Evelin Lehis,
PhD, The University of Denver
Märjamaa vallas toimuv tuuleparkide eriplaneering meenutab üha enam rohepööraseid unistusi, kus ratsionaalsed lahendused ning kohalik keskkond on tagaplaanile jäetud.
Märjamaa valla tuuleparkide eriplaneeringu (EP) ametlikuks eesmärgiks on seatud midagi üsna suurejoonelist: selgitada välja kõik tuuleparkide rajamiseks sobivad alad vallas. Selline lähenemine ei tegele aga kohaliku planeeringu põhiküsimusega – leida võimalikuks arenduseks parimad teostatavad, mitte teoreetilised lahendused, mis koormaksid kohalikku keskkonda ja inimesi võimalikult vähe ning looksid piirkonnale mingitki kasu. Ka planeeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ei otsi keskkonna seisukohast parimaid alasid, sest ei võrdle võimalike eelvalikualade alternatiive.
Kuigi vallavanem ennustas veel eelmisel aastal, et sõelale jääb sarnaselt paljude teiste valdadega vaid üks-kaks eelvaliku ala, oleme täna silmitsi rohepöörase unistusega. Planeeringu järgi on laual üheksa võimalikku tuuletööstuse ala koos vältimatute ligipääsuteede, alajaamade, võrguühenduste, tuletõrje veevõtukohtade ja kokku kuni 90 tuulegeneraatoriga, mille maksimaalne lubatud kõrgus on kuni 290 meetrit.
Märjamaa on küll pindalalt Eesti suuruselt seitsmes vald, kuid isegi suures omavalitsuses on sellise mahu plaanimine ilma selge sihita vastutustundetu. Kui kogu Eesti täiendavaks tuuleenergia vajaduseks hinnatakse umbes 100 generaatorit, siis mõjub ühe valla eneseohverduslik soov võtta enda kanda peaaegu kogu riigi koormus ebaratsionaalselt.
Vilkuv taevas ja kaduv kodurahu
Kohalikust vaatest on pilt veelgi süngem. Piisab pilgust kaardile, et mõista: vallas on mitmeid asulaid, mille 10 kilomeetri raadiusesse jääks neli või enam tuuleparki. Märjamaa alevi ja Orgita külje all laiuks kuus eelvaliku tuuleparki kuni 57 hiigeltuulikuga. Kuni kolme kilomeetri kaugusel asuvad tuulikud hakkaksid maastikul visuaalselt täielikult domineerima. Praktiliselt kogu vallas poleks enam lagedat ala, kust ei paistaks mõni tuulepark. Pimedal ajal tähendab see kogu valla avamaastikel vilkuvat valgushäiringut.
Mõju igapäevasele elukeskkonnale on käegakatsutav. 290-meetriste mastide puhul peavad inimesed kolme kilomeetri raadiuses taluma varjutust. Kuigi täpset elamute arvu selles raadiuses pole avaldatud, on teada, et 78 elamu juures ületatakse soovitatavat varjutuse aastanormi (8 tundi) ja 113 elamu juures päevanormi (30 minutit). Müra ja muude häiringute intensiivsus ning sagedus valla territooriumil hakkavad sõltuma aastaajast ja ilmastikuoludest nagu tuule suund, tuule tugevus, pilvisus, õhuniiskus jne.
Kohalike kaasamine pole piisav
Lisaks planeeringu sisulisele poolele on vald ebaõnnestunud ka kohalike elanike kaasamises. Kuigi eriplaneering algatati juba 2022. aastal, toimus esimene avalik tuuleparkide teemaline koosolek alles 2025. aasta aprillis. Sedagi mitte valla, vaid kohaliku MTÜ Eluterve Märjamaa eestvedamisel.
Sellel koosolekul nõudis vallavanem kodanikelt konkreetset, ametlikku ja põhjendatud tagasisidet. Kui aga lugeda hiljem valminud tagasiside tabelit ja täiendatud KSH programmi, selgub kurb tõsiasi: vald ei pidanud mitte ühtegi kohaliku inimese või kodanikuühenduse ettepanekut edasises protsessis arvestamise vääriliseks. Vallaametnikud ei näi ka mõistvat, et planeeringu sisu ja seaduslikkuse eest vastutab vald, mitte palgatud konsultandid või ametiasutused nagu Terviseamet või Keskkonnaamet. Kohalike muresid protsessi ja sisu kohta ignoreerides tormati lihtsalt järgmisesse etappi.
Kogu menetlusprotsessi vältel on vald korduvalt avalikkusele puru silma ajanud. Vaid üks viimaseid näiteid on tuuleparkide eelvalikualade eelnõu ja KSH I etapi aruande kooskõlastamine. Juunis teatas vallavanem volikogule, et tuuleparkide asukoha eelvaliku eelnõu on ametiasutustega kooskõlastamisel ja avalik väljapanek toimub septembris-oktoobris. Vastavad ametlikud kirjad eelnõu ja KSH aruande kooskõlastamiseks saatis vald ka kaasatavatele ametiasutustele. Samas ei teavitanud vald mõjualas elavaid inimesi nende dokumentide valmimisest ja kooskõlastamise protsessi alustamisest, nagu nõuab seadus.
