Käsitöötegijad on tihti nagu Hunt Kriimsilm, kes tegelevad mitme asjaga. Erand ei ole ka Margus Rebane, kes alates 1980-ndate keskpaigast on valmistanud vitstest ja juurtest korve. Umbes samast ajast on ta tegelenud paekivi veeriste voolimisega. Ajaga on korvidele lisandunud teisigi punutud esemeid ja paberpunutised, nende hulgas erineva suuruse ja kujuga kotid.
Marguse üks elupaik on laiemale üldsusele võrdlemisi väheteada koht Kastna poolsaarel, mis on ennekõike tuntud oma maastikukaitseala, kolme tamme ja vaatlustorniga. Nende tammede lähedusse jäävad Pärnu linnale kuulunud Kastna mõisa maad, kus enamik hoonetest on varemetes. Püsti on veel mõisa viinaköök, kus Margus oma käsitööd ladustab ja peavarju leiab.
Mõisast väga palju teada pole. Koha eelmine omanik oli tõlkija, indiaanlaste uurija ja Pärnu muuseumi direktor Omar Volmer, kelle tuhk puhkab naaberkrundil ühe suure, nüüdseks sammaldunud kivi peal. Margus rääkis, et üks hoonetest, Omari küün, on natuke tuntum, sest asub praegusel ajal Naissaarel ja on kasutust leidnud kontserdipaigana. Omar rajas Kastnasse ka metsiku olemisega dendropargi, kus parematel aegadel kasvas ligikaudu 250 erinevat puu- ja põõsaliiki. Nüüd on liike vähemaks jäänud, kuid Margus üritab jõudumööda uusi liike parki juurde tuua. Ta lisas: “Ütleme niimoodi, et see on koht, kus puud saavad rahulikult surmani elada, kui nad just inimesele ohtlikuks ei muutu.”
Geniaalsed puud
Margus tõdeb oma krundil ringi jalutades, et tegemist on ülimõnusa kohaga, kus levi praktiliselt pole ning valitseb vaikus ja rahu. Seal teeb Margus peamiselt vitspunutisi. Märgid sellest on näha lõkkeaseme ümber, kus asub ka järjekordne tükike ajalugu. Margus osales 2018. aastal Eesti käsitööliidu aastanäitusel “Ajatus”, kus osalevatel käsitöömeistritel olid üleval valitud tehnikas kerakujulised tööd. Marguse tehnika oli muidugi vistpunumine. Kera ise tuli nii suur, et seda pidi transportima käruga. Kera ennast Kastnas pole, kuid seal on kera all olnud laud, mis täidab nüüd praktilisemat otstarvet.
Peaaegu igal sammul võib silmata mõnd vitspunutist. Ta on oma oskusi rakendanud selleks, et pakkuda roosidele tuge, luua kännule suur korv taimede jaoks, teha aed ümber kompostihunnikule, punuda lindudele söögimaja ja luua nii-öelda laisa mehe aed. Aia kõrval seisatades sõnas Margus, et see on “risuaed Rebase moodi”.
“Mul on siin kadakamets ümberringi, umbes 7-8 hektarit. Muud ma selle aiaga ei teegi, kui aasta ringi panen siia oksi vahele. Kui aed hakkab ära vajuma, siis panen kadakatoikaid juurde. Kadakad postina on kõige geniaalsemad asjad. Näiteks lõkke juurest on näha põllule, kus 70-ndatel oli karjamaa ja sealsed kadakapostid seisavad tänase päevani. Nii et kadakas on kõige vingem postimaterjal meie looduses.” Selline laisa mehe aed on Marguse jaoks hea koht, kus punutiste tarbeks materjali koguda ja samuti rikastab see loodust uue elukeskkonna näol.
Aia taga on näha aga üks huvitav katsetus. Nimelt kasvab seal üks kask ja on näha, et sellelt on kasetohtu võetud. (Kasetoht on samuti üks materjal, mida Margus oma töödes vahel kasutab.) “Kuid nagu näha, siis kask elab, nii et kasetohtu saab võtta niimoodi, et puu jääb elama ja kasvatab endale uue tohu,” sõnas Margus ja selgitas, kuidas seda teha.
“Kasekoor on topeltkoor, nagu paljudel lehtpuudel – peal on toht, all aga mähk, pehme koor. Tohtu tuleb võtta enne jaanipäeva, poole juunini. See on see aeg puu kasvuperioodis, kus toht on lahti, puu mahlad liiguvad. Kui võtad noaga tohtu niimoodi, et alumist kihti ei vigasta, siis tuleb toht ludinal lahti. See tegevus jätab küll puu kasvus ühe aasta vahele, kuid puu kasvatab endale uue mäha ja uue tohu. Ma ütlen, puud on geeniused!”
