Nad on Melitopolist. See on linn Ukrainas Zaporižžja oblastis. Venelased ründasid seda ühena esimestest. Praegu on Melitopol ametlikus kõnekeeles ajutiselt okupeeritud ala.
Kohtume Oksana Solodovnykiga toimetuses. Meil on tund aega elust ja olust vestlemiseks. Räägime heast ja halvast, natuke minevikust ja pisut ka tulevikust, nagu see inimeste puhul tavaks on.
Kuidas nad Eestisse sattusid
Oksana ja Aleksander on koos olnud üle kümne aasta. Suurema osa sellest ajast on nad väljaspool Ukrainat tööotsingutel olnud. Viimati lahkusid kodust 2021. aastal. Ei midagi erilist – lihtsalt läksid, et jõukamatena tagasi tulla. Neil ei olnud plaanis jääda alaliselt kusagile mujale.
Tol ajal käisid paljud ukrainlased lähiriikides lühemaid või pikemaid tööotsi tegemas. Mujal oli sissetulek parem kui kodumaal. Paljud peatusid Poolas. Vaatamata sellele, et ammusest rivaliteedist ajaloo tuha all hõõguvad vaenusöed ikka veel ukrainlaste ja poolakate suhteid pingestavad, on sealne tööturg ikkagi kodule lähim. Sellepärast varutakse ka kannatust, et mõningaid paratamatuid ebameeldivusi vähem märgata. Kui aga väikseimgi võimalus tekib, siis minnakse mujale.
Oksana ja Aleksander pidasid Poolas vastu kolm aastat. Detailidesse ei taha naine laskuda – oli nagu oli, mis sest enam rääkida. Siis tegi üks tööotsi vahendav firma Aleksandrile ettepaneku Eestisse tulla. Tööd pakuti Kohila vineeritehases ja elamist Kehtnas. Aleksandril oli Eesti kogemus varasemast olemas. Ta oli 2019. aastal sama firma vahendusel mõnda aega Tallinnas töötanud, kuid loobus, sest naisele ei leitud tööd – mis perekond see on, kui abikaasad kuude viisi teineteist ei näe. Nüüd tuldi kahekesi. Pakiti oma hädavajalikud asjad sõiduautosse ja asuti teele.
Mingeid pikemaid plaane nad ei teinud. Elamine oli kodumaal olemas. Ja auto oli ning muu vajalik muidugi ka. Aga ikka tundus, et kui oleks rohkem raha, siis saaks endale veel rohkem lubada. Inimühiskonnas on jõukus ju staatuse küsimus – et mida rikkam sa oled, seda enam sinust peetakse. Muide, Eestis on samamoodi ja sellepärast meie mehed ühel ajal aina Soome vahet purjetasid. Mõni sai võib-olla isegi õnnelikuks. Mõni oli ka kaotaja – nagu elus ikka.
Nii käidigi välismaal tööampse tegemas. Piirilahingud juba käisid, pärissõda veel ei olnud. Ja ausalt öelda keegi ei uskunud ka mingi päris sõja puhkemisse. Nii oligi – sõideti sinna, kus tööd pakuti, et siis rikkamana koju tagasi tulla.
Oksana ohkab: „Sel ajal tundus meile, et elame halvasti. Alles siis, kui sõda algas, saime aru, kui rikkad me olime olnud. Õnn ei ole ainult asjades ja rahas.“
See ei ole lihtsalt võimalik!
Argielu päevad kaovad oma tavalises rutiinis märkamatult, et siis mingil hetkel üllatada või… ehmatada. Ühel veebruarihommikul vaatavad nad telefonist uudiseid ja ei usu oma silmi – Venemaa on Ukrainasse tunginud ning rindeteadetes figureerib nende kodulinn:
„25. veebruaril ründasid Vene väed Melitopolit. Uudise juurde ilmunud piltidel on Lomonossovi tänaval liikunud sõjatehnika. Teated räägivad intensiivsetest tänavalahingutest. Venelased on tulistanud onkoloogiakeskust: neli inimest tapetud, kümme vigastatud. Moskva teatab Melitopoli langemisest…
26. veebruaril täpsustab Briti relvajõudude minister James Heappey, et linn on jätkuvalt siiski Ukraina kontrolli all…
Ööl vastu 27. veebruari räägitakse ägedatest tänavalahingutest. 14 Ukraina sõdurit haavatud…
27. veebruaril tulistavad Vene väed linna ja selle ümbrust raskerelvadest…
28. veebruaril korraldavad venelased halastamatu õhurünnaku. Tänavatel on sissetungijatega lahingusse astunud kohalike omakaitsejõud…
1. märtsil teevad venelased jätkurünnaku ja linn langeb. Pärast lahingu lõppu korraldavad kodanikud tänavameeleavaldusi. Need aetakse laiali…“
Neli päeva ja oligi kõik. Seda oli raske uskuda.
