Rail Balticu ehitamine on tekitanud aina kasvava kaevandamissurve Raplamaale. Perspektiivitute alade uurimisele vald kätt ette panna ei saa.
„Surve on erakordselt suur. Kuna kõik sedalaadi taotlused käivad volikogu töölaualt läbi, siis olgu probleemi ilmestamiseks toodud fakt, et 2022. aasta algusest on volikogu arutanud 18 korral erinevaid taotlusi või vaideid, mis kaevandustega seotud. Seega sisuliselt keskmiselt igal volikogu koosolekul tuleb teemaga tegeleda,” ütles Kohila volikogu esimees Heiki Hepner.
Ta lisas, et raskuskese jääb nii ida (Pahkla küla) kui ka lääne poole (Lümandu, Pihali ja Rabivere küla), aga taotlusi tuleb sisuliselt üle kogu valla. „21 külast 10-s on esitatud kas uuringuloa taotlus, kaevandusloa taotlus või on seal toimiv kaevandus,” kommenteeris Hepner.
„2021. aasta novembris ning nüüd ka 2023. aasta suve hakul on olnud laiem ring uuringuloa taotlusi menetluses. Maavaraliselt on Märjamaal kruusakarjäärid põhjas Pajaka külas ja selle ümbruses ning lääne osas. Märjamaal ida ning lõuna pool kruusakarjääre pole. Surve on olnudki nüüd paljuski lõuna suunas, kuid 2021. aasta uuringuloa aladel väidetavalt ei ole siiski piisavaid kruusavarusid leitud,” jagas Märjamaa kogemust arendusosakonna juhataja Ott Valdma.
Veidi rahulikum paistab olevat Kehtna vallas. „Kehtna vallavolikogu on menetlenud viimase aasta jooksul 5 liiva- ja kruusamaardlate uuringuluba ja ühte kaevandamisluba. Hetkel lubasid menetluses ei ole,” ütles Kehtna vallavalitsuse majandusosakonna juht Margit Pärna.
Rapla abivallavanem Rain Terras ütles, et tavapäraselt on uuringuloa taotlusi tulnud menetleda korra aastas. Uuringuloast keeldumisi Rapla ja Kehtna vallal viimastel aastatel ette pole tulnud, Kohila ja Märjamaa vallal aga küll.
Eitava vastuse peale ähvardab kohtutee
Mõistetavalt teeb see kogukonna ärevaks, kui nende kodude lähedal hakatakse uurima võimalusi kaevanduse rajamiseks. Omavalitsuste esindajad tõdevad, et isegi juhul, kui vald ei pea kaevanduse rajamist võimalikuks, on uuringuloast keeldumine keeruline ja võib kalliks maksma minna.
Märjamaa vald andis 2021. aastal eitava vastuse kahele uuringuloale, viidates ilmselgelt ebapiisavatele varudele. Taotleja pöördus otse Vabariigi Valitsusse, kuid majandus- ja kommunikatsiooniministeerium oli vallaga nõus.
„2023. aastal on meil kaks värsket uuringuloa kaasust, kus mõlema eitava otsuse peale tuli kaebus, üks siis kohtu kaudu ja teine vaidena,” jagas Valdma värskemaid kogemusi. „Sisuliselt advokaadibüroo RASK poolt esitati omavalitsuse eitava otsuse põhjendustele hävitav hinnang, millega viidati, et pelgalt faktide esitamine (puurkaevud ning elamud lähedal) ilma põhjuslikkuse väljatoomiseta (on oht puurkaevude kuivamisele, kaevandamine tekitab müra ja tolmu ning liikluskoormuse kasv teel ei pruugi olla tee kandevõime jaoks sobiv) ei maksa midagi,” ütles Valdma. Kõlama jäi mõte, mis on tuttav ilmselt kõigile uuritavate piirkondade naabruses elavatele inimesele – uuringuluba ei tähenda kaevandamist. Lõpuks tuli omavalitsusel mõlemad otsused ümber vaadata ja pealekauba ka taotleja õigusabikulusid tasuda.
