Värskelt filmikooli lõpetanud Betra Käsper (22) võitis tänavuse “Kaadri” filmifestivali oma leinateemalise lühidokumentaaliga, mis pani publiku samal ajal nutma ja naerma.

„Ta oli neljandal korrusel ja ta oli 900 kilo kive tassinud sinna üles. Need olid köögilaua alt akna alla välja,” jutustab Merle rasket punast ämbrit kalmistule vedades. Ämbris on kõigest kolme aasta saak ja ta tühjendab selle oma ema hauale, kelle lahkumisest on möödas 40 päeva. „Sinna hauale peavad need jõudma,” ütleb Merle, sest teab, et ema oleks tahtnud kive enda lähedale.
Nii algas tänavuse filmifestivali „Kaader” grand prix’ võitnud lühifilm, mille autorid on Betra Käsper ja Liis Slugen. „Nelikümmend päeva (h)Ingele” on lugu Betra vanaemast Ingest. Õigemini sellest, mis meist füüsilise keha lahkumise järel alles jääb. Asjadesse kiindunud vanaema väikesesse korterisse on kogunenud omajagu kraami kividest kreemideni. Allesjäänu sorteerimise võtavad ette tema tütred (Betra ema ja tädi) Merle ja Marju.
See on mõnus segu huumorist ja leinast. Ühel hetkel naerad sa kaasa nende peaaegu jaburate asjade üle, mis ühe koguja korterist välja tulevad, kuid siis meenutab film sulle, miks seal korteris üleüldse ollakse. Leina valu on alles terav ja tütred otsivad selle seest, mida ema elust endaga kaasa võtta. „Meie vanemad õpetavadki meid, tema omal moel selle sodiga, et meie aru saaks, mis meie hingele tähtis on,” ütleb filmis Marju. Sama naeru ja pisarate segune reaktsioon saatis filmi ka kinosaalis, kui see “Kaadri” ajal esilinastus.

Tänavune “Kaader”

Idee just sellise filmi tