5.1 C
Rapla
Pühapäev, 15 nov. 2026
OlemusluguAivar Maisväli avas Kodilas uue aiandi

Aivar Maisväli avas Kodilas uue aiandi

Kell on pool neli hommikul, kui Aivar Maisväli äratuskell ta üles ajab. Kõigest 20 minutit hiljem tõmbab ta kinni autoukse, käivitab mootori ja alustab sõitu Pärnu poole, kaasas rikkalik valik suvelillesid.

Lisaks kõikvõimalikes toonides suvelilledele on Aivaril kaasas ka mõned ilupõõsad ja roosid. Üheksast algav Pärnu kevadlaat kestab õhtul kella seitsmeni välja. Selliseid intensiivseid laadapäevasid on Aivari graafikus sel kuul lausa seitse. Samas ütleb ta, et ei käiks laatadel, kui ta seda ei naudiks.
Päevad on kahtlemata väsitavad, aga aiandit pidades tuleb sellega arvestada, et kevadine müügiperiood on lühike. Seda eriti just tänavu, sest soojad ilmad on end kaua oodata lasknud. Sisuliselt tuleb kuude viisi poputatud taimekesed maha müüa kahe nädalaga.

Äratundmisrõõm tekkis viie minutiga
Aivar kolis oma pojaga Kodilasse kaks aastat tagasi. Tal ei ole Raplamaaga mingeid varasemaid seoseid, tema juured ulatuvad hoopis Jõgevamaa ja Põltsamaa mulda. „Olin Raplast Varbolasse mõned korrad sõitnud, aga see oli kogu mu teadmine,” jutustab Aivar.
Elu kulges lihtsalt nii, et mõned aastad tagasi oli ta uue elukoha otsingul. Võimalike kodudega tutvus ta mitmes paigas, kuni sõitis ühel päeval Kodilas oma tänase kodu õuele. „Tulime vaatama pojaga. Viis minutit ja vaatasime üksteisele otsa, et see ongi see, mida me otsisime. Tekkis äratundmisrõõm, kuigi siin on kõvasti tööd teha,” räägib ta. Ta ütleb siiralt, et ei ole sellest ajast saati veel päevagi oma otsust kahetsenud. „Täitsa mõnus koht,” lisab ta. Mai alguses avas ta Kodilas ka oma aiandi.

Reklaam:

Kasvuhoone on majast suurem
Kohtume Aivariga Kodilas tema aiandis veidi enam kui nädal pärast ametlikku uste avamist. Aiand pakub ootamatut värvikirevust unises Kodila külas. Päev on päikesepaisteline ja soe. Aivar leiab hetke oma tihedast päevast, et aiandi kasvandikke tutvustada ja veidi ka enda taustast rääkida.
Uurin esimese hooga Aivarilt, kuidas ta taimekasvatuse valdkonda sattus. Mees räägib lõbusa loo kokkusattumusest, mis ulatub eelmise majanduslanguse perioodi aastal 2009.
Aivar oli kaotanud töö ja märkas ajalehes purgitoite tootva Salvesti kuulutust, kus otsiti kurgikasvatajaid. Aivar haaras üleskutsest kinni ning suundus huvilistele korraldatud õppepäevale. Õppepäevalt naasis ta teadmistega, kuidas kurki kasvatada, ja 10 000-kroonise lepinguga. „Paar aastat kasvatasin kurke,” räägib Aivar.
„Vaikselt kurk taandus ja lill tuli asemele,” jätkab ta. Aivar usub ütlusesse, et kui üks uks sulgub, siis kuskil teine avaneb. Kurkide kasvatamine on füüsiliselt raske töö. Seda on ehk raske hoomata, kui mõeldakse ühele kurgipeenrale oma koduaias, kuid suure kurgivälja eest hoolitsemine ei ole naljaasi.
Aivar suunas seega oma tähelepanu lilledele. Kuigi Raplamaal on aiand uus, tähistab Nurme Aed tegelikult juunis juba 14. sünnipäeva. Kaua aega kasvatas ja müüs Aivar lilli Põltsamaal, kuni oma eluga Kodilasse kolis. Ta ütleb naerdes, et ei plaaninud esialgu Kodilas aiandiga jätkata. „Ära iial ütle iial,” sõnab ta. Lubadustest hoolimata seisab nüüd Kodilas 200-ruutmeetrine kasvuhoone. „Maja on mul endal kaks korda väiksem,” nendib Aivar naerdes. Aiandiga sai ta endale ise töökoha luua.
Esimesel nädalal on esimesed taimehuvilised Aivari ka juba üles leidnud. Kohalikud elanikud tulid taimevalikuga tutvuma aga juba enne ametlikku avamist. Eks ole see ka hea viis end naabritega tuttavaks teha. Aivar ütleb, et saab pakkuda ajalist paindlikkust, sest kasvuhoone on tema elamisest poolesaja meetri kaugusel ja seega saab ta kliente vastu võtta neile sobilikel aegadel.

