Pastor Matt Edminster aitas läbi viia noortelaagrit Butšas

Siim Jõgis

„Ukrainlastel on toetust vaja praegu, mitte alles siis, kui saabub rahu. Kui tuleb rahu, on neil vaja juba usaldusväärseid sõpru, kes aitavad Ukrainat üles ehitada,“ rääkis pastor Matt Edminster. Juuni lõpust kuni juuli alguseni aitas ta Kiievi eeslinnas Butšas läbi viia kristlikku ja sportlikku noortelaagrit, kus osales 270 noort Butšast, Irpinist ja Kiievist. Teiste seas osalesid laagris lapsed, kes on jäänud sõja tõttu ilma vanemateta.

Matt Edminster elab Raplas ning töötab Allika koguduse pastorina Tallinnas. Varem on ta kümme aastat teeninud Rapla vabakogudust. Butšas toimunud laagrisse sõitis ta koos Pärnu koguduse Sool ja Valgus pastori Risto Tamme (pärit muide Kaereperest), oma tütre Matilda Edminsteri ja sõbra tütre Saara Väljamäega. Nende ülesanne oli kaasa aidata vabatahtlikena ning olla noortele toeks.

Selle laagri korraldas Butša Betaania kogudus koos organisatsiooniga Fellowship of Christian Athletes. Tegemist on organisatsiooniga, mis korraldabki kristlikke spordilaagreid. Butša laager kestis nädal aega, sai alguse esmaspäeval, 29. juunil, kestis reede, 3. juulini ning seejärel oli 4. juulil nn afterparty ehk lõpupidu. Mõte oli tuua kokku Ukraina noored, teha nende päevade jooksul sporti ning kuulutada kristlikku sõnumit.

Sõja algus

Butša sai üle maailma kuulsaks 2022. aastal, kui algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse. See oli esimene koht, kus maailm sai aru, et sõda ei käi ainult rindejoonel, vaid Venemaa sõdurid panevad toime sõjakuritegusid. Butša vabastamise järel laia maailma jõudnud kaadrid kõnelesid sissetungijate erakordsest jõhkrusest. Üks eriti kuulus pilt kujutas tänavat pärast lahingut, kus on üksteise otsas puruks pommitatud Venemaa tankid ja soomukid.

Nüüd on sellest õudusest möödas neli aastat. Ometi on säilinud märgid sellest jõhkrast ajast. Need märgid on nii inimeste hinges kui ka tänavapildis. Butša on iseenesest jõukas ja visuaalselt kaunis Kiievi eeslinn, kus majad vahelduvad haljasalade ja kõrgete puudega. Edminster võrdles seda Tallinna Nõmme linnaosaga. Küll aga on praegugi näha veel märke, et sealt on üle käinud sõda.

„Need märgid on olemas, aga need on peidetud. Eramajade ja nende aedade juures on näha, et need on saanud kuulitabamusi,“ rääkis Edminster. Veel suurem küsimus on aga tema sõnul selles, millise trauma jättis see kogemus inimeste hinge. „Väliselt on kõik normaalne. Just nagu oleksime korraldanud selle laagri Nõmmel,“ sõnas ta.
Tema ning kõik laagri läbiviijad teavad siiski, et paljud sealsed noored kannavad endas raskeid lugusid sellest, kuidas nad on kaotanud pere või kodu. Isegi kui need sügavad haavad ei paista välja, on need kindlasti olemas.

Paide Linnameeskond

Kõnealuses kristlikus spordilaagris osalesid noored vanuses 8-16 aastat. See on generatsioon, mida ootab ees hiiglaslik vastutus Ukraina ülesehitamisel ja uute väljakutsete ületamisel. Kuidas integreerida ühiskonda sõdurid, kes võitlevad praegu oma elu ja tervise hinnaga Ukraina tuleviku eest? Kuidas integreerida ühiskonda need, kes on praegu sõja eest laia maailma põgenenud?