Oksana: „Kuidas see saab meie ajal võimalik olla? Olin seni elanud teadmisega, et sõjad on minevikust ja esinevad veel ainult kooli ajalooõpikutes. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et võin ka ise vahetult sõjaga kokku puutuda. Venelased räägivad igal pool, et tulid meid justkui vabastama. Millest või kellest? Meid ei olnud vaja vabastada. Me olime selletagi vabad ja õnnelikud…“
Oksanalt ja Aleksandrilt oli nelja päevaga kõik ära võetud. Kodu, vanemad, lähedased, lapsepõlve mängupaigad ja noorusaja kohtamiskohad… Sellega on raske leppida. Sellega ei saagi leppida!
Oksana: „Ma ei ole rohkem kui neli aastat kodus olnud. Vahepeal on vanaema lahkunud, hiljuti suri isa… Ma ei saanud isegi matustele sõita – okupeeritud alale pääsemine on ju ääretult keeruline. Tuleb läbida filtratsiooniala. Kõik ei pääsegi sealt läbi. Mõni võib seal ka ära kaduda. Ja kui oledki läbi pääsenud, siis pead oma dokumendid Vene nõuetele vastavalt ringi tegema. Ma ei taha seda! Sealt väljapääsemine on veel raskem. Mul ei ole mingit soovi seal elada või sinna päriselt jääda, see ei ole enam minu kodu.“
Interneti vahendusel muidugi suheldakse. Aga see ei asenda ema sooja kallistust ega venna käepuudutust. Need tulevad vahel praegu ainult unenägudes. Äkki jäävadki sinna?
Oksanal on mõlemal pool rinnet sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Ka nendega ollakse kontaktis. Nii et mingi ülevaade olukorrast on olemas. Iseküsimus, kui täpne see on – kõigest ei saa ja võib-olla ei tahetagi rääkida. Aga ühte rõhutatakse mõlemal pool: et see kõik juba kord lõppeks! Kõik on väga väsinud pidevas hirmus elamisest. Sul ei ole mingit kindlust, et homme ei võiks mõni rakett või droon sind või kedagi sinu lähedastest tabada.
Kodumaalt kaugemal olijad unistavad taas koju jõudmisest. Kas ka koju jäämisest? Pärast kõike seda, mis olnud ja mida kannatatud…
Pagulaseks saamisest
Oksana ja Aleksander ei ole sõjapõgenikud. Nad ei tulnud läbi rinde ja üle riigipiiride teadmata, mis edasi saab. Oksanal ja Aleksandril oli 24. veebruaril 2022 nii oma korter kui ka kindel töö. Nad olid siin pelgupaika otsivate kaasmaalaste vastuvõtjad ja abistajad.
Oksana: „Toimetasin samuti nagu vabatahtlikud: otsisin majutusvõimalusi, täitsin külmkappe toiduga, et tulijatel oleks, millest alustada…“ Tol ajal polnud ta veel mõistnud, et ka tema staatus oli hetkega muutunud, et sellest veebruarikuu hommikust olid ka nemad koos Aleksandriga pagulasteks saanud. Pagulane tähendab kedagi võõrast, kes kurja eest põgenenud ja kodumaale tagasi minna ei saa. Sinult on tagasitee ära võetud.
Kuidas nad ennast tunnevad
Oksana ütleb, et võib-olla oleks ukrainlastel Poolas isegi kergem pagulasaega veeta – keel, kultuur ja traditsioonid on lähedasemad kui Eestis. Aga siin on inimesed mõistvamad ja toetavamad. Lähemalt seletama ta ei hakka, ütleb ainult, et eks inimesed on erinevad ja võõrad ei ole kusagil oodatud.
Siinsete oludega, nagu öeldud, on ta väga rahul. Töö juures Kohila Vineeris, kus nad abikaasaga töötavad, on kõik suurepärane: juhtkond on väga arusaav ja abivalmis ja ka kogu kollektiiv.
Ainult keel on probleem. Kuna nende töö on vahetustega, on oma vaba aega raske keelekursuste graafikuga kokku viia. Pealegi on töö juures väga palju neid, kes räägivad vene keeles, nii et eriti praktiseerimise võimalusi ka ei teki. Aga ta mõistab väga hästi, et keelt pead sa oskama, kui siin elada tahad – sul on seda endal vaja.
Suhtumine põgenikesse
Pärast Ukraina sõja algust on ta ootamatult märganud, et siingi on neid, kes sõjapõgenikesse halvustavalt suhtuvad. On ette tulnud, et heidetakse ette, miks ta ikka veel eesti keelt ei oska. Vahel saad keelt mõistmatagi aru, et räägitakse sinust ja sinu kodumaast ning et kõnelejad on millegi peale kurjad.
Kord bussipeatuses seistes jäi ta tahtmatult kuulama kahe eaka proua venekeelset vestlust. Naised olid ukrainlaste suhtes väga vaenulikud. Kokkuvõetult oli teemaks loomulikult sõda. Et paras ukrainlastele, saavad, mida tahtsid. Et ukrainlased on ise selle sõja esile kutsunud ja et Venemaad ei ole mõtet üksinda milleski süüdistada.