Puude kohta kasutab Margus alati sõna “kes”, mitte “mis”, ja kui mõni vestluskaaslane selle vastu eksib (puu on ju ikkagi elusolend!), on Margus kohe varmas teda parandama. Lisaks annab ta puude kohta ka ühe raamatusoovituse – Richard Powersi “Ilmapuu”, mida on kirjanduskriitikud kõrgelt hinnanud tõeliselt hea teosena puudest ja inimestest.
Paberi ja kohvipakkide uus elu
Oma punutud korve autost välja tõstes sõnas Margus, et praegu saab öelda, et ta valmistub olümpiamängudeks. “See on küll naljaga öeldud, kuid tõsiasi on see, et augusti lõpus toimub Poolas Poznanis ülemaailmne vitspunutiste festival ja võistlused korvipunumises. Sel võistlusel on erinevad kategooriad, näiteks kunstiline ese, väike ja suur objekt, traditsiooniline korv,” sõnas Margus.
Ta lisas naerdes, et festivalile saamisega oli naljakas lugu. Nimelt hakkas Margus aastaid tagasi, kui Facebook tekkis, sõpradeks lisama inimesi, kelle huvid kattusid tema omadega. Nii sattus ta sõbralisti peaaegu poolsada punutiste ja muu käsitöö inimest kogu maailmast. Juhtumisi oli selles listis ka festivali peakorraldaja. “Eelmise aasta jaanuaris potsatas mu postkasti temalt kiri jutuga, et kuule, Margus, meil tuleb korvipunumise võistlus, tule sa ka.” Ja Margus andis lubaduse, et lähebki sinna festivalile.
Samuti on tal kavas minna septembri lõpus Usbekki Kokandisse, kus tuleb suur käsitöö festival. Korra on Margus seal käinud, neli aastat tagasi koos puutöömeistri Meelis Kihulasega. Selle festivali kohta jagus Margusel ainult kiidusõnu. Korraldajad ise valisid nad Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu esitatud seitsme kandidaadi seast välja ja neid koheldi nagu kuninga kasse. Kokku osales toona seal üle 600 väliskülalise ja üle 3000 kohaliku käsitöölise ning külastajate arv oli üle miljoni.
Kohvipakid kottideks
Autost, kust esmalt tulid välja korvid, tõstis Margus järjest välja erinevaid esemeid, mis temaga Eesti eri otstest kaasa on rännanud. Selle kraami hulgas leidus ka veel poolikuid kasetohust karpe ja palju paberist punutud esemeid. Näiteks tõstis Margus autost välja ühe väikese vaiba, millest oli näha, et see on punutud araabiakeelsest ajalehest. Margus sõnas naerdes, et see on Meka poole kummardamise vaip. Järgmisena ilmus välja lendav vaip, nagu Margus sõnas, kuid see oli tehtud kodumaisest Maalehest.
Peamiselt valmivad ajalehtedest, ajakirjadest, reklaamplakatidest, brošüüridest ja kohvipakkidest erinevad kotid. Näiteks ühed uuemad esemed on kotid, mille puhul Margus tegi koostööd Muhu valla kultuurijuhi Kätli Saarkoppeliga, kes varem oli käsitööliidus ja lõi moeetenduse “Oma mood” tarbeks kollektsiooni. Üks selle kollektsiooni osa olid käekotid, mille tarbeks Kätli punus kõlavööst rihmad ja Margus tegi ülejäänu. Margus demonstreeris, et selline väike kotike on eriti hea naistele riietuse juurde, millel taskuid pole, mahutades telefoni ja muud väikesed esemed.
Oli aeg, mil Margus tegi palju läpakakotte. Vabaõhumuuseumi flaieritest on tal üks kott kohe näidata. Palju kasutab ta kottide tegemiseks kohvipakke, kuna need on veekindlad ja vastupidavad. Üht konkreetset kotti näidates rääkis Margus, et ühes Pärnu kohvikohas on olemas spetsiaalne kast, kuhu kohvipakid kogutakse, ja sel ajal, kui teenindaja kohvi teeb, on tema siis kättpidi selles kastis. Oma jutu tõestuseks näitas ta sama päeva saaki. Paljud kohvipakid pärinevad aga ühelt Soome proualt, kes need kahe suure kotiga Marguse Pärnu kodu ukse taha tõi. Pikki aastaid need seisid, kuni Kastna rotid tahtsid hakata neid nahka panema. Siis tuli kohvipakkidele rakendus leida.
Paberist kotte tehes Margus ühtegi liimi ei kasuta ja lisab veel juurikaid ja oksi nurkade tugevduseks. “Minu idee on see, et need asjad on igavesed. Võtame näiteks ajalehest tehtud koti – kui sellega midagi juhtub, siis headele sõpradele olen ikka öelnud, et too tagasi, parandan ära. Võtan koti lahti, kasutan samas stiilis või värvis paberit, voldin vana paberi sissepoole ja uue peale, panen koti uuesti kokku ja see kestab järgmised 3-4 aastat.”
Nalja peab ka saama
Üht kotti näidates sõnas Margus, et see on tehtud kõige paremast paberist, mis tema silmad näinud ja käed tundnud on. Selle paberi saamisega käib kaasas oma lugu. Kord teinud Jaapani saatkond ülemaailmse arhitektuuri ja urbanismi teemalise rändnäituse “Raskustes suurlinnad”, mille viimane peatuspaik oli Pärnu uue kunsti muuseum. Pärast näitust jäid aga näituse reklaamid ja brošüürid kastide kaupa sinna ja Margus sai neist suure osa endale. “Kui hakkasin sellest punuma, oli kätel hoopis teine tunne sees, kohaliku paberi puhul ei ole ma midagi sarnast varem kohanud,” sõnas Margus.
Nali ja naer käivad Margusega käsikäes ja nali ei puudu ka tema loomingust. Seoses uue kunsti muuseumi näitusega oli Margusel rääkida paar humoorikat seika. Mark Soosaar on seal teinud aastaid taaskasutusteemalisi näituseid ja Margus on neist enamikust osa võtnud. “Ma tundsin end vahepeal juba nagu näituse maskott. Kui oli vaja auk näitusel täita, helistas Soosaar mulle, et too midagi. Viimane kord mõtlesin, et pole nagu ideed. Suuri asju, mida muidu sinna tegin, enam ei taha teha. Parasjagu juhtus aga seltskonnaajakirjandust käes olema ja tegin siis neist kotid niimoodi, et iga koti peal on ühe inimese nägu. Nii tegin neid 40 erineva persooniga.” Oma jutu illustreerimiseks näitas Margus kotte, kus peal Ita Everi ja Anu Saagimi näod.
“Üks lugu nende kottidega on samalt näituselt, mille rääkis mulle muuseumi piletimüüja. Kui seal käisin, rääkis ta, et tuli üks tüdruk näitust vaatama ja kiljatas äkki: “Oo, minu ema siin!” Ja siis mõne hetke pärast: “Oo, ja isa ka!” Selgus, et see oli Saara Nüganen, kes just oli Pärnu teatrisse tööle tulnud ja leidis näituselt Anne Reemanni ja Elmo Nüganeni näoga kotid,” rääkis Margus, lisades, et Anne on nüüdseks oma koti ka kätte saanud.
Kõige hiljutisem koti kättesaamise lugu juhtus aga päev enne intervjuud, 25. juulil Kuusalus, kus Margus osales noortefilmi “Frank” võtetel. Filmi jaoks mängiti laata, kus siis Margus oma loominguga ka väljas oli. Korra võtete vahel kellelegi neid nägudega kotte näidates sai ta teada, et kotil olev Marguse ammune sõber Ivo Felt on produtsendina samuti filmivõtetel. Nii tegi Margus talle kohe kõne ja sõber sai oma koti kätte.
Taaskasutuse teema on Margusele hingelähedane ja nii näiteks pärinevad ta kampsunid Eve Mahhovi käest, kes vanade kampsunite villatükkidest õmbleb kokku uued ja omanäolised. Püksidki Marguse jalas on puhas taaskasutus.
“Tekstiilikunstnik Marta Moorats, kes Viljandis alustas selle parandusteemaga, tegi EKA-s õppides oma esimese moekollektsiooni nõukogude langevarjudest. Kuna mul on sõjaväelase taust, siis neid pükse nähes ostsin need talt kohe ära. Aasta pärast andsin püksid Marta kätte, kuna neid oli vaja parandada. See juhtus kaheksa aastat tagasi, nii et ta jõudis vahepeal lapse saada, kuid pükste parandamiseni ei jõudnud.
