Käesurumine on Tambergide peres midagi enamat kui lihtsalt sport. Ema Pirje ning tema pojad Valter, Sander ja Heigo on leidnud ühise harrastuse, mis viib neid igal nädalal treeningutele ning arvukatele võistlustele nii Eestis kui ka välismaal.
Mõne aastaga on pere võitnud arvukalt medaleid ja Eesti meistritiitleid ning jõudnud Euroopa meistrivõistluste poodiumile. Sportlike saavutuste kõrval on ühisel harrastusel veel üks oluline väärtus – see toob pere regulaarselt kokku.
„Seda peab ise proovima tulema, siis saad aru,“ ütleb Valter Tamberg naerdes, kui uurida, mis teda käesurumise juures köidab. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et kaks inimest panevad lihtsalt küünarnukid lauale ja selgitavad välja, kummal rohkem jõudu on. Tegelikkuses on tegemist aga märksa keerulisema spordialaga. „See on hästi tehniline ala. Erinevaid võtteid ja stiile, kuidas rünnata või vastase rünnakut vastu võtta, on väga palju. Isegi need, kes on kolmkümmend aastat käesurumisega tegelenud, ütlevad, et alles õpivad,“ räägib ta.
Kõik sai alguse 2022. aasta detsembris, kui Valter läks esimest korda käesurumisvõistlusele. „Lihtsalt läksin proovima ja hakkas meeldima,“ meenutab ta. Koos sõbraga ehitati seejärel ise käesurumislaud ning 2023. aastal sai harrastus juba tõsisema hoo sisse.
Esimesena tuli kaasa vend Sander, seejärel Heigo ning viimasena ema Pirje. „Mulle on kogu aeg sellised asjad meeldinud. See tundus hästi põnev,“ räägib Pirje Tamberg. Tema sõnul on käesurumisel üks omapärane omadus: kui oled korra proovinud, on raske loobuda. „See tekitab sõltuvust,“ nendib Pirje.
Jõust üksi ei piisa
Käesurumises ei pruugi võita sugugi see, kes väliselt kõige tugevam välja näeb. „Võib olla nii, et vastane on suur ja sina pisike, aga võtad ta ikkagi ära, sest sul on parem tehnika,“ selgitab Pirje.
Valter nõustub. „Sa võid olla suur ja tugev, aga kui suruda ei oska, pole sellest suurt kasu.“ Käesurumises on olulised just need käelihased, mis igapäevastes tegevustes palju koormust ei saa. Erilist tähelepanu tuleb pöörata randmete treenimisele.
Peamised käesurumistehnikad on toproll, hook ja press, kuid nende sees on omakorda palju erinevaid võtteid. Väga oluline on ka stardihetk. „Start on juba seitsekümmend protsenti võidust,“ hindab Valter.
Enamasti kestab üks matš vaid mõne sekundi, kuid võrdsete vastaste korral võib see venida pikemaks. Ajalist piirangut pole.
Kuigi käesurumine nõuab jõudu, rõhutavad Tambergid, et veelgi olulisem on õige tehnika. Valesti surudes võib end tõsiselt vigastada. Valteri sõnul õpetatakse treeningutel algusest peale, milliseid käe- ja kehaasendeid tuleb vältida. „Kõige tähtsam on teada, millises asendis ei tohi suruda,“ selgitab ta. Pirje lisab, et mõnikord tuleb osata ka õigel hetkel kaotada, et vältida vigastust.
Edu nii Eestis kui ka välismaal
Tambergide pere on võistelnud Eestis, Soomes, Lätis, Leedus, Saksamaal ja Rumeenias. Võistlustelt on koju toodud arvukalt medaleid ning kõigi saavutuste meenutamine läheb juba keeruliseks.
Heigo Tamberg on viiekordne Eesti meister ning võitnud Euroopa meistrivõistlustelt hõbe- ja pronksmedali. Valter tuli eelmisel aastal Eesti meistriks ning peab üheks suurimaks saavutuseks Saksamaal toimunud suure võistluse teist kohta. Pirjel on kolme aastaga kogunenud ligi viiskümmend medalit.
Ka Sander Tambergil on kogunenud arvukalt medaleid. Näiteks võitis ta tänavustel Rapla maakonna lahtistel meistrivõistlustel hõbeda mõlema käega ning Pärnus toimunud rahvusvahelisel võistlusel parema käega pronksi.
