Ülle Seervald äratas oma nakatava energiaga ellu vaikse Valli küla ja selle keskel asuva Järvakandi mõisa küüni.
Ühel suvepäeval jalutas Ülle lapsevankrit lükates Leinassaare talu heinakasvanud õuele ja tundis ära oma kodu. Ta ajas oma juured külakese mulda ja võttis südameasjaks enda ümber elavad inimesed jälle kokku tuua ja suikunud külaelule energiasüst anda.
Üllest sai vaikse külakese sädeinimene, kes peab keset looduskauneid metsi ja põldusid veel hobutalu, mille uksed on avatud nii lähedalt kui ka kaugemalt tulijatele.
16 aastat tagasi tundis Ülle pealinnas elades väga selgelt, et igatseb maale. „Tallinnas olles sai sellest lärmist üks hetk küll ja tuli suur tahtmine kuskile ära kolida,” meenutab Ülle. Sobivat kohta otsis ta kaks aastat, kuid ükski paik ei võitnud ta südant. Täna Leinassaare talu köögilaua taga istudes ja aknast välja vaadates meenub talle selgelt, kuidas ta aastaid tagasi talu õuele jalutas ja temas äratundmine tekkis. Maja polnud tegelikult müügiski. „Seisma jäänud talu ootas oma inimest,” näeb seda Ülle. Pärast läbirääkimisi senise omanikuga saigi sellest tema kodu.