„Märjamaa valla praktika on seni hinnanud uuringulubade puhul just peamiselt kohalike elanike lähedust uuringualale, et võimalikke negatiivseid mõjusid hoida elanikest kaugemal,” kirjeldas Valdma. Täna on tekkinud olukord, kus iga eitav vastus tähendab tõenäolist kohtuteed ja õigusabikulude kaudu eelarvekulutuste kasvu. See oht mõjutab tõenäoliselt ka otsustajaid.
„Raplamaa omavalitsustes on tööl igas vallas üks keskkonnaametnik ning koos võib-olla arhitekti (üldplaneeringuga tegeleva inimese) ning õigusnõunikuga õnnestuks ehk vettpidav eitav otsus kokku panna, eriti kui see on volikogu konsensuslik arvamus olnud. Probleem on aga selles, et eitavatele otsustele võib tihti järgneda vaidlustus või kaebus kohtule ning siis on omavalitsusametnike vastas vandeadvokaat, kelle tunnihind ületab kahekordselt kolme vastava omavalitsusametniku tunnihinda kokku,” arutles Valdma. „Kas see piirab omavalitsuste põhiseaduslikku õigust kohalikke küsimusi otsustada vabalt sunduseta, jäägu juristide pärusmaaks,” lisas ta.
Riiki huvitab, mis on maa sees
„Tõesti, omavalitsusel ei ole seadusandlikult erilisi võimalusi uuringuloast keelduda, kuna riik on deklareerinud, et neid huvitab teadmine, mis maa sees on, sõltumata sellest, kus uuring läbi viiakse ja reeglina on uuringul väike või olematu keskkonnamõju,” ütles Hepner. Ta tõdes, et kuigi Kohila keeldumistel on ka positiivset mõju olnud, on rohkem näiteid, kus vaide esitamisel on vald olnud sunnitud oma otsuse ümber vaatama.
„Miks me siis esialgu eitava vastuse tegime? Sellepärast, et me ei näe seal võimalust hilisemaks kaevandustegevuseks ja anname ka ettevõtjale sellest märku, et pole mõtet aega ja raha kulutada, kui on juba ette näha, et sellest asja ei saa. Muidugi peaks siin omavalitsusel olema suurem otsustusõigus. Uuringud peaksid toimuma riigi egiidi all maakonna planeeringuga ja kaevandusloa väljastamisel peaks omavalitsusel olema vetoõigus, kui taotlus ei lähe kokku valla üldplaneeringuga.
Praegu on kaevandused ainukene tegevusvaldkond, mis võib prantsatada nagu tuumapomm ükskõik kuhu ja keerata kogu varem kokku lepitud elu pea peale. See ei ole normaalne, sest tekitab üldse küsimuse, miks siis üldplaneeringut teha, kui selle võib mingi tegevusega pea peale keerata,” ütles Hepner.
Ta jagab elanike arusaamatust olukorras, kus üldplaneeringu piirangud kaevanduste rajamisel justkui ei kehti. „Parim näide on rohevõrgustikuga, kus ei taha me näha suuremaid lageraielanke kui 2 hektarit, aedasid ei tohiks eramute ümber ehitada jne, aga Maa-amet on jätkuvalt seda meelt, et üks 300 ha kaevandus rohekoridoris servast serva, kus ilmselt müdistatakse järgmised 50 aastat, sobiks justkui rusikas silmaauku. Sedasi me diskrediteerimegi Eesti riiki,” on Hepner konkreetne.
Mis võimalused on kogukonnal reageerida?
Omavalitsused toonitavad, et nende ülesanne ongi kogukonna eest seista, kui pärast uuringuluba soovib taotleja kaevanduse rajamisega edasi minna. Sellegipoolest jääb teinekord mulje, et kogukonnad, kes varakult ja tugevalt enda vastuseisust märku annavad, muutuvad ka kaevandajate jaoks natuke vähem atraktiivsemaks. Mida kogukond siis ära teha saaks?
