Märt Kubo
Andreas Liebig, orelisuve viimane esineja, tuli Baselist. Ta andis enne kontserdi algust kuulajatele selgitusi. Muuhulgas kiitis ta meie kiriku kõlaruumi. Koos sopran Gudrun Sidonie Ottoga olid nad ilmselt katsetanud erinevaid esinemispaiku ja laul kostis meieni nii alt saalist kui ka rõdult.
Esimest korda kuulsin muusikut, kes mängis seda võimsat instrumenti nii piano’s kui ka piano pianissim’os, st hästi vaikselt. Tavaliselt on olnud nii, et võimas helidekosk tulvab su peale nagu lumelaviin Nepaalis. Mõtlen siis, et kunagi 150 aastat tagasi, kui talumehed pärast kõrtsituba kirikusse jõudsid ja vaikselt tukkuma jäid, oli see hea ärataja. Nüüd ootaks nüanseeritumat instrumendikäsitlust, nii nagu seda valdas meistermängija Andreas.
Kirkalt avaldus laulja ja organisti hea mõistmine hästituntud E. Griegi Solveigi laulus. Gudruni imeliselt õrn hääl ja Andrease tasane saade kujundas pildi päikese tõusust Norra fjorde tihedalt ääristavate kaljude tagant. Mängisin seda lugu varases nooruses laste muusikakooli kontserdil klarnetiga. Oh, oleksin ma siis osanud nii mängida, kui seda laulis Gudrun.
Andreas mängis ka forte’s, st valjult. Seda viimases loos J. S. Bachi Prelüüdis ja Fuugas. Oli väga meeldejääv muusikasündmus.