Oksana: „Ma ei sekkunud, ei hakanud midagi seletama, tegin, nagu ei paneks tähelegi, aga endal oli väga valus seda kuulata. Kuidas saab selles olukorras parastada, et olete sõja ära teeninud? Sõda ei ole ju mingi naljategu, seal hukkuvad reaalselt inimesed – mehed, naised, lapsed. Kuidas nii saab? Mul on raske mõista, mis selle taga on. Meie ei rünnanud ju Venemaad esimestena, ometi süüdistatakse sõja alustamises ikka meid.
Enne venelaste sissetungi elasime oma kodumaal vabade inimestena. Suhtlesime omavahel – nii venelased kui ka ukrainlased – igaüks oma keeles ja mingit vaenu ei olnud. Oli nii, nagu oli kogu aeg olnud: ida pool räägiti rohkem vene keeles, lääne pool valitses ukraina keel. Nii olid asjad ajalooliselt kujunenud ja sellest ei tehtud probleemi.
Ma ei tea, kes need naised olid – võib-olla eestlased, võib-olla kohalikud venelased, mis vahet seal on. Tähendab, selline suhtumine on ka Eestis olemas. Just seda oli valus mõista. Õnneks on need siiski ainult üksikud erandid. Üldiselt ollakse mõistvad, abivalmid ja kaasatundvad.“
Mis saab edasi
Oksana ei oska öelda, mis tuleb. Keegi ei oska. Igatahes sõja lõppu veel ei paista. Kõik ootavad seda, kuid keegi ei usu sellesse. Ja kui sõda peakski lõppude lõpuks lõppema, siis pole selge, mis saab okupeeritud Melitopolist. Kummale poole see jääb ja kes seal elama hakkavad? Mis on järel nende kodudest, kes olid sunnitud lahkuma?
Ja veel tuhat muud probleemi. Ükski sõda ei lõppe sellega, et riigipead suruvad vastastikku kätt. Tagajärgi tuleb veel palju aastaid siluda ja see töö jääb suuresti ikka kodanike kanda.
Ja mida teevad Oksana ja Aleksander
Oksana: „Me oleme mõlemad üle neljakümne aasta vanad. Meie seiklemised on seigeldud ja aeg on kusagil paikseks jääda. Peame arvestama tõsiasjaga, et tegelikult ei oota meid mitte keegi mitte kuskil – ükskõik, kuhu läheksime, oleksime ikka võõrad. Siin on meil siiski olemas juba korter, mida üürime, ja meile meelepärane kindel töö ning head tuttavad. See on tugev argument otsuse tegemisel.
Ja inimesed on meeldivad. See on teine oluline pluss.
Muidugi on ka mõttekohti. Näiteks kliima. Mina, kes ma tulen Aasovi mere lähistelt, ei ole kuidagi harjunud sellega, et siin nii jahe on. Aleksander jälle ütleb, et ta ei tea, kas peaks veel 40-50-kraadises kuumuses pikalt vastu, nagu suviti Zaporižžjas on. Aga lõpuks on võimalik ju ka ilmaga leppima hakata, ära harjuda, et päevad on pikad ja ööd jahedad. Nii et see ei ole suur miinus.
Teiseks on Ukrainast tulnule kõik siin harjumatult miniatuurne ja käe-jala juures. Alguses oli sellest tõesti raske aru saada. Melitopol, kust tuleme, on Zaporižžjas suuruselt teine linn (vahetult enne sõja algust oli linnas hinnanguliselt 148 851 elanikku). Üllatav oli ka see, et eestlastele meeldib üksteisest eraldatult elada, külamajad on mööda maad laiali poetatud. Meil on küla tõsine asula, kus elatakse tihedalt üksteise kõrval. Kuid ka sellega on võimalik ära harjuda
Tõsine probleem on muidugi keel. On aga loomulik, et kui keegi otsustab siia jääda, siis ta õpib ka keele selgeks, kuhu ta pääseb.
Üks asi veel: oleme üsna kiiresti õppinud eestlaste moodi omaette hoidma ega tunne suurt igatsust mingi kogukondliku lävimise järele. See läheks vist plusside hulka.
Kui nüüd kõik kokku võtta, siis olemegi enam-vähem kindlalt otsustanud, et püüame siin paikseteks jääda.“
Lõpetuseks
Oksana Solodovnyk tähistab 31. mail oma 42. sünnipäeva ja vaatab senisele elule tagasi. Kui talle oleks varem öeldud, mis teda ees ootab… Õnneks me ei tea, mida saatus meile varunud on. Oma ema ja vennaga kohtub ta sel päeval tänu internetile. Nende vahele jääb aga tuhatkond lahutavat kilomeetrit ja suur igatsus, mida ei leevenda millegagi.
Enamik eestlasi mõistab seda valu, oleme ju meiegi läbi ajaloo ühed pagulased olnud.
Vahel koguni oma kodus. Ja meie suur pagulaskirjanik Karl Ristikivi on oma luuletuses „Arkaadia teel” öelnud:
„Nõnda ma istun
ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge,
et nõnda on hea,
nõnda on elu…
Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.“
Toetagem siis neid, keda saatus on karmilt raputanud.
