Maris Leemets, Teenuse külavanem, MTÜ Teenuse Naiste Ühendus
Heiki Magnus, Eesti Endiste Metsavendade Liidu juhatuse liige
30. oktoobril oli põhjust tänase Raplamaa ja Läänemaa servale Teenusele kokku tulla, et tähistada 80 aasta möödumist 1946. aastal toimunud Alice Kikajoni ja Herbert Liljebergi erakordsest ja hulljulgest põgenemisest Nõukogude Liidust. Sündmus, mis väärib mäletamist, jagamist ja üha uuesti läbi elamist.
See, et üks Soome noormees riskis armastuse nimel eluga, tulles paadiga okupeeritud Eestisse ja oma armastatu läände viis, kõlab ka 80 aastat hiljem täiesti uskumatult ja lausa… filmilikult? Noored abiellusid vabas maailmas, Soomes Helsingi lähistel nii sobiva nimega Eestiluoto (Estlotan) saarel, 22. septembril 1946. aastal, teadmata, et just sel päeval, kümnendeid hiljem, tähistame Eestis vastupanuvõitluse päeva. Kokkusattumus?
Filmilik tõesti, ja just filmina saab seda erakordset lugu nautida. Soomes ilmuvas rootsikeelses ajalehes Borgåbladet ilmus 2013. aasta alguses lugu Läänemaalt pärit naisest, kelle Soomes elav armsam viis väikese paadiga üle Soome lahe, vaatamata kõigile ohtudele, mida selline ettevõtmine võis noortele kaasa tuua. Palju aastaid varem, 1956. aastal, oli Suurbritannia eestlaste leht Eesti Hääl ettevaatlikult sündmuse üle rõõmustanud ilma ühtegi fakti mainimata.
Yle TV tegi põgenemisest armsa dokumentaalse lühifilmi „Herbert och Alice“ („Herbert ja Alice”), mida saab eestikeelsete subtiitritega nautida just Teenusel, sellessamas mõisahoones, kus 1946. aastal tegutses Teenuse kool ja kus oli õpetajana tööl seesama Alice. Tänud Teenuse külast pärit Kairi Resikule tõlkimise ja Urmas Leitmäele Yle TV-ga asjaajamise eest. Mis on parem dokumentaalfilmi vaatamisest kui see, et seda teha eesti keeles, sündmuste toimumise paigas, ruumides, kus otsustati abiellumine ja põgenemine?
Teenuse külas muidugi teati, et põgenemine 1946. aastal aset leidis (Alice’i ema suhtles tütrega edasi kirja teel; samuti oli õpetaja Soome põgenemine mainitud Teenuse kooli 1946. aasta kroonikas, mis küll alles 2024. aastal oma tee Teenusele tagasi leidis, olles 1950-ndatest aastatest peidus ühe endise õpetajanna kodus), aga ka seda, et film Yle TV-l 2018. aastal valmis.
Filmi režissöör, soomerootsi ajakirjanik Mikael Martikainen on see keskne mootor, kelle pikaajaline huvi Eesti ajaloo ja eriti üle-lahe põgenemiste vastu tõi tema ja ta võttegrupi nii Teenuse mõisa kui ka Vana-Vigala endist raudteejaama (tänast raamatukogu) filmima. Varem on sama filmilavastaja teinud mitmeid merendus- ja ajalooteemalisi dokumentaalfilme nagu “Irma – saknad i storm” („Irma – tormis kadunud”) ja näiteks alles 15. oktoobril 2026 esitleti Martikaineni filmi „Salaja läbi Soome“ Viimsis Rannarahva muuseumis.
„Herbert och Alice“ filmimise ajal kohtus võttegrupp Alice’i Teenusel elanud venna ja tema pereliikmetega. Ka eelmise reede õhtul Teenuse mõisas tõid Alice’i venna tütre Maigi Linna ja tema poja Ottomari kohalolu ning meenutused tädi Liisist ekraanil nähtud loo saalisviibijatele käegakatsutavaks ja lähedaseks. Alice’i põgenemise järel küüditati märtsis 1949. aastal kogu ülejäänud pere Siberisse, kust nad küll tagasi tulid, kuid ilma ainsa õe Ernata, kes Siberis tuberkuloosi haigestus ja suri.
Filmi olid tulnud Teenusele vaatama ka Eesti Mälu Instituudi ajaloolased Peeter Kaasik ja Martin Andreller, kes pärast filmivaatamist aitasid oma kommentaaridega kohalolijatel mõista 1946. aasta karmi reaalsust ja seda, kui tohutu oli tollal risk sellist põgenemist korraldada. Põhimõtteliselt oleks iga noorte poolt võetud samm võinud olla põhjus saada arreteeritud, sattuda vangi või lihtsalt saada surma.
Ka teadurid olid loost üllatunud, sest selliseid edukaid – võib-olla juhuslike heade kokkusattumuste jada tõttu, võib-olla armastuse antud tiibade tõttu – põgenemisi 1946. aastast ei ole rohkem teada. Seda enam, et neil õnnestus jääda Soome, riiki, mis tol ajal saatis põgenikud Nõukogude Liitu tagasi.
Nii meeldejääva ja emotsionaalse filmiõhtu puhul oli filmivaatamisele järgnenud kohvilaud suurepärane koht, kus muljeid jagada ja üheskoos edasi arutleda. Reede õhtul kodudest välja tulnud huvilistele tänuks ja mitmekihilise ajaloolise filmi järel muljete vahetamiseks sobis Teenuse mõisa väärika saali hubane kohvilaud ideaalselt. Mõnusas ja rahulikus õhkkonnas toimuvad vestlused teevadki ühest filmiõhtust midagi palju enamat – see oli elav ajalootund ja austusavaldus inimestele, kes ei kaotanud lootust ega armastust ka kõige pimedamal ajal.
Tänu sellistele ettevõtmistele püsivad meie kohalikud lood ja ajalugu elavana. Teenuse mõisa saali lisatoolide toomise vajadus näitas ilmekalt, kui väga see lugu inimestele korda läheb ja kogukonda ühendab.
Eesti Endiste Metsavendade Liidu ja Teenuse Naiste Ühenduse ühine panus sündmuse korraldamisel lõi silla mineviku austamise ja tänase kokkuhoidva kogukonna vahel. Ürituse õnnestumisse aitasid panustada samuti Alice’i lapselaps Jenny Liljeberg Lee ja Liljebergide suguvõsa kroonik Eva Sederlöf.
Et sündmusel jäi kõlama mõte film lähiajal uuesti üle vaadata, on see parim märk õnnestunud ja hinge puudutanud õhtust.
