Rapla abivallavanem Egle Heinsar astus Isamaast välja

Hariduse ja kultuuri eest vastutav Rapla abivallavanem Egle Heinsar rääkis Raplamaa Sõnumitele, miks ta praegu ühegi erakonna liige ei ole.

Rapla abivallavanema Egle Heinsari juured on Lõuna-Eestis, kuid Raplamaa ei ole tema jaoks uus koht. Kui ta oli seitsmeaastane, kolis pere Russalusse ning ta käis kolm ja pool aastat Märjamaa keskkoolis, olles nn sõitev laps. „Ma tean väga hästi, mis tähendab kolmveerand tundi iga päev tunne-oma-kodumaad-tiiruga sõita kooli ja koju ja mida sa lapsena oma päevaga teha jõuad, kui sõidad kogu aeg bussiga,” ütleb ta.
Pärast Tartus keskkooli lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli õppima eesti filoloogiat. Ülikooli lõpetas ta 2005. aastal ning on töötanud aastast 2004 keeletoimetaja, korrektori ja toimetajana kirjastustes ja ajakirjanduses. Meelepärast tööd teeb ta ka praegu põhitööst vabal ajal.

Miks te pärast ülikooli lõpetamist õpetajaks ei läinud?
Otsustasin mitte minna õpetajakoolitusse edasi, sest ma ei olnud selleks siis valmis. Dotsent Valve-Liivi Kingisepp ütles, et mulle sobiks tänapäeva eesti keelega tegelemine. See oli esimene tõuge liikuda edasi praktikuks, keeletoimetajaks. Teiseks nägin käsikirja toimetamise ja korrektuuri praktikumides, et toimetamine on minu maailm. Mulle meeldib jälgida teksti mõtet ja lause loogikat. Mulle meeldib, kui ma saan midagi paremaks teha.
Mul on koostööpartnerid, kes aeg-ajalt pakuvad tekste ja kui ma vähegi jõuan, siis ma võtan. Need on tarbetekstid, väga spetsiifilised. Kaasandena saan päris hea ülevaate mingitel teemadel. Samas ei ole õpetajaamet minust täiesti mööda läinud, nimelt olin 2022. aastal Türi põhikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Kuidas teist poliitik sai?
Ma ei pea ennast poliitikuks, aga poliitikasse läksin aastal 2013 toimetamise kaudu. Üks endine kolleeg tahtis, et vaataksin üle ühe valimisliidu manifesti. Läksin ka koosolekule ja kandideerisin toetavalt nendega kaasa. Seltskond pudenes poole aastaga laiali ja mina end sellega enam seotuna ei tundnud.

Edasi tuli liikumine SDE-sse, esimest korda 2015. aastal. Need põhimõtted, maailmavaade olid üsna minupärased. Tavaliselt ei vasta ükski erakond üksikisiku tõekspidamistele täielikult. Ikka on mõni asi isiklikult teistmoodi, kui üldine suund ette näeb. Aga… Mingit kaasatust sealt ei tulnud. Käisin küll koosolekutel, aga see jäi kuidagi kõrvaliseks. Tegin korrektuuri SDE ajalehele.
Olin siis Postimehes toimetaja ja keeletoimetaja, pärast lapsepuhkuselt tööle naasmist paigutati mind küljetoimetajaks. Tundsin, et küljetoimetajana ei sobi olla erakonnas. Tekib huvide konflikt, ei saa olla erapooletu.

Egle Heinsar astus erakonnast välja 2018. aastal. Pärast kolmanda lapsega kodusolemist ta enam Postimehesse tagasi ei läinud. 2021. aastal astus ta uuesti SDE-sse.

Otsustasin uuesti astuda erakonda, aga nüüd sooviga olla kasulik ja kaasa lüüa. Kujutasin ette, et saan ideede nimel erakonnas tegutseda, oma põhimõtete eest seista. Minu maailmavaade polnud muutunud. Aga see reaalsus, mis sealt vaikselt lahti koorus, kuidas see tegelikult käib… On justkui demokraatia, justkui arutatakse, ent kuidas käib näiteks kandidaatide esitamine? Nagu see ütlemine on, et vorst maitseb ka paremini, kui täpselt ei tea, kuidas seda tehakse.

See on vist igas erakonnas nii.
Kahjuks see nii on ja siit jõuame selle aasta augustisse. Kui tulin tagasi poliitikasse, olin mõtestanud enda jaoks lahti, mis on minu jaoks punased jooned, millest ma ei tagane. Üks on lubaduste pidamine. Mis juhtus Isamaas? Ma astusin erakonda tingimusel, et me teeme sellest ka pressiteate, mida aga ei avaldatud. Lubadus anti, aga kinni sellest ei peetud. Hilisema arupärimise peale laiutati lihtsalt käsi, ei teagi keegi, kuidas see siis niimoodi juhtus. Sõnad on ühed, teod neid ei kinnita. Ja see pole üksikjuhtum. Ei näinud väga suurt erinevust SDE-ga.