Lillemood muutub ootamatult
Tänavune kevad on lasknud ennast kaua oodata ja seetõttu pole inimesed ka kuigi varmalt taimi ostma tõtanud. „Öökülmasid on palju olnud. Inimesed käisid vaatamas, mis on, aga lasevad öökülmad mööda,” kirjeldas Aivar.
„Aprillis oli ju peaaegu suur suvi ja siis tuli järsku kaheksa kraadi külma. Üks õnnetu inimene ostis taimed ja amplid ära ja pani need terrassile. Nüüd esmaspäeval tõi mulle potid, et äkki istutaks uued,” räägib Aivar. Suvelilled kardavad ju teatavasti külma.
Aivari enda taimekesed paistavad hea tervise juures olevat. Seda loomulikult tänu küttega kasvuhoonele. Kahele poole avanevaid uksi raamivad paksust tekstiilist kardinad. Need olid lisatagatiseks, et külm taimedele ligi ei saaks.
Aivari hoole all on umbes 13 000 taime. Ükshaaval ta neid kokku lugenud ei ole, kuid umbes selliseks ta nende hulka hindab.
Pika kasvuhoone ühest otsast teise ulatuvates rivides on palju erinevaid taimi. Kaarkatuse all ripuvad amplid, mõned neist juba õitsele löönud. Teised hoiavad õienuppe kangekaelselt kinni, sest ei usalda vist saabunud soojakraade.
Millised taimed siis inimeste seas kõige populaarsemad on, uurin Aivarilt. „Ikka suvelilled, amplid,” vastab ta. Ei ole ka taimemaailm kaitstud muutlike trendide eest. Tänavu näeb Aivar, et erilist lööki võib olla mitmevärvilistel amplitel.
Samas jällegi võib juhtuda, et aastaid trendikaks osutunud lill langeb ootamatult rohenäppude soosingust. Seda teab Aivar omast kogemusest. Ta räägib, et veel Põltsamaal tegutsedes juhtus just nii kuldkakardega. Olukorra päästis laulu- ja tantsupidu, mille tõttu oli vaja kohaliku kultuurimaja ümbrus kiiresti korda saada. Aivar andis aiandi kuldkakrad lihtsalt omahinnaga ära. Vastasel juhul oleks taimed kompostihunnikus lõpetanud. „Kolm eelnevat aastat olid nad edukalt müügil. Ja siis järsku keegi ei tahtnud. Läks moest ära,” ütleb ta.

Reklaam:

