Monica Blokk
Huvi idamaade vastu on mul olnud terve elu. Juba algklassides käies meeldis mulle lugeda tol ajal ilmunud ajakirja Aja Pulss. Eriliselt paelusid lood ja reisikirjeldused mägedest ning Aasia riikidest. Kord nägin seal lugu Tiibetist ja sealsetest matmiskommetest. Tiibetlased (budistid) ei mata oma lahkunuid, vaid teatud tseremooniate saatel raiutakse keha tükkideks ja antakse kotkastele. Inimene tuleb loodusest ja läheb loodusele tagasi.
Kuigi Tiibeti taevamatused võivad tunduda meie kultuuriruumi kontekstis brutaalsed ja lapse jaoks lausa hirmutavad, meeldis mulle mõte, et ka pärast surma on võimalik head teha.
Kaksteist aastat tagasi hakkasin õppima Tallinna Budakojas mõtlustamist ja budismi aluseid ning märkamatult tulid idamaad, sealhulgas Tiibet minu ellu tagasi. Kümme aastat tagasi külastas Tiibeti usujuht XIV dalai-laama Riiat. Sellest sai minu jaoks elu muutev sündmus. Jõudsin teadmiseni, et külastan lähiajal Tiibetit.
2018. aastal viibisin ühel budismi loengul, kus minu kõrval istus praeguseks meie seast lahkunud Vahur Tõnissoo. Pausi ajal hakkas ta minuga rääkima ja mainis, et korraldab Tiibeti reisi, ja kutsus mindki kaasa. Tegemist oli kultuurireisiga Kesk-Tiibetisse. Vahur rääkis mulle tookord püha järve Namco ääres kõndides detailselt oma Kailaši rännakust. Sain sellest tugevat inspiratsiooni ja Kailaši reisi mõte hakkas idanema.
Mis üldse on palverännak?
Heli Grauberg kirjutab oma raamatus ”Palverännud Tiibeti müstilise Kailaši mäe juurde” selle kohta: ”Palverännak on inimajaloo üks vanimaid usulisi tegevusi ja tähendab retke pühasse paika.”
Kailaši mägi asub Lääne-Tiibetis. Tegemist on ühe pühama palverännupaigaga kogu maailmas. Kailaš on püramiidikujuline, mille iga tahk on suunatud eri ilmakaarde. Kailaš on palverännu sihtkoht hinduistidele, budistidele, džainistidele ja böni järgijatele. Mägi on alpinistidele tema pühaduse tõttu suletud ja teadaolevalt ei ole keegi kunagi sinna tippu ronida suutnud. (On proovitud, kuid kõik üritajad on kas kiiresti alla andnud või oma elu kaotanud. Legendi kohaselt on see siiski ühel inimesel õnnestunud – 11. sajandil elanud Tiibeti joogil Milarepal.)
Niisiis mäe otsa ei ronita, vaid tehakse ümber mäe 52-kilomeetrine palverännakuring, mis võtab traditsiooniliselt aega kolm päeva ning tuleb arvestada, et kõrgeim koht sellel teekonnal on 5630 meetrit merepinnast.
Millist ettevalmistust selline rännak nõuab?
Garantiid, et teatud ettevalmistus tagab rännaku eduka läbimise, ei ole. Ise panin rõhku aeroobsele trennile, tegelesin peamiselt jooksmisega. Lisaks füüsilisele ettevalmistusele on tegelikult veel olulisem oma vaimu ”korda seadmine”. See tähendab seda, et suudad mõelda kergelt ja näha maailmas rohkem positiivset kui negatiivset. Lisaks tuleb suureks kasuks rahuliku ja sügava hingamise oskus.
Alustasin Kailaši reisi esimest korda 2019. aastal, aga tervislikel põhjustel minekuni ei jõudnud. Erinevatel põhjustel jäid minu poolt ettevalmistatud reisid ära ka 2022, 2024 ja 2026 mais. Kui selle aasta märtsis oli selge, et Tiibeti reisi jälle ei toimu, broneerisin kiiresti koha septembrikuu reisile (sellel aastal tegid lausa kaks firmat reisi Kailaši juurde) ja võtsin vastu otsuse, et kui nüüd ka ei õnnestu, siis järelikult pole see mulle siin elus ette nähtud ja ma rohkem ei ürita.
Kogunesime 6. septembril Tallinna lennujaama, et alustada lendu marsuudil Frankfurt-Chengdu-Lhasa. Pärast ligemale ööpäeva lennukites ja lennujaamades viibimist tervitas meid päikeseline Tiibet. Kõrgus merepinnast oli 3650 meetrit ehk paras algus kõrgusega aklimatiseerumiseks. Viibisime mõned päevad Lhasas ja siis alustasime teekonda Lääne-Tiibeti poole, kuhu selle riigi suurust arvestades sõitsime mitu päeva. Mulle isiklikult pakkus suurt elevust Mount Everesti baaslaager ja loomulikult mägi ise, mida meil õnnestus päris lähedalt näha.