„Loomulikult on oluline, et ka kohalikud elanikud oleksid aktiivsed, sest kohapeal elades märkavad nad detaile, mida korraks sinna tulnud ei märka. Hetkel on meil käsil ühe Pihali külas asuva kaevandusloa eelne arutelu, kus vallavalitsus on kohtunud kohalike elanike ja kaevandajaga ning oleme palunud, et kohalikud elanikud kirjeldaksid kõik oma kaevanduse tulekuga seotud riskid ja soovid nende maandamiseks ning siis kaevandaja vastaks neile,” rääkis Hepner.
„Näis, kuidas see protsess lõpuks kulgeb, aga soov on mitte lihtsalt ei ütelda, vaid leida mõistlik kompromiss, kus lambad terved ja hundid söönud,” ütles ta.
Ta tõdes, et neil on olnud pretsedente, kus uuringuloa taotleja vallalt negatiivse vastuse saamise järel on jätkuprotsessist loobunud. Aga see ei välista, et tuleb keegi kolmas, esitab taotluse ja läheb jõuga edasi. „Täna peavad kõik riigimaade lähedal elavad inimesed elama hirmus, et sinna võib tulla kaevandus. Selline on tänane seadusandlus,” tõdes Hepner.
Rain Terras julgustab kohalikke varakult koguma tõendeid ja viiteid, miks karjääri ei saa avada.
„Kõik ettepanekud saab esitada siis, kui käib keskkonnaloa menetlus. Kogukonnal oleks aga mõistlik oma seisukoha kujundamisega alustada esimesel võimalusel ehk siis uuringuloa menetluse raames ja esitada takistavad tegurid selles faasis, kui vallas hakatakse menetlema keskkonnaloa andmist. Siinjuures kutsun üles kaevandamise luba taotlevaid ettevõtjaid eelnevalt piirkonna kogukondadega suhtlema. See on väga oluline samm. Võimatu ei ole leida ka ühiseid huvisid ning leida kokkuleppeid juhul, kui geoloogilised uuringud näitavadki kaevandamiseks sobilikku ala. See oleks ka aus elanike suhtes ja tulevikule loodavale suhtlussillale vundamendi ehitamine. Kogukonda omavalitsus kõrvale nagunii ei jäta!” ütles Terras.
Valdma tõi omalt poolt välja ühe Keskkonnaameti eripära, mis kohalikel elanikel reageerimise keerulisemaks muudab. „Nimelt kui omavalitsus saab arvamuse uuringuloa kohta anda 60 päeva jooksul ning otsuse tegemiseks on esitatud kõik lisamaterjalid, siis kohalikud elanikud saavad arvamust avaldada kõigest kahe nädala jooksul ning saadetud kirjale ei ole lisatud plaani ega kirjalikult välja toodud, kui kaugel oleks uuringuala nende kinnistu elamust ja puurkaevust. Samas omavalitsusele esitatud materjalides on täpselt välja toodud kinnistu kaupa kaugused nii elamust kui ka elamu puurkaevudest. Oleme sellel teemal Keskkonnaameti ametnikega telefoni teel ka suhelnud ning loodame, et see praktika võiks nende poolt muutuda,” ütles Valdma.
Ammendaks esmalt olemasolevad karjäärid
Kui palju kaevandusi võiks Raplamaa veel taluda? Konkreetset vastust sellele keegi anda ei saa. „Rapla vallas võiks olla karjääre nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik,” ütles Rain Terras.
Esmajärjekorras eelistaksid kõik, et ammendatakse olemasolevad karjäärid. „Saame aru, et ka maavarasid on vaja kaevandada ja meil on nii toimivaid paekivi- kui ka kruusakarjääre. Aga loomulikult ei lepi me sooviga kujundada Kohila vallast üks suur auk maa sees,” jagas oma mõtteid Hepner.
