Valter Uusberg
Etüüd
Augustiõhtu, valgustatud ala pargipuude all, aeglased madalad trummilöögid. Äärtelt liiguvad keskmesse kaks meest, ees maani mustad põlled, mustas kindas käsi õlakõrgusele tõstetud. Nende vahel liikleb jalgrattur, kes teeb meeste ümber hoogsaid kaheksaid. Vahe meeste vahel väheneb ja jalgratturil jääb järjest vähem ruumi, et nende vahelt läbi lipsata. Mehed jõuavad kohakuti, stseen peatub, trumm vaikib ja nõutu rattur ronib sõidukilt maha ja tardub.
Lühike paus, meeste käed on löögivalmis. “Nüüd!“ hõikab üks nendest, kinnastatud käed lüüakse kokku, mehed mööduvad teineteisest ja liiguvad vastassuundades, rattur pääseb jälle oma lõputuid kaheksaid tegema. Taustal hakkab trummi asemel kõlama laul „Elu on voolamine“ (sõnad Ly Ehin, muusika Mariliis Valkonen) algul kahelt naisnäitlejalt, edasi juba ühendkoorina kogu publikult, kes kõik on koorilauljad.
Elu on voolamine,
korraks kuju võtt.
Tõuse üles ja mine,
vaata endaga tõtt
Riinimanda Saaremaal 30. korda
Oleme Riinimanda loovlaagris Saaremaal, sel korral juba 30. korda. Võib öelda, et kogu laager on justkui pikk etüüd, milles Riinimanda endaga tõtt vaatab. See tõde on tundlik, loominguline ning hooliv, mille tõenduseks ja kulminatsiooniks eelviimasel õhtul vaatajaid pisarateni liigutanud pikk pühapäevane kontsert Püha kirikus.
Vahetekstides mainib Urve kohalikule kuulajale muu hulgas, et äsjase laulupeo tunnusloo „Valgust“ meloodiat mängis Pärt esimest korda 2019. aasta suvel just siinse kiriku orelil ja järgmisel suvel 2020 õpiti ning kanti Püha kirikus ette tulevase laulupeo ühendkooride repertuaar. Kontserdi lõpetab Silver Sepa lugu „Mu rõõm on lõputu“, aga kuidagi eriti tundlikult, kuna eeslaulja fraase laulavad 10 solisti.
Teemad
Riinimanda laagrid on reeglina temaatilised, selle eest hoolitseb Urve. 10.-14. augustini peetule pakkus ta „Virvendused Pühast“ – viitega laagri paigale (kiviaedade ja keskaegse kirikuga Püha koguduse territoorium) ja möödunud laulupeole. Neid jagus nii rühmalauludesse kui ka õhtustesse teatrietüüdidesse, mis sünnivad küll kohapeal, aga midagi on ka ette antud. Lauludele soovitas Urve leida meloodiad näiteks Belgias Europa Cantati Junior’il open singingul kuuldust (igas rühmas oli keegi, kes seal osales) ja etüüdidele pani ette rea laulude lõike ning väärtuskäitumise kõrvutusi.
Proovige panna kokku kava teemal: „Üle virvendava valge liiva“, „Mu rõõm on lõputu“, „Puhu puhtaks palgekene“, või „Sihikindlus – sihitus – sihikindlus“, „Kirglikkus – tuimus – kirglikkus“, „Eneseteostus – jõlkumine – eneseteostus“ jne.
Et panna paika esinemisjärjekord, rivistusid igal õhtul teiste ette rühmade esindajad kohustusega rääkida mõni lugu laulupeol juhtunust. Kord oli selles rollis peo kunstiline juht ise ja oli omamoodi luksus kuulata temalt otse pajatusi peo köögipoolelt.
Järgnenud „Saaremaa etüüdid“ on eraldi nähtus, mis määranud aegade jooksul Riinimanda teatrikallaku, mille mõju seondub Riinimanda teatri (kooliteater 2002–2020) ja tänase Rapla Väikelinnateatriga. Seekordsetes etüüdideski oli palju huumorit, vaimukaid ühiselulisi torkeid ja üksjagu sügavmõttelisust. Laagriliste rõõmuks astusid ette ka korraldustoimkonna „vanad“ (Urve, Pille, Raili, Vahur, Valter ja Olaf), esitades artikli alguses kirjeldatud etüüdi teemal „Kannatlikkus – kärsitus – kannatlikkus“.
Töötoad
Loovlaagrite teljeks on läbi aegade olnud töötoad, seekord ehk rohkemgi kärsitust ohjeldavad ja kannatlikkust maandavad. Juhendajateks ikka Riinimanda ridadest võrsunud või lähiringi kuuluvad eestvedajad: „Loomine … käte vahel kasvav“ – Marin Laes, „Teetseremoonia“ – Ethel Ütsmüts; „Ukuleeeleee“ – Elo Vimm; „Hetked“ – Mirgit Nõmmsalu, Hailely Vinter ja Romi-Liis Poobus; „Lust“ – Helen Allikvee, „Rännak“ – Valter Uusberg ja Vahur Kuusk; „Laulmine“ – Elo Vimm, Helen Allikvee, Pärt ja Urve Uusberg; „Psühholoogia“ – Urve Uusberg.
Korraks kuju võtt
Laulupidu „Püha on maa“ tõstis läbitunnetatud lavastusega Lauluväljaku suurde kõlaruumi laulude tekstid, teiste seas Ly Ehini luuletuse „Elu on voolamine“. See tekst kummitab mind siiani. Laagri lõpul jagasin noortega üht tõlgendust. Noortel võib elu väliselt tundudagi mõnusa voolamisena, enam-vähem nagu tõuksil siuglemisena. Sellesse voolu lõikuvad aga paratamatud tõehetked, teravad iseendaga silmitsi olekud, kollektiivsusest välja pudenemised.
Et voolu tagasi pääseda, tuleb kiirelt tegutseda, teha olemasolevast elutervikust kiire lühikokkuvõte, võtta ümbritseva suhtes „korrakski“ tõene kuju. Varem oli selleks rohkem aega, nüüd on vool kiirem. Millise vormi, tähenduse või väärtuslikkuse kellegi kuju nendel hetkedel omandab, oleneb valmisolekust. Valmisoleku imeline aines korjub aga tasahaaval ja märkamatult, midagi ka möödunud suvest, midagi laulu- ja tantsupeolt ja midagi ka loovlaagrist Saaremaalt Pühalt.
Elu on hoolimine –
Enese läbi muist ja
varju otsimine
lehte läinud puis
