Ester Kangur, kahe tütre ema, eesti keele ja
kirjanduse õpetaja
Noorukite käitumine Rapla kesklinnas on väljunud igasuguse kontrolli alt. Tuleb panna piir kampade kogunemistele, vandaalitsemisele ja ringikihutamisele. Süvenev karistamatustunne viitab tõsiasjale, et pelgalt selgitustööga noori ei ohja: vaja on nutikat strateegiat või peab siiski karmimad meetmed kasutusele võtma.
On reede hilisõhtu. Naudin viimaseid puhkehetki oma armsas maakodus enne õppeaasta algust. Teleris jookseb taani krimidraama. Samal ajal kostab väljas sireen – mööda tänavat kihutab vilkuritega politseiauto. Kell pool kaks väljun majast, et kuuriuks lukustada. Äkki kuulen summutatud jutupominat, silm seletab pimeduses paarikümne meetri kaugusel aias inimkogusid ja helendavat mobiiliekraani. Hääled kuuluvad noormeestele, neid on mitu.
Mu süda vajub saapasäärde. Helistan hädaabinumbrile. Seejärel karjun instinktiivselt mitu korda: „Mida te teete võõras aias!“ Algab amokijooks. Noorukid jõuavad enne politsei saabumist üle tagaaia põgeneda. Pärast lühikest vestlust politseinikud lahkuvad. Midagi justnagu polekski juhtunud, sest isikuid kindlaks ei tehtud ja varalist kahju ei tekitatud. Milline on aga inimese meelerahu rikkumise hind? Kes olid need noormehed ja kas nad tabati hiljem? Kas nad mõistavad, et panid toime väärteo ja teevad sellest järeldused? Noormeeste vanematel pole aimugi, millega nende lapsed öösiti tegelevad.
Talumiskohustust ületavad juhtumid
Põhiseaduses on kirjas: „Kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta. […] Igaühel on õigus talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.“ Nii meie maja ülemise korruse sugulasi kui ka meie peret häirib jätkuvalt teadmatus. Me ei saa kuidagi leppida sellega, et noorukid luusivad öösel võõras aias ringi ning pääsevad terve nahaga.
Kätte jõuab järjekordne reedeõhtu. Seekord on sihtmärgiks naabrimaja. Noormehed loobivad õunu vastu aknaid. Naabrinaine otsustab ise sekkuda, ajades Lastepargis põgenevaid noori taga. Kuigi alguses jätkub poistel ülbust, nõustuvad süüdlased õunad siiski ära koristama ja aknad puhtaks pühkima.
Teine naabrinaine avaldab noorte käitumise üle nördimust. Nimelt viis ta hiljuti aiavärava taha korvi õuntega – kogukonnas on olnud selline tore komme. Mõne aja pärast avastas naaber, et õunad on laiali loobitud ning korv lõhutud. Siinkohal meenub mulle, et eelmisel sügisel tagus kamp noori meie maja sissesõiduteel seisnud prügikasti katki.
Kui möödunud reedel suvekoju saabun, „tervitab“ mind Lastepargist kostev lärm. Nii tüdrukud kui ka poisid lihtsalt röögivad täiest kõrist. Osa neist sõidab elektritõuksidega mööda pargiteed, osa trikitab tagumisel rattal sõites autoteel. Minu kõrva puutuvad üksikud lausekatked: „Mendid, raisk … Palju sul välja võtab? Vahele oled jäänud?“
Pühapäeval toimub Lastepargis krossimootorratturite kogunemine, sõidetakse mööda pargiteid, mänguväljakult kostab karjumist ja millegi vastu tagumist. Sõiduteel katsetab mitu umbes kümneaastast poissi kordamööda võrriga sõitmist – ilma kaitsevarustuseta.
Kas kõik kirjeldatu mahub ikka teiste inimeste niinimetatud talumiskohustuse piiridesse?
Probleemi ei eksisteeri? Või siiski?
Noortekambad kogunevad enamasti hämaras, peale Lastepargi ka turu taha mänguväljakule ning jõe äärde. Usun, et nii mõnelegi Rapla elanikule on jultunud, lärmakad ja kohati agressiivsed noored silma jäänud. Praegu näib, et kogukond pole noorte ohjamise vajalikkusele tähelepanu juhtinud – nüüdseks on välja kujunenud selge käitumismuster.
Esile toodud juhtumid ei tohiks saada uueks normaalsuseks, millega ohvritel või teistel kaaskodanikel tuleb vaikides leppida. Lahenduste otsimise ja leidmise eeldus on probleemi teadvustamine. Kui taunitavat käitumist ignoreerida või õigustada, muutub olukord veelgi hullemaks. Klassijuhataja ning aineõpetajana olen täheldanud, et õpilase inetu käitumise puhul on levinud klassikaline demagoogiavõte: juhtida jutt osavalt teemast kõrvale või ajada süü teise kaela. Laps ei võta süüd omaks ega vastuta oma sõnade ja tegude eest.
Säärane suhtumine pärineb kodust: sageli ei taheta tunnistada oma lapse eksimust, süüdi kipub olema ikka keegi teine, mitte oma laps. Kui lapsevanem lapse käitumist pidevalt õigustab, võtab laps üleoleva suhtumise omaks ning see kandub tema kaudu avalikku ruumi, tekitades probleeme. Laps eeldabki, et talle on kõik lubatud ja karistamatuse tunne võtab maad. Seega on probleemi lahendamisel võtmeisikuks vanemad, kes peavad oma lastelt selgitusi nõudma ja neid korrale kutsuma.