Tundub, et erakondades otsustavad mehed, kes omavahel hästi läbi saavad.
Jah, ülejäänutel peab olema tuntus, siis saad raha kampaaniaks. Parem, kui sul on tuntus ja raha mõlemad. Samas näeme Heleniuse varianti, kus sul on raha ja sa oled nagu aparatuuris sees, aga siis tuleb välja, et raha sobis, aga sinu mõtted ei sobi. Ühelt poolt olen nõus, et sa ei saa endale erakonda osta, aga ma ei näe tasakaalukohta.

Selle juured on Riigikogusse kandideerivate erakondade üleriigilistes nimekirjades, pingereas. Inimene peab olema lojaalne erakonna tagatoale, mitte valijale. Lõpetame ära selle. Kui me saame omavalitsustes valitud nii, et kes saab kõige rohkem hääli, see saabki valituks, kui me saame seda teha Europarlamendis, miks me Riigikogus seda inimeste tunnetust ei usalda? Ärme tee seda, et erakonnad otsustavad, kes on neil esimene mees jne. Siis ongi üllatuslikult mingid inimesed, n-ö teenekad, kellest keegi midagi ei tea ja kes saavad kahesaja-kolmesaja häälega Riigikogusse. Kusagilt tuleb see, et tagatuba juhib.
Olen täiesti veendunud, et see erakonna üldnimekirjade skeem tuleb päriselt ära lõpetada, teha Riigikogu valimiste süsteem nii ümber, et valituks osutub see, kes saab kõige rohkem hääli.

Kui teie maailmavaade on sotsiaaldemokraatlik, kuidas te siis Isamaasse läksite?
Kui ma otsustasin uuesti poliitikasse tulla, tundus kõige mõistlikum minna valimistele Isamaaga. Ma olen kristlane ja (mõõdukas) konservatiivsus, eestlus ja isamaalisus, rääkimata eesti keele ja kultuuri eest seismisest, on mulle alati olulised olnud. Tundus, et see võiks olla minu maailmavaatele kõige lähedasem kooslus, kuna ma ei näe, et saaksin teha koostööd seltskonnaga, kes praegu SDE eesotsas on. Kui ei loe maailmavaade, vaid see, kes on sõber või ülikoolikaaslane või enne samas (Rahvaliit – toim) erakonnas olnud. Ma ei näe, et inimene saaks seal oma põhimõtete eest seista.

Vaatan nüüd hoopis teise pilguga neid, kes on erakonda vahetanud. Mina olen oma maailmavaate ja põhimõtetega ikka samasugune. Sel ajal, kui ma Isamaas olin, ei suhtunud ma asjadesse kuidagi teistmoodi. Ka Isamaas oli ja on seisukohti, millega ma ei ole nõus, võtaksin natuke reservatsioonidega.
Ma rääkisin enne oma punastest joontest. Teine selline asi on minu jaoks poliittehnoloogia. Kui rääkida presidendivalimiste ja Isamaa käitumise näitel, oleks minu arvates kõige väärikam olnud Isamaal minna Tiit Landi selja taha ja esitada ta kandidaadiks või siis jätta üksikkandidaadi valimistel otsus täiesti vabaks. Igast asjast ei pea punkte välja pigistama. See, et Isamaa otsustas Ülle Madise kasuks, ei olnud muidugi põhjus erakonnast välja astuda.

Nüüd, kus olete Isamaast välja astunud ja jätkate Rapla abivallavanemana ajal, kus suur hulk inimesi on valmis vallavanemat umbusaldama ja teie teete koostööd Reformierakonna noortega, kas see võib olla teie järgmine valik?
Ma ei näe ennast Reformierakonna liikmena. Ma ei kiirusta end siduma ühegi erakonnaga niipeagi. Maailmavaate kohapealt ma ei näe üldse, et ma kedagi välistaks. Ma mõistan neid inimesi, kes on ühest erakonnast teise läinud, võib-olla veel kolmandassegi. Mis tegelikult loeb, on inimese väärtused ja põhimõtted, mida ta kannab ja mida ei karda välja öelda, kuigi see võib väga erineda erakonna peajoonest.

Praegu on rahulolematust väga palju. Nagu Lipa hääletusel näha oli, siis koalitsiooni hääled ei pea. Kas vallavanema umbusaldamine võib osutuda reaalseks?
Kui umbusaldust avaldatakse, on selle läbiminek ju tegelikult volikogu liikmete kätes. Mina ennustamisega ei tegele.