Eestlane on konservatiivne rohenäpp
Oma taimevalikut kujundades püüab Aivar lähtuda reeglist, et 75-80% oleks nii-öelda kindla peale minek. „Eestlane on küllaltki konservatiive,” räägib Aivar. Taim võib kuitahes ilus olla, aga kui eestlane seda taime ei tunne, siis ta naljalt seda oma aeda viia ei soovi.
Ülejäänud valiku osas meeldib Aivarile uute lilledega katsetada ja vaadata, kuidas need inimestele meeldivad. Suvelillede puhul teeb Aivar valikuid lihtsalt oma sümpaatiast, aga püsikute puhul tuleb arvesse võtta ka vastupidavust. Näiteks roose, mis kannatavad külma kuni 20 kraadi, Aivar oma aiandisse võtta ei riski.
Kuigi aiandid ja taimemüük hiilivad meie teadvusesse enamasti kevadel, algab taimebeebidest ampliväärilisteks taimenoorukiteks kasvatamise raske töö märksa varem, tegelikult juba eelneva aasta augustis taimede tellimisega. Suurema osa aiandi taimedest tellib Aivar vahendajate kaudu Hollandist. Väiksema osa taimi külvab ta ise seemnest ka, kuid lisab, et see ei ole meie kliimas väga praktiline. „Küte on lihtsalt nii kallis,” ütleb ta. See omakorda ajaks krõbedaks taime omahinna. Kuna kliendi rahakott pole kummist, ei saa ta seda endale lubada.
Seega saabuvad veebruari lõpus ja märtsi alguses aiandisse taimelapsed, kelle eest Aivar kuni kevadise müügiperioodini hoolt kannab.
Kuid ka see on töö nagu iga teine, oma murede ja eripäradega. „Kui teised sõidavad kuskile tööle, siis mina tulen kell kaheksa siia tööle,” räägib Aivar. Arvestada tuleb sellega, et kasvuhoones võib ka muidu jahedal päeval temperatuur kergelt 30 kraadini kerkida. „Siis pidasingi siestat ja tulin õhtul nelja ajal uuesti,” räägib Aivar. Ka sel päikesepaistelisel päeval, mil Aivariga vestlesime, oli kasvuhoones troopilised 32 kraadi.
Lisaks kuumusele, mis tööindu võib vähendada, kimbutavad taimi ka haigused. Tellitavad taimed võivad tulla koos haigusega. Aivar räägib, et on juhtunud, et tellitud enam kui sajast taimest jääb järele vaid ligi 20.
Meie muutlikud ilmaolud tekitavad ka teistsuguseid probleeme. Näiteks kevadel, kui pärast soojemaid ilmasid järsku külmaks läks, lõi kasvuhoonesse sisse niiskus, mis kahele lillesordile hallituse tekitas.
Jällegi nüüd, kui kevadpäike meid eriti lahkelt kostitab, peab Aivar oma hoolealustel eriti hoolikalt silma peal hoidma. Osa taimi on juba kasvuhoonest õue kolinud. Igaüks eelistab omamoodi keskkonda ja Aivar peab taimede vajadusi hästi teadma. Ta vaatab roose ja ütleb, et neil hakkab juba palav ja nüüd on õige aeg nad välja tõsta. Mõnd taime saab ta hooaja jooksul mitu korda ühest kohast teise liigutada. „Igav ei hakka,” ütleb ta lõbusalt.
Neid aastate jooksul kogunenud teadmisi jagab ta muidugi ka oma klientidega, kasvõi selle kohta, kas taim, mida klient soovib, hakkab pakutavates valgustingimustes hästi kasvama või mitte.
Viimastel aastatel on aiapidajate hulka lisandunud palju inimesi, kes on aianduse enda jaoks alles avastanud. Aivar nägi, et koroonapandeemia aeg kasvatas inimeste huvi aianduse vastu. „Tundub, et see huvi päris raugenud ei ole. Võib-olla mõned on loobunud, aga päris paljud avastasid selle enda jaoks,” leiab ta.

Roosid tasuvad heldelt
Kuigi suurem osa suvelilledest lähevad müüki kevadel, on Aivari aiandis ka suvisemaid lilli liiliate näol. „Ma iga aasta ütlen, et ma rohkem enam liiliaid ei võta, aga järgmine aasta on mul ikka neid tuhat tükki,” räägib Aivar naerdes.
Väikeses potis liilia kuivab kesksuvel kiiresti ära ja nõuab palju hoolt. „Sa pead teda praktiliselt üle päeva vähemalt kastma, see on tülikas. Aga ta on niivõrd ilus, et kui see nimekiri sügisel tuleb, siis ikka võtad natuke siit ja sealt,” kirjeldab Aivar.
Lõpetuseks uurin temalt, millised lilled talle endale kõige enam meeldivad. Aivar vastab, et ilmselt roosid. „Sai sõrm antud,” ütleb ta. Esialgu ei plaaninud ta oma maja ümber lillepeenraid rajada. Aga ühe roosipeenra ta sellegipoolest maja ette tegi. „Eks nendega on mässamist, aga nad tasuvad selle heldelt, kui õitsema hakkavad,” arvab Aivar.

1 kommentaar

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Tiit Tammsaar
19. mai 2023 09:26

Tere tulemast meite kanti ja palju edu ja jõudu oma püüdlustes!