Kui ma umbes aasta tagasi Eesti Naiste Varjupaikade Liidu korraldatud naistevastase vägivalla baaskoolituse läbisin, ei osanud ma veel uneski näha, et aasta hiljem kohtun vabaühenduse esindajana Riigikogu liikme, sotsiaaldemokraadi Marianne Mikkoga, et arutada praeguse naiste tugikeskuse süsteemi puudujääke. Teen kokkuvõtva ülevaate sellest, mida me kahe tunni jooksul arutasime.
Eelmisel aastal oli mul võimalus vähemalt kuue kuu vältel olla Rapla maakonnas naiste tugikeskuse ametlik töötaja, pakkudes vägivalda kogenud naistele kriisinõustamist ja juhtumipõhist nõustamist ning vajadusel ka turvalist majutust. Selle lühikese aja jooksul võtsin selle missiooni täielikult omaks. Suur osa minu motivatsioonituhinast pärineb inimestelt, kellega olen pärast koolituse läbimist tutvunud. Need on Eesti Naiste Varjupaikade Liidu eestvedajad, tugikeskuste juhatajad ja professionaalsed, koolitatud juristid ning psühhoterapeudid, kes abi vajavaid naisi nõustasid.
Sel hetkel, kui mina Raplas tööle hakkasin, valitses siin teenuse osas täielik kaos. Eelmine MTÜ oli oma tegevuse lõpetanud ja Järvamaa Naiste Tugikeskus oli teenuse osutamise ajutiselt üle võtnud. Kaugjuhtimise süsteem ei olnud kuigi efektiivne. Oli vaja töötajat, kes oleks kogu aeg paigas ja olemas, kättesaadav ja reageerimisvalmis. Otsustasin, et nii see ei saa jätkuda ning võtsin rolli enda kanda. Tegelesin oma päevatöö kõrvalt nii kuis jaksasin naiste tugikeskuse teenuse loomisega Raplamaal. Just nimelt loomisega, kuna samal hetkel, kui eelmine MTÜ tegevuse lõpetas, lõppes sisuliselt kõik ning klientide ja koostööpartnerite tarvis tuli hakata end tutvustama, reklaamima ja usaldust looma.
Pool aastat teise töö kõrvalt rapsimist näitas ühest küljest, et nii seda tööd parimal võimalikul moel teha ei saa ja teisest küljest, et kui on initsiatiiv olemas, tulevad inimesed üsna kergelt kaasa. Ma nägin, milline on potentsiaal. Ma nägin, et kui käia läbi kõik sotsiaaltöötajad maakonnas, külastada kõiki vallavalitsusi, tutvustada oma tugikeskuse tööd politseiametnikele, osaleda ümarlaudades, seminaridel, käia asutustes ja koolides lähisuhtevägivallast rääkimas, tehes ennast võimalikult nähtavaks, on võimalik saavutada päris tunnetatavat edu. Edu tähendaks siis seda, et võimalikult lai ring inimesi teab, mis asi on lähisuhtevägivald ja naistevastane vägivald, ning teab, kuhu pöörduda, kui juhtub seda kogema või nägema.
Täna tegemata jätmine tähendab rohkem tööd homme
Suurele potentsiaalile ja tugevale initsiatiivile vaatamata suurt edu ei tulnud. Aasta algusega jõustus uus ohvriabi seadus, mis võttis enda hõlma alla ka naiste tugikeskuse teenuse, sellele esitatavad nõuded ning korraldas ümber rahastuse. Esmakordselt korraldati riigihange teenusepakkujate leidmiseks igasse maakonda.
Kui asjasse mittepuutuvatele inimestele seda räägin, on reaktsioon peaaegu alati ühesugune – riigihange? Sellise teenuse puhul? Miks? Iga mõtlev inimene saab aru, et ei ole mitte mingil moel otstarbekas muuta heategevuslikud organisatsioonid, kes töötavad ühiskonna edendamise nimel, omavahel konkurentideks. Seda enam, kui hanke tingimused annavad võimaluse konkureerida peaaegu täiesti suvalistel ühingutel, kes laiendavad lisaraha nimel lihtsalt pisut oma põhikirjalist tegevust. Riigihange, mille puhul jääb alati üheks määravaks asjaoluks pakutav hind, ei ole jätkusuutlik lahendus, kui otsitakse professionaalseid teenusepakkujaid hädasolijate aitamiseks.
Stina Andok / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 29. märtsi Raplamaa Sõnumitest