Käesurumises võisteldakse parema ja vasaku käega arvestuses eraldi. Kuigi nii Valter kui ka Pirje on paremakäelised, on nad rohkem medaleid võitnud hoopis vasaku käega.
Vennad võistlevad erinevates kaaluklassides: Valter kuni 95, Sander kuni 86 ja Heigo kuni 70 kilogrammi arvestuses. Seetõttu nad võistlustel kokku ei satu, kuigi vennalik konkurents pole kuhugi kadunud. Valteri sõnul on võistlustel vaja ka veidi õnne. „Kunagi ei tea, kes sulle vastu tuleb või millise matši ta enne maha pidanud on. Võib-olla on ta end eelmises kohtumises nii läbi küpsetanud, et saad kiiresti võidu,“ selgitab ta.
Ühine kirg toob pere kokku
Igal pühapäeval kell viis kogunevad Tambergid Kohilasse treeningule. Pirje jaoks on sellel eriline tähendus. „Kõik on juba oma elu peal ja elavad eraldi. Nii hea on saada trennis ja võistlustel kokku. Üksteisele kaasa elada ja abiks olla. See on hästi võimas tunne,“ räägib ta.
Võistlustel kulub pereliikmete toetus eriti ära. Valteri sõnul on enne matši närv ja ärevus paratamatud ning kõrvalt antud nõuanne võib otsustaval hetkel palju muuta. Vahel piisab sellest, kui keegi juhib tähelepanu käeasendile või tuletab meelde sobivat tehnikat.
Käesurumine on jõudnud ka vendade kaaslaste ja lasteni. Praegu tegelevad naised sellega rohkem oma lõbuks, kuid lapsed on juba võistlustelgi osalenud. Pirjel on seitse lapselast ning ta ootab põnevusega, millal nad kõik piisavalt suureks kasvavad, et samuti käesurumislaua taha tulla. „See ongi selline peresport. Nakatad vaikselt kõik ära,“ ütleb Pirje naerdes.
Klubist on kasvanud ühtehoidev kogukond
Kõik neli Tambergide pere liiget kuuluvad MTÜ-sse Kohila Armwrestling Club, mille treeningutel käib huvilisi kogu Raplamaalt ja kaugemaltki. Valteri sõnul on käesurumise populaarsus Eestis kasvanud ning harrastajaid tuleb järjest juurde. „Me aitame üksteist, õpetame ja kasvame koos. Maailma mõistes oleme alles algajad, aga meil on päris hästi läinud,“ räägib Valter.
Klubist on kujunenud ühtehoidev kogukond, mille liikmed suhtlevad ka väljaspool treeninguid. Ühiselt jälgitakse võistluste otseülekandeid ning käiakse erinevatel üritustel käesurumist tutvustamas. Tambergide sõnul on üritustel naised sageli julgemad kätt proovima, kuigi treeningutel on mehi märksa rohkem. Pirje loodab, et tulevikus leiab rohkem naisi tee käesurumise juurde.
Tema sõnul on Kohila klubi nagu üks suur pere ning samasugust ühtekuuluvust tuntakse ka rahvusvahelistel võistlustel. „Laua taga käib sõda ära ja pärast on kõik jälle sõbrad,“ võtab Valter spordiala olemuse kokku.
Käesurumine on saanud Tambergide igapäevaelu lahutamatuks osaks. Valter tunnistab, et elabki suuresti selle spordiala nimel. Nad jälgivad pidevalt käesurumisvõistlusi ja teiste sportlaste videoid, et õppida uusi võtteid ning analüüsida võimalike tulevaste vastaste tehnikat. „Kui töö pärast mõnele võistlusele minna ei saa, on kohe nii kahju ja jääb hinge kripeldama,“ tunnistab Pirje.
Võistluskalender on tihe ka lähikuudel. Ees ootavad jõukatsumised Saaremaal ja Leedus ning jaanuaris seisab Heigol ees supermatš ehk kahe võistleja omavaheline jõukatsumine. Järgmisel aastal on sihiks seatud maailmameistrivõistlustel osalemine.
Kohila klubi treeningutele on oodatud kõik huvilised, sõltumata vanusest või varasemast sportlikust kogemusest. Tambergide sõnul piisab uudishimust ja julgusest esimest korda käsi lauale panna.