Minu suureks üllatuseks tuli ta aga eelmine nädal Obinitsa parandajate kokkutulekule ja tuli mu juurde jutuga, et kuule, Margus, mul on need püksid kaasas, ma teen need nüüd korda. Ja ta ütles, et need said nüüd paremini parandatud, kui ta oleks seda kaheksa aastat tagasi teinud. Siis oleks ta õmblusmasinaga seda teinud, kuid nüüd said need käsitsi parandatud.“
Saartel ja looduses on kõige parem õpetada
Päris tihti näeb Margust mõnel laadal või üritusel punumistöid õpetamas. Punumist õppis ta omakorda oma vanaisa käest. “Mu kodu ja koolimineku bussipeatuse vahel elas vanaisa, kolhoosikeskusest ja küladest umbes 5 km kaugusel. Tihtipeale oli nii, et kooli minnes jäin bussist maha. Siis läksin vanaisa juurde, sest koju ei tahtnud minna, seal oleksin kaigast saanud isa käest. Vanaisa juures oli aga väga huvitav. Ta tegi kõik talueluks vajalikud puuasjad ise, alates lusikatest kuni korvideni. Ma olen ise imestanud, et olin nähtavasti 13-14, kui palusin vanaisal endale korvipunumist õpetada. Teismelise kohta on see väga imelik soov,” sõnas Margus, lisades, et sarnaseid lapsi, kes tahavad punuda, esitavad väga arukaid küsimusi ja haaravad uut infot lennult, ta aeg-ajalt siiski kohtab.
Margus end ise õpetama ei paku, teda kutsutakse, enamasti käsitööliitude, külaseltside ja mõningate rahvaülikoolide poolt. Rahvaülikoolid aga asuvad linnades ja nende kohta sõnas Margus, et sellises keskkonnas õpetades jääb elementaarne osa õppest ära. „Ma ei saa siis minna õpilastega metsa. Eesti korvipunumise traditsioonis võeti materjal oma elukeskkonnast. Linnas õpetades pean aga auto vitsu täis korjama ja nende kogumine võtab mitu päeva aega, kuid seda ettevalmistust ei peeta koolituse osaks ja selle eest ei taheta maksta,“ sõnas Margus. Kõige meelsamini õpetab ta aga saartel. Näiteks Vormsil on ta käinud üle kümne aasta koolitusi tegemas. Saarte puhul hindab Margus sealset aeglasemat elutempot.
Nii mõnigi Marguse punutis on valminud kellegagi koostöös. Näiteks veinikorvide tegemine sai alguse Marguse sõjaväelase perioodil, ühel ÜRO missioonil, kus ta sai sõbraks ungarlasest luureohvitseriga, kes vaatluse teel õppis paberist punumise ära ja tegi esimese veinipudelikorvi prototüübi. Praeguseks on Margus avastanud, et paberist korvid toimivad hästi ka termostena, reguleerides hästi niiskust ja temperatuuri. Selle avastas ta juhuslikult, kui oli jätnud moosid paberkorviga poolkeldrisse, kus aknaid ees polnud ja talvel võisid olla miinuskraadid. Moosidega aga ei juhtunud midagi, nii et nüüd plaanib Margus katsetada, kuidas moosid klapiga kotis vastu peaks. Kui katse õnnestub, oleks sellistest kottidest kasu teistelgi, kelle kelder just kõige parem pole.
Kasetohu kasutamisel on Margus aga koostööd teinud Andres Rattaseppaga, kes nüüd on puuskulptuurile keskendunud, kuid varem tegi kasetohust märsse. Nende eeskujul valmisid paberist märsid, kuid Margus lisas, et paberi puhul hakkab märsi kolmnurkne klapp kiiresti liigendikohast kuluma. Kuid ta teab, et selliseid märsse kasutatakse seinale panduna tööriistade hoiustamiseks.
Punumistööd nõuavad teatud keskkonda, aga üht käsitööd, mida Margus harrastab, saab teha ükskõik kus, peaasi, et kaasas on vastav tööriist ja mõni kivi. Kuigi kivid on muidu ka ilusad ja erilised, saavad need Marguse käe all peale mõne näo, kujundi või sümboli. Margus sõnas, et kivid ei saa kunagi valmis, alati võib midagi uut sinna juurde uuristada. Selleks tarbeks, kui vanaduses enam palju ei liigu, on ta Kastna kodu lähedusse tekitanud nii-öelda strateegilise lao, kivikuhila, mille asukad on pärit kogu maailmast.
Kividele ilu lisamine käib Marguse jaoks nagu möödaminnes, pisike terav tööriist käes, uuristab ta selle tõestuseks hetkega kivile lille. Kui palju ta neid kive niimoodi kaunistanud on, ta ei teagi. Ja neid kive leidub ka maapõues, kuna Margus on loonud oma matusekombestiku – kaks peotäit mulda ja kolmas tuleb taskust kivikeste näol.
Mõtteid, mida käsitöö vallas teha, lisandub Margusel ikka, eriti kui leidub käsitöögeeniuseid, kellega koos midagi teha. Lõpetuseks tõdes Margus, et käeline tegevus on meditatiivne, rahustav, ennast laadiv ja taastav tegevus. „Päris asjadega tegelemine,” sõnas Margus.