Mida enam lääne poole, seda kõrgemaks läks. Kailaši lähedale jõudes oli kõrgust juba püsivalt üle 4500 meetri ja mägihaiguse oht suur. Õnneks meil kellelgi tervisega midagi ohtlikku ei juhtunud.
Kolmapäeval, 16. septembril jõudsime Darcheni. Tegemist on väikese linnaga, kus Kailaši palverändurid valmistuvad matkaks. Tohutut elevust pakkus Kailaši nägemine. See tundus peaaegu uskumatu, et olen jõudnud siia. Neljapäeva varahommikul asusime 52-kilomeetrisele matkale.
Esimene päev oli minu jaoks väga lihtne. Tuli kõndida üsna tasasel pinnal 20 kilomeetrit. Päike paistis, tuul oli nõrk ning puhus tagant. Öömaja oli askeetlik, kuid kõik eluks vajalik olemas. Teadsin juba Eestis, et teine päev saab olema raske, aga et NII raske, seda ma ei oodanud. Alustasime varahommikul ja tee hakkas kiiresti mäest üles minema. Päikesetõusul nägime Kailaši tema täies hiilguses ja see oli hetk, mis võttis emotsionaalselt hinge kinni. Pärast lummavat mäevaadet liikusime edasi ja mida kõrgemale jõudsime, seda raskem oli hingata.
Kurule lähenedes kulges meie tee mõne sammu kaupa, et siis mõni minut puhata. Kümne kilomeetri läbimiseks kulus 6 tundi (tavaliselt saan hakkama umbes 1,5 tunniga). Kurul oli külm ja väga tuuline. Kõikjal oli tohutult palvelippe, laotasin ka enda oma sinna laiali. Võtsime hetke, et lihtsalt olla. Viibisime 5630 meetri kõrgusel kurul umbes 20 minutit ja hakkasime alla liikuma.
Laskumine oli niivõrd järsk ja täis lahtiseid kive, et umbes poolel teel alla libastusin ja kukkusin vastu kivihunnikut, kuid see hoogu ei pidurdanud, vaid kukkusin edasi, kuni üks kohalik palverändur sai mu jope äärest kinni ja peatas edasilibisemise. Pean tunnistama, et see oli väga šokeeriv kogemus, õnneks peale paari sinika ei juhtunud midagi. Pärast läbielamist laskumisel tuli kõndida veel 10 kilomeetrit vastutuules, mis oli kurnav.
Kolmas päev oli jälle kergem, hakkasime varahommikul minema ning jõudsime kell 11 alguspunkti Darcheni linna tagasi. Rännak oli lõppenud. Meie Tiibeti giid juhtis tähelepanu sellele, et kolmandal päeval on tavaliselt vähe rahvast teel, sest paljud inimesed on kolmandaks päevaks loobunud. Ta ütles ka, et alla poole välismaalastest jaksavad kolme päeva teha. Meie grupi rännak õnnestus täielikult.
Lahkusime Darchenist ja alustasime kojusõitu, mis kestis kokku nädal aega.
Tiibetlaste kurb saatus
Ma kahjuks ei saa jätta kirjutamata sellest, mis mind Tiibetis olles muserdas juba kaheksa aastat tagasi ja nüüd on veel hullemaks läinud. Nimelt tiibetlaste hiinastamine, nende keele ja kultuuri hävitamine. Koolides õpitakse hiina keeles ja hiina vaimus. Nad on omal maal vähemuses, sest hiinlastele luuakse soodsad tingimused sinna elama asumiseks. Julgen karta, et kui nii edasi läheb, räägime ühel päeval tiibetlastest minevikus.
Tsiteerin Vahur Tõnissoo sõnu: ”Kuni vanaemad, kes lastele õpetavad keelt ja kultuuri, on veel olemas, püsib see rahvas, aga kauaks neid on.” Hiinlased ei lähe Tiibetist ilmselt mitte kunagi ära, sest seal on tohutult maavarasid ja mageveevarud. Kahjuks on ka kogu ülejäänud maailm võtnud seisukoha, et Tiibet kuulub Hiinale, sest kui näiteks 26. augustil juhtus kohutav õnnetus Nepalis, siis kogu maailm kajastas seda kui Nepali-Hiina (ja mitte Tiibeti) katastroofi.
Olen tohutult tänulik kõigile, kes aitasid mul selle reisi teoks teha. Tiibeti giid Tenzin ütles, et on väga haruldane võimalus näha kõigil kolmel päeval Kailaši mäge, sest enamasti on ta udu sees, aga meil see õnnestus. Tundsin, et olime nagu oodatud sinna, sest kõik kulges plaanipäraselt. Sain palverännult juurde enesekindlust ja julgust mõelda suuremalt. Kas ma läheksin uuesti? Võib-olla, kuid siis läbi Nepali.
