Kuidas kolm Balti riiki taas iseseisvusid 6.

Algus Koduloolases nr 5
3.05.2023

Maavolikogu vaidleb visiidimaksu üle

1990. aasta 1. septembril tegi Ühistöö asetoimetaja Ester Šank lehes ülevaate maavolikogu augustikuu istungist, keskendudes kõige enam vaidlusi tekitanud eelnõule. See oli visiidimaksu kehtestamine tervishoiuasutustes. Uuest kohalikust maksust oli juba pikemat aega kuluaarides räägitud ja ka ajalehe veergudel diskuteeritud. Augustis jõudis visiidimaksu rakendamise juhend esimest korda maavolikokku.
Šank kirjutas: „Abimaavanem Jaak Herodese ettepanek oli enam mitte viivitada, sest paarikuise diskussiooni järel peaks asi selge olema, ja maks 1. oktoobrist sisse seada. Siiski tõusis veel hulk vaieldavusi, tehti ettepanekuid, mida arvestamata ei peetud võimalikuks juhendit rakendada. Kui algul tundus vastuseis sellisele maksule õige äge olevat, siis lõpuks jäi peale seisukoht – visiidimaks on vajalik, rakendamiseks tuleb aga juhendit tublisti viimistleda/…/ Tervishoiu aseministri dr Ilmoja sõnul olla Rapla volikogu esimene Eestis, kes niisuguse maksu kehtestamist arutab. Dr Tiit Kadastik (oli tol ajal Rapla haigla peaarst – T. T.) väitis, et Põlvas on sellest juttu olnud, kuid suuremast summast (Raplas kehtestati 1. novembrist 1990 visiidimaksuks 1 rubla polikliiniku- ja 3 rubla koduvisiidi eest – T. T.); Tartus oli aga tehtud katse nurjunud. Tervishoiu ministeerium suhtub pooldavalt ja on meie eksperimendist huvitatud, ütles dr Ilmoja.”

Ajalehtede hinnad tõusevad, tiraažid langevad

Läinud sajandi üheksakümnendate aastate alguses oli kõik uus ja huvitav, kuid tekitas samas siiski paljuski ka võõrastust ja muret. Ühiselu normaalse arengu reegleid eiranud sotsialistlikust ühiskonnakorraldusest turumajanduslikku süsteemi üleminek oli küll ahvatlev, aga samas ka hirmutav, pealegi sai õige pea selgeks, et päralejõudmine ei pruugi sugugi kergelt ega kiiresti käia ning mõne aja pärast tuli hakata leppima tõsiasjaga, et turumajandus ei tähenda iseenesest veel seda, et kõik pääsevad pudrumägede ning piimajõgede juurde.
Ajakirjandusega pole seda näiteks juhtunudki. Täiesti tänaselt kõlab 1990. aasta 1. septembri Ühistööst leitud asetoimetaja Ester Šanki kirjutis „Ajaleht peab minema kallimaks”. Tsiteerin:
„Kohalikud lehed on endiselt väikesed ja maksavad endiselt 3 kopikat. Et nende tiraaž on väike, siis ei too nad kuigi suurt tulu. Kõik, mis lehetegemiseks vajalik, läheb aga aina kallimaks: paber, trükkimine, ajakirjanike enesetäiendamine ja elatamine. Selleks, et valmis leht jõuaks lugejani, on olemas vahetalitajad: Ajakirjanduslevi korraldab tellimist (tänapäeval on see roll küll kahe firma – Eesti Posti ja EkspressPosti vahel jaotatud – T. T) ja sidesõlm (tänapäeval Omniva ja Lehepunkt – T. T.) levitamist. Ja kõik võtavad tulu pealt matti. Sidelased on eriti nõudlikud (ka tänapäeval – T. T.), kolmekopikalisest lehest tahavad rohkem kui kopika (poleks ehk palju, kui selle eest ajaleht ka värskena koju kätte toimetatakse.”
Samasugust murejuttu rääkis paar nädalat hiljem (18. septembri Ühistöös) Vytautas Barevicius Raseiniaist: „Alanud on ajalehtede ja ajakirjade tellimine. Naujas Rytase aastatellimus on nüüdsest 18 rubla, üksikmüügis maksab leht 15 kopikat. Ometi ei tähenda see, et kõrgemast hinnast ka lehetegijate sissetulek kasvab. Kõik on sedavõrd kallimaks läinud. Võtame või paberi – 270 asemel maksab tonn nüüd 1200 rubla. Ja paberist on meil praegu tõsine puudus. Riiklikult on Naujas Rytasele seda eraldatud vaid 7000-lise tiraaži tarbeks, aga meie loodame, et lehetellijaid tuleb kokku umbes 10 000. Tähendab, ülejäänud paber tuleb hankida mustalt turult. Muide, tänase seisuga oli lehe tellinud vaid 500 inimest.”
Ka Ühistöö hind tõusis jõudsalt, nagu Ester Šank oli hoiatanud. 8. septembril andis leht teada, et ajalehtede ja ajakirjade ettetellimine algab küll 10. septembrist, kuid kõiki väljaandeid kohe tellida ei saa. Mõni päev enne seda kuupäeva olid Ajakirjanduslevi rajooniesindused saanud telegrammi, millega teatati, et EKP (Eesti Kommunistliku Partei – T. T.) Keskkomite Kirjastuse väljaannete tellimise algus on edasi lükatud. EKP KK kirjastusest tuli toona siiski suur hulk väljaandeid, nende hulgas olid ka sellised populaarsed lehed nagu Rahva Hääl, Maaleht, Päevaleht ja lasteleht Meie Meel (endine Säde) ja ajakirjad Eesti Naine, Horisont, Pikker, Noorus jne. Kokku oli ootele pandud väljaandeid 17.
Rapla Ajakirjanduslevi juht Elvi Võrahanso on lehe kaudu soovitanud inimestel mitte tormata ja pisut oodata, et „oma aega kokku hoida ja mitte raisata seda lehetellimissabas kaks korda seistes”. See lause vajab tänase lugeja tarbeks ümbertõlkimist ehk lahtiseletamist. Nõukogude ajal, kuni 1990. aastani oli mitmete väljaannete tellimine rajooniti limiteeritud ja sellepärast moodustusid kogu Eestis Ajakirjanduslevi esinduste juurde esimesel tellimispäeval juba varahommikul pikad tellijate järjekorrad. Kehtisid kaks reeglit: „kes ees, see mees” ja „kui tuttav või muidu kasulik, siis automaatselt väljaspool järjekorda”. Nüüd äkki võeti piirangud maha, tõsteti järsult väljaannete hindasid ja inimesed olid segaduses.
Üks uudis oli veel: varem polnud olulist vahet, kas tellid lehe koju või ostad ajalehekioskist, nüüdsest hakkas tellitud leht ostetud lehest odavam olema. Ühistöö üksikmüügilehe hind tõusis kolmelt kopikalt viieteistkümnele, tellides oli ühe lehe hind 10 kopikat. Paraku tõi üleüldine hindade tõus ajakirjandusele kaasa ka üleüldise tiraažide vähenemise.

Kaitseliit nihutas Eesti piiri Komarovka alla

2. septembril korraldas umbes 4000-liikmeliseks paisunud Kaitseliit staabiõppuse „Riigipiir”, mille käigus paigaldati piiripostid ja tõkkepuud ning korraldati valveteenistus Eesti Vabariigi kunagisel piiril Komarovka küla lähedal, ligi 8 kilomeetrit Narvast ida pool. Samalaadne aktsioon püüti läbi viia ka Pihkva oblasti territooriumil, kuid seal olid miilitsad ja kagebeelased (nõukogudeaegsed salapolitseinikud) tee peal ees. Suur osa staabiõppusel osalenud kaitseliitlasi tuli Raplast ja Märjamaalt. Kaitseliidu Harju maleva pealik Manivald Kasepõld kommenteeris sündmust 8. septembri Ühistöös.
„2. septembril viidi läbi KLi staabiõppus koondnimega „Riigipiir”. Tegelikult oleks see pidanud toimuma juba varem, lükkus aga bensiinikriisi tõttu edasi. Eesti-Vene läbirääkimistega ei olnud selles mingit pistmist. Vähemalt minu teada oli kokkulangemine juhuslik. Meie ülesanne oli hoopis näidata, et Kaitseliit on arvestatav jõud, millega on võimalik vajaduse korral piiri sulgeda. Usun, et mingil määral aitas operatsiooni läbiviimisele kaasa ka see, et Kodukaitse on ähvardanud ise mitmel korral piirile minna. Tahtsime esimesed olla.”

Täpsustus
Eesti valitsus teatas, et tegemist pole Eesti Vabariigi poolse ametliku ettevõtmisega, ning mõistis Kaitseliidu tegevuse hukka. Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve, Ivangorodi, Slantsõ ja Kingissepa nn internatsionalistid kasutasid seda juhtumit eestlastevastase propagandasõja hoogustamiseks.

Ka Leedus vaieldi ja katsetati

Vytautas Barevicius 14. septembril: „Kõiges ja kõikjal – olgu siis poliitilistes küsimustes, inimestevahelistes suhetes, on tunda aina halveneva majandusliku olukorra pitserit. Spekulatsioon on võtnud kolossaalsed mõõtmed: ettevõtlikud leedu ärimehed on otsaga juba Jugoslaaviasse jõudnud. Hangeldatakse absoluutselt kõigega. Turul, kus hinnad mõne kuuga kümnekordseks tõusnud, liigub kaupa, millest isegi unistada ei oska. Asi on läinud selleni, et mõned tarbekaupu tootvad ettevõtted kasutavad allilma teeneid ja sahkerdavad oma toodangut riiklikust kaubandusest mööda minnes. Ajuti on tunne, et neid protsesse juhitakse väga oskuslikult kusagilt kõrgelt.
Nüüd on Leedu Vabariigi Ülemnõukogu ja Ministrite Nõukogu rakendanud mitmeid karme meetmeid spekulatsiooni ohjeldamiseks. Suuri lootusi pannakse 1. oktoobrist kehtestatavale ostukaardile ja kõrgetele trahvidele. Ometi ei usuta, et see aitab. Rahvas on muutunud kergelt ärrituvaks ja passiivseks. Otsitakse süüdlasi. Üks, nimelt vabariigi valitsus, on leitud ja seda rünnatakse nii vasakult kui ka paremalt. Arvata võib, et on neidki, kellele see kaos kasuks tuleb.
Et kaubanduse ümber nii palju emotsioone on, arutab ka Raseiniai rajooninõukogu 28. septembril oma IV istungjärgul sellega seonduvat. Paraku pole erilist usku, et midagi suudetakse ka ära teha. Juba praegu, ettevalmistusajal, on näha, et hakatakse tegelema peamiselt pisiasjadega, sest suurte probleemide lahendamiseks ei ole piisavalt jõudu. /…/
Jätkub Siberis surnute ja partisanivõitluses langenute ümbermatmine. Järgmisel nädalal on tseremoonia Raseiniais. Sel puhul on meie koduloomuuseumis avatud suur neljakümnendate lõpu – viiekümnendate alguse partisanivõitlusele pühendatud näitus. Välja on pandud nii fotosid kui ka esemeid, mis tänaseni säilinud.”