Liiga palju vabadust ja vähe kohustusi
Noor vajab piire, et mitte kanda liiga suurt vastutust. Kampadesse kogunevadki need noored, kes ei oska liigse vabadusega midagi mõistlikku peale hakata. On kahetsusväärne, et avalikus ruumis annavad tooni noorukid, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida, jättes varju edasipüüdlikud noored ning mõjudes halvasti ka linna mainele.
Praegusel ajal domineerivad materialistlik maailmavaade, edukultus ning mina-ja-maailm-mentaliteet. Laps, kes kasvab perekonnas, kus on pjedestaalile tõstetud tarbimisühiskonna hüved, ei oska hinnata vaimseid väärtusi. Nii olemegi kõnealuste juhtumite valguses tunnistajaks, et noorukitel jääb vajaka empaatia- ja analüüsivõimest: ei osata end seada teise inimese olukorda ega mõisteta, millise jälje võib nende käitumine jätta.
Mil viisil aga murda nende noorte üleolev suhtumine kaasinimestesse ning suunata neid mõtlema oma tegude kaugematele tagajärgedele? Teenäitajaid võib leida eesti kultuuriloost. Peaaegu kakssada aastat tagasi, ajal, mil Faehlmannil küpses eesti rahvuseepose idee, hindas noorsugu vaimsust, tuletades endale ühtepuhku meelde: „Kakskümmend aastat elatud, ent veel miskit pole ma teinud inimkonna heaks!“ Siis olid tähtsad aated, kohuse- ja vastutustunne.
Või kui tulla kahesaja aasta tagant kuuekümne aasta tagusesse aega, kui minu ema Maret Kangur (neiupõlvenimega Loo, endine ajakirjanik ja keeletoimetaja) õppis Rapla keskkoolis. Ta on oma kooliaja kohta rääkinud järgmist: „Meil polnud kunagi igav: nii minu klassikaaslastel kui ka mul endal oli palju huvisid. Korraldasime mitmesuguseid üritusi, tantsukursusi, pidevalt toimusid spordivõistlused, koostasime omaloomingulist almanahhi, poisid osalesid füüsikaringis, tegid ise värvimuusika ja kasutasid pidudel, väga paljud käisid orkestris mängimas ning esinesid tantsupidudel, klassiõhtutel oli alati elav muusika.
Lisaks toredatele huvitegevustele olid meil kohustused: vanemate ja vanavanemate aitamine igasugustel töödel. Kui keegi väidab, et see oli teine aeg ja nüüd on kõik uutmoodi, siis ei pea see paika. Mul on näited oma lapselastest, kes kõik on mitmekülgsete huvide ja annetega: kunst, muusika, koorilaul, teater, käsitöö, purjetamine, ujumine, matkamine, võõrkeeled, bioloogia, meditsiin, loomakaitse, heategevus. Ka tööharjumus on neile sisse juurdunud. Keegi meist ei otsinud mõttetut ajaviidet, rääkimata laamendamisest ja võõraste inimeste valdustesse tungimisest. Olen mures, et lapsed ja lapselapsed ei saa end maakodus turvaliselt tunda.“
Noorte käitumine on häirinud ka Rapla maakodus puhkavat noorteorkestrite ja laulupidude dirigenti Jüri-Ruut Kangurit: „Väga kahju, et sellised noored rikuvad avalikku korda ega leia endale kasulikku ja meelepärast tegevust, nagu need noored, kes mängivad väga tublis Rapla muusikakooli sümfooniaorkestris, mis on muuseas üks Eesti suuremaid. Üle kolmandiku Rapla muusikakooli õpilastest osaleb kõnealuses kollektiivis ning selle näitajaga on Rapla ja tema muusikakooli tore orkester teistele palju suurematele linnadele eeskujuks.
Niisuguste noortekampade vandaalitsemine aga näitab Raplat väga negatiivsest küljest. Selline tegevus on süüdimatute ja vastutustundetute lapsevanemate suhtumise tagajärg, kes ei tunne huvi, millega nende võsukesed tegelevad. Leebe pealtvaatamisega ja karistamatusega on nende sihitute noorte järgmised rikkumised võib-olla palju hullemad ja kriminaalsemad.
Nii on Rapla elanikud, kes on noorte säärase ebameeldiva ja ülbe käitumisega kokku puutunud, samas olukorras nagu õpetajad tihtipeale tavakoolis, kus neil on ainult kohustused ja ei mingeid õigusi, ning lastel ja nende vanematel on ainult õigused ja ei mingeid kohustusi. Karistamatustunde süvenemine neis noortes viibki teiste inimeste suhtes hoolimatu ja lugupidamatu käitumiseni ning sellise üleoleva ja egoistiliku suhtumiseni ümbritsevasse.“
Märatsemine ja lõhkumine peegeldab noore frustratsiooni, viidates muu hulgas sotsiaalse heaolu puudumisele kogukonnas. Igavlevad Rapla põhikoolinoored, kes kambakesi seaduse piire kompavad, saaksid teha midagi kasulikku ühiskonna ja kodukoha hüvanguks, tegelda rohkem kui ühe huvialaga, panna end proovile eri valdkondades. Kui jõudeajal ise midagi head algatada, näiteks olla vabatahtlikud kultuuri- ja spordisündmustel, propageerida heategevuslikke ettevõtmisi, korraldada talguid. Uued kogemused panevad noori seniseid väärtusi ümber hindama.
Hea eeskujuna võib välja tuua Saue koolinoored, keda kaasati mitmesugustele vallaüritustele, ühtlasi aitasid nad prügisorteerimise osas elanikele teavitustööd teha.
Loodetavasti on lapsevanemate ja kogukonna järjekindla sekkumise tulemusel võimalik noorte ohjeldamatusele piir panna, enne kui karmimad karistused käiku lasta.