Tavaliselt unistavad noored kõrghariduse omandamisest, eksklusiivsetest ametitest või rikkusest, aga Ukraina uue põlvkonna ees seisab monumentaalne ülesanne ehitada oma riik üles pärast rahu saabumist. Nendele samadele noortele oligi see laager suunatud. Seal said nad nädala aja vältel tunda end vabalt, tantsida, teha trenni ja kõige selle käigus leida uusi sõpru. Nädala vältel jõuti tegeleda mitme erineva spordialaga.
Näiteks laagri esimene päev ehk esmaspäev oli pühendatud pesapallile. Edminster oli üllatunud, et see spordiala on Ukrainas populaarne, kuid nagu selgus, siis on. Lisaks mängiti korvpalli, jalgpalli, lennutati lendavat taldrikut (frisbi), tegeleti kergejõustiku ning crossfit-treeninguga.

Kõnekas tähelepanek on see, et Edminsteri ja eestlaste käigust kuulis enne minekut jalgpalliklubi Paide Linnameeskond. Nende soov oli Butša noortelaagrile kaasa aidata. Selleks saatsid nad sinna eestlastega jalgpallivarustust, mille hulgas olid särgid, jalgpallid ja väravavahikindad. Need jagati ära laagris osalevate noorte vahel. Kõigi nende esemete peale oli kirjutatud nimed Paide ja Butša. Nüüd saavad Ukraina noored kasutada neid selleks, et nautida jalgpallimängu.

Plahvatus taevas

Laager viidi läbi loomulikult ukraina keeles. Natuke sai suhelda ka vene keeles. Seda oskasid kõnelda Risto Tamm ja natuke ka Matilda Edminster ning seega oli neil lihtsam noortega kontakti luua. Matt Edminster ise vene keelt ei valda, kuid selle asemel aitas suhelda suur naeratus ja kehakeel. Edminster on ameeriklane, kes on nüüd juba aastaid Raplas elanud. Mõned ukraina lapsed tahtsid temaga ka inglise keelt harjutada ning sedasi sai nii mõnedki asjad aetud inglise keeles.

Loomulikult ei saanud kuidagi üle ega ümber käimasolevast sõjast. Venemaa pommitas Kiievit just siis, kui eestlased Ukrainasse jõudsid, ning ka siis, kui nad 5. juulil sealt ära hakkasid tulema. Märguanded Venemaa droonide ja rakettide tulekust jõudsid telefoni nii tihti, et see muutus juba rutiiniks. Pargis jalutamas käies olid Matilda Edminster ja Saara Väljamäe tunnistajaks vaatepildile, kus taevas toimus plahvatus. Tegemist oli Ukraina õhutõrje poolt mahavõetud Venemaa drooniga. Kohalikud lapsed küll reageerisid taevas toimunud plahvatusele, kuid jätkasid õige pea mängimist.

Matt Edminster ütles, et tema küll ühtegi plahvatust oma silmaga ei näinud, kuid tänavatel oli näha õhutõrjeüksusi, kes kuulipildujatega droone sihtisid. See-eest oli ta tunnistajaks olukorrale, kus maanteel põles veoauto. Neli eestlast olid 5. juulil just kodu poole sõitma hakanud, kui märkasid maanteel suurt veoautot, mille kast oli üleni leekides. Kas see oli saanud droonitabamuse või raketilöögi, seda Edminster ei tea, kuid vaatepilt oli igal juhul sürreaalne.

Kristlik mõte

Edminster ütles, et seekordne käik oli pilootprojekt. Butša noortelaagrisse sõitis ta koos teiste eestlastega peamiselt kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et toetada ukrainlasi juba praegu, sõja ajal.

„Teatud kohtades võib eestlastel olla arusaam, et meie oleme abisaajad. Tegelikult läheb meil ülihästi ja elu Eestis on mugav. Ühel hetkel peab see voolama üle ja jõudma teisteni. See on kristlik mõte, et meid on õnnistatud selleks, et õnnistada teisi. Ma kardan, et me hakkame käituma samamoodi nagu käituvad ameeriklased. Selle asemel, et lasta õnnistust üle voolata, me ehitame kõrgema anuma. Me peame kohe langetama otsuse, et meil juba on piisavalt. Parem on lasta küllusel üle voolata, et see puudutaks kedagi teist,“ rääkis Edminster.

Teine põhjus, miks ta sinna sõitis, on tema sõnul soov luua tugevam sild Eesti ja Ukraina vahele. Ühtlasi avaldas ta lootust, et juba järgmisel aastal sõidab ta sinna laagrisse uuesti, et veel kord sellele kaasa aidata.