik kohtupsühhiaatriline ekspertiis tuvastas kannatanu teovõimetuse.
„Sellest tulenevalt ei kaasatud kõikidesse menetlustoimingutesse kõnealuseid inimesi, mis kindlasti kahetsusväärselt võimendas kõrvaliste isikute emotsioone ja tundeid. Kui lähedastel õnnestub tõendada enda sugulussuhet, on neil siiski jätkuvalt võimalik iseseisvalt tsiviilhagi esitada,” ütles Puusep.
Vallavalitsus on põhjalikult hinnanud kogu olukorda ning abivallavanem ütleb, et ei saa objektiivselt nõustuda esitatud hinnangutega, mis puudutab sotsiaalvaldkonna töötajaid. „Vallavalitsuse töötajad reageerisid olukorrale kohe ja tegid kõik endast oleneva, et avalik menetlushuvi säiliks ka pärast kannatanu lahkumist ning olukord leiaks kogukonna õiglustunnet taastava kohtulahendini.”
Ajakirjanik küsis vallast, kas vastab tõele, et memm viidi ära jõu ja valega ning kas kokkuleppemenetlusele mindi vaid seetõttu, et Vassili süüd ei suudetud lõpuni tõestada.
Sellele vastab abivallavanem järgmiselt: „Küsimused hõlmavad endas mitmeid tunnetuslikke seisukohti, mille arutamine ei ole süüdimõistvat kohtulahendit arvestades asjakohane. Vallavalitsus säilitas avaliku menetlushuvi ka pärast kannatanu lahkumist, et menetlus jõuaks õiglase lõpplahendini. Tsiviilkahjust olulisemaks peame avalikult jõustunud kriminaalkaristust.
Loodame, et toimunud juhtum on õpetlik ning selle avalik kajastamine aitab tulevikus sarnaseid olukordi ära hoida. Vallavalitsusena väljendame kahetsust toimunud olukorra pärast ning vabandame ennekõike tänaseks lahkunud kannatanu ja tema lähedaste ees.“