Ott Ojand
1989. aastal sai alguse üks Raplamaa väärikamaid traditsioone – Miss Raplamaa valimised. Just sel esimesel aastal sai maakonna ajaloos esimese tiitliomanikuna tunnustatud Triin Arakas (praegu Meesit), kusjuures tiitli tähendus oli toona ilmselt hoopis teistsugune kui tänapäeval.
Kuigi elu on Triinu ammu pealinna viinud, pole side kodukohaga kadunud. Rapla ja selle juured on temas endiselt väga tugevad: Metsapargi tänava kodus elab siiani tema ema ning sinna jõuab naine peaaegu igal nädalal. Triinu ema töötas lasteaiaõpetajana, andes juba varakult kaasa hoolivuse ja teistega arvestamise väärtused. Veelgi sügavamalt ulatuvad juured aga kogu Rapla ajalukku, sest Triinu vanaisa Oskar Leinsalu oli Rapla esimene vallavanem. Sellises keskkonnas kasvas üles tüdruk, kellest sai Raplamaa esimene miss.
Triinu koolitee möödus Rapla keskkoolis, kuid tema päevad ei piirdunud kaugeltki ainult koolitundidega. Paralleelselt õppis ta muusikakoolis klaverit ning tegeles aktiivselt tantsuga – nii võistlustantsu kui ka rahvatantsuga. Just liikumine ja lavaline eneseväljendus olid need, mis teda kõige enam kõnetasid. Tants ei olnud tema jaoks pelgalt hobi, vaid sügavam viis ennast väljendada ja maailmaga suhestuda.
Noore inimese loomulik soov oli õppida tantsujuhtimist Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Paraku see tee ei avanenud. Tantsu asemel viis elu ta majanduskooli, kus ta õppis rahandust. See polnud esimene valik, kuid nagu elus sageli juhtub, kujundavad just juhused ja pöördepunktid edasist teekonda. Rahandusvaldkonnast siiski tema päris kutsumust ei saanud.
Tänaseks tegutseb Triin talle palju omasemas valdkonnas – ta juhendab erinevaid rühmatreeninguid ning keskendub praegu peamiselt pilatesele. Liikumine, mis saatis teda nooruses, on jäänud tema ellu püsima ka täiskasvanuna.
Miss Raplamaa konkursile peaaegu juhuslikult
„Koolis öeldi lihtsalt: sina, sina ja sina – lähete,“ meenutab ta. „Ma ei oleks ise ilmselt kandideerinud.“ 1989. aasta konkurss toimus Kehtna mõisas ning oli oma aja kohta väärikas ja pidulik. Lavale astusid noored naised, kellelt oodati nii ilu kui ka esinemisoskust. Ka toona oli missivalimiste show üks osa kontsert, mille andis Marju Länik. Soengute eest hoolitses sel ajal juuksurina töötanud Thea Paluoja. Tolleaegse rajooni komsomolikomitee poolt oli Miss Raplamaa 1989 peaauhinnaks tuusik Bulgaariasse, mille kulud omakorda kattis Kehtna tehnikum. Segastel põhjustel vahetati sihtkoht hiljem Ungari vastu välja.
Tollased iludusvõistlused olid aga oma olemuselt teistsugused kui täna. Ilu hindamisel oli suur kaal välimusel, mida mõõdeti standarditega, mis tänapäeval juba ammu taunitavad. Mõõdeti pikkust, keha proportsioone ja üldist välimust. Ajad on muutunud ning koos nendega ka arusaam sellest, mida tähendab ilu. Nüüd räägitakse rohkem enesekindlusest, isiksusest ja väärtustest.
Toona andis Miss Raplamaa võimaluse osaleda üleriigilisel Miss Estonia konkursil. Paraku jäi see samm Triinul tegemata. Miks? Sest pikkust ei olnud piisavalt. See on detail, mis iseloomustab hästi tolle aja ilustandardeid – ranged ja selged piirid, millest mööda ei vaadatud. Triinu asemel sai võimaluse osaleda Miss Raplamaa esimene printsess Mari-Liis Ilover. Kuigi tee Miss Estoniale jäi käimata, ei vähenda see kogemuse väärtust. Samuti ei tundnud Triin ka tol ajal suurt pettumust.
Triin ei läinud Miss Raplamaa 1989 konkursile eesmärgiga võita. Pigem oli see juhuslik samm tundmatusse. Kuid just sellised kogemused kujundavad noort inimest kõige rohkem. „See andis enesekindlust ja võib-olla natuke aitas ennast paremini tundma õppida,“ ütleb ta. Ta oli siis alles 16-aastane.
Aastakümnetega on Miss Raplamaa kontseptsioon muutunud, sest kadunud on mõõdulindid, trikoovoor ja ranged välimuse normid. Nende asemel on tulnud eneseareng, julgus ja isiksus. Triin näeb seda selgelt positiivse muutusena. Ta usub, et sellistel üritustel on ka tänapäeval oma koht.
„Kui noored naised tahavad osaleda ja see annab neile midagi, siis miks mitte,“ ütleb ta. Tema jaoks ei ole küsimus niivõrd konkursis endas, vaid selles, mida see osalejatele annab – kogemuse, enesekindluse ja julguse astuda lavale. Võib-olla just selles peitubki Miss Raplamaa traditsiooni suurim väärtus: mitte kroon, mitte tiitel, vaid teekond ise.
