Mitu aastakümmet on Märjamaal saanud alevi peatänava ääres näha krunti, kuhu kunagine omanik iga aastaga üha enam kraami kokku kandis. Palju sellest „rikkusest“ jäi taraks seatud suurte pleki- ja eterniiditahvlite varju, aga mõnigi laua- ja rämpsuhunnik paistis üle aia ikka silma.
30. jaanuaril 2021. aastal oli eluhoones tulekahju. Tuli ja vesi muutsid maja varisemisohtlikuks ja pärast päästetöid keelati sinna sisenemine.
Sugulane tõi eakale omanikule maja kõrvale soojaku, kus mees mõnda aega elas. Kogu see lugu leidis kajastust ka meedias. Pärast peremehe surma seisis ahervare paar aastat samasuguses armetus seisus, nagu see pärast põlengut jäi. Kõnniteel majast mööda kõndides tõi tuul ninna kopitavate riiete haisu ja põlengu lõhna.
Niisugune on eellugu tänavuse kevadeni. Aprilli lõpus ostis Pärnu maantee 49 krundi noor pere ja mai algusest on seal kõvasti koristatud. Isekeskis kutsuvad nad seda kohta „meie Põrgupõhjaks“, sest endist omanikku nimetati rahvasuus Vanapaganaks. Päris alguses maja nurgast kaugemale vabalt liikuma ei pääsenud – hoov oli rinnust saati autoromusid ja igasugust kola täis, mille vahel olid kitsad rajad. Nüüd, mil kaks kuurilobudikku on lammutatud ja palju kraami ära veetud, on hoov juba suhteliselt lage. Miks siis noor pere nii pöörase ettevõtmise valis, kus esmalt tuleb tegutsemiseks hakata ruumi tegema?
„Maja, mida me varem Märjamaal üürisime, pandi müüki. Tahtsime siis osta krunti, et endale kodu ehitada, aga suurem osa krunte oli müügis 30 000 euroga, neil ei olnud elektriliitumist, mis oleks lisanud jämedalt 10 000 veel juurde. Olime juba lootust kaotamas, aga siis nägime selle kinnistu müügikuulutust ja saime soodsama hinnaga kaubale,“ rääkis Lizett Palm.
Vastsed omanikud hakkasid ümbrust hasartselt koristama. Esimesse prügikonteinerisse loobiti kõik asjad läbisegi. Selle äraandmise arve oli üle tuhande euro ja valus laks rahakoti pihta pani edaspidi jäätmeid sorteerima. Nüüd on segaprügi konteineri arved olnud 200–300 eurot, krundil olev vanaraud aitab aga tõhusalt koristamiskulusid katta. Kuusakoskisse on juba müüdud 22 tonni vanarauda, sealhulgas on olnud mitmeid autosid, väikebusse, jalg- ja mootorrattaid.
Mõned sõidukid olid nii roostetanud, et hunnikust väljatõmbamisel lagunesid koost. Kuna hoovile pole veel koristamisring peale saanud, oletavad omanikud, et siit võib ehk isegi 30 tonni vanametalli lõpuks kokku tulla. Pererahvas on võimaldanud soovijatel romusid üle vaadata, et nende küljest veel sobivaid juppe võtta. Üldjuhul kirjutavad või helistavad siis inimesed ette, aga õuele astuda pole keelatud neilgi, kes on küsinud luba tulla niisamagi uudistama.
Ära on juba viidud 8–9 tonni prügi, palju eterniiti on saanud tasuta ära anda Märjamaa jäätmejaama. Sinna viidi ka vanad riided, mida üks lammutatud kuur oli maast laeni täis. Ohtralt puitu on nad põletamiseks tasuta ära andnud. Lademetes on siin kumme ja kaableid.
Õuest on välja tulnud vanu nõusid, sealhulgas ühegi kriimuta pisike Tarbeklaasi vaas „Rosita“. Lizett uuris selle kohta sotsiaalmeedia gruppidest. Asjahuvilised, kes vanade asjadega tegelevad, olid väga abivalmid ja soovitasid, et ära vaasi alla teatud hinna müü. Ta korraldas oksjoni ja vaas osteti 120 euro eest. „Oleksin saanud rohkemgi, kui oleksin viitsinud jätkata. Vaas tuli krundilt välja ühegi kriimuta. Praegu ootan, mis võib veel majas olla, kui sinna ükskord sisse pääseme,“ rääkis naine üllatavast leiust ja ootustest.
„Algul muutus krundil üldpilt kiiremini, kui suured kolahunnikud kadusid. Nüüd asju sorteerides võtab kõik rohkem aega. Need, kes hoovi esimest korda satuvad, ohkavad, et missugune olukord siin on, aga minu jaoks on plats juba päris lage ja mul on täitsa kodu tunne siia tulles. Et midagi on päris oma,“ kõneles Lizett Palm.
Kui krundi ühte nurka tekkis vaba ala, toodi siia haagis, kus saab pesta, süüa teha ja vajadusel ööbidagi. Haagise ette ehitati terrass, millel on kilest katus ja seinad. See on tuulevarjuks ja lisab ka pisut privaatsust. Suvel elas pere Kehtna lähedal ja Märjamaal käidi toimetamas peamiselt nädalavahetustel. Nüüd on plaan Märjamaal korter üürida, sest kuueaastane poeg käib siin lasteaias. Lizett on kümnekuuse lapsega praegu kodune ema. Majaga seotud tegemisi kajastab ta Instagramis. „Meil on juba üle 600 jälgija ja tagasiside on olnud positiivne,“ ütles ta. Postitusi lisandub siis, kui nad krundil tegutsevad. Siis on kohal oma pere liikmed ja tihti ka sõbrad.
„Ostsime selle krundi viimases hädas, aga nüüd on taastamisel hasart sees. Algul lootsime, et juuli lõpuks on plats puhas, aga enda jaoks mõttes seatud tähtajad on üle läinud. Sel aastal on hoovi koristamise ja maja lammutamise etapp, talvel saab rahulikult uue ehitamisele mõelda – maja on pärast põlengut sellises seisukorras, et seda remontida ei saa. Tahaks juba näha siledat maalappi, rohelist muru ja roosipõõsaid,“ rääkis perenaine plaanidest. Praegu on haljastusest olulisemad siiski arutelud maja tulevase planeeringu ümber. Siin kuluvad ära Lizetti isa ja elukaaslase kogemused, kes mõlemad on ehitajad. Uue hoone plaanivad nad teha praegusega sarnase, kuid endale sobivate muudatustega.
Kui suur töö saab valmis, võidavad sellest kõik – noorel perel on oma kodu ja Märjamaa alevi südames olev räämas koht saab korda.