Septembri keskel väitis vallaametnik aga kirjalikult vastupidist: dokumendid olevat saadetud ametiasutustele vaid “esialgse tagasiside saamiseks”, mitte ametlikuks kooskõlastamiseks. Olgu mainitud, et kümme ametiasutust vastas 30 päeva jooksul, nagu nõuab seadus, planeeringu dokumentatsiooni kooskõlastamise või kooskõlastamata jätmise kohta.
On aeg lõpetada tuuleparkide eriplaneering Märjamaa vallas
ärjekordse dokumentide ametliku kooskõlastusringi alustamise asemel tuleks see eriplaneering järgmistel põhjustel lõpetada:
1. Puudub avalik huvi ja planeering on vastuolus teiste kohalike strateegiatega: Rapla maakonnaplaneering 2030+ ei näe maakonnas tuuleparke ette, kuna siin pole piisavalt tuuleressurssi. Ei ole mõistlik jätkuvalt kulutada maksumaksja raha ja valla tööjõudu planeeringule, mille teostamise eelduseks oleva loodusressursi piisavust pole kinnitatud ega kinnitata ka planeeringu käigus.
2. Eesmärk ei järgi seadust: Seadus ei näe ette “kõikide võimalike” alade nui neljaks leidmist, vaid parimate lahenduste kaalumist, mis koormaks kohalikku keskkonda ja inimesi võimalikult vähe. Märjamaa praegune kurss on vastuolus ka valla enda koostatava üldplaneeringuga, mis näeb ette parima asukoha valikut üheainsa tuulepargi, mitte üheksa tööstusala rajamiseks.
3. Kohalikud huvid on unustatud: Vald pole teinud ühtegi majanduslikku ega sotsiaalset analüüsi. Puudub igasugune info selle kohta, kuidas tuulepargid mõjutaksid kohalikku majandust ja kogukondi. Keskkonnamõjude (KSH) aruanne ei vasta miinimumnõuetele ega püüa isegi selgitada, milline ala oleks kohalikule keskkonnale kõige ohutum.
4. Keskkonnamõjude hindamine on puudulik: Lisaks puuduvale asukohaalternatiivide võrdlusele on KSH aruandes täielikult käsitlemata ka näiteks kumulatiivsed mõjud (nt koosmõju Via Balticaga) ning mõjud inimeste tervisele ja sotsiaalsetele vajadustele (nt mobiilside toimimisele). Mõningaid mõjusid küll mainitakse (nt et tuulikud teevad müra), kuid nende mõju inimestele ja loomadele ei kirjeldata ega analüüsita. Juba teadaolevaid fakte varjutuse piirnormide rikkumisest isegi ei mainita aruandes. KSH aruande kvaliteet on nii madal, et dokumendis esitatud järeldused ei ole tõsiseltvõetavad.
5. Planeering pole teostatav: Valla ettevalmistatav üldplaneering välistab rohevõrgustiku tugialadele ja koridoridele uute tootmis- ja äriobjektide ehitamise. Üldplaneeringu kohaselt on vald nõus erandkorras kaaluma päikeseparkide arendamist rohevõrgustikus ja seda ainult rangete lisatingimuste täitmisel. Üheksast eelvalikualast kattuvad kaheksa rohevõrgustikuga.
Lisaks on käesolev tuuleparkide eriplaneeringu menetlus kaotanud paljude kohalike silmis usaldusväärsuse. Menetluse ebaratsionaalne korraldus ja sisutühjus on viinud olukorrani, kus elanikkonna tegelik toetus või vastuseis on kaardistamata, kuna vald ei ole vastavat uuringut korraldanud. Samal ajal on inimesed oma ühest seisukohta väljendanud rahvaalgatuse kaudu, kogudes ligi 2000 vastuhääletanud allkirja.
Vallaelanike ja kodanikuühenduste arvamuste ning ettepanekute täielik ignoreerimine KSH programmi etapis on menetlusprotsessi usaldusväärsust veelgi vähendanud. Vald on edukalt välistanud kohalike sisulise kaasamise tuuleparkide eelvaliku tegemise protsessis. Valla poolt maha mängitud usaldust ei ole ilmselt selle eriplaneeringu käigus enam võimalik taastada.
Kõigest eelnevast lähtuvalt on eriplaneeringu menetlus ja dokumentatsioon puudulikud. Need ei võimalda vallavolikogul teha informeeritud ning ratsionaalselt põhjendatud otsust eriplaneeringu eelvaliku alade osas. Volikogu otsus – kas ühe või mitme otsusena -, mis tugineb vaid poliitilistele kaalutlustele ning eirab esitatud informatsiooni, annab kohaliku ja avaliku huvi esindajatele tõenäoliselt piisava seadusliku aluse eelvalikuotsuse kohtus vaidlustamiseks. On aeg lõpetada tuuleparkide eriplaneering Märjamaa vallas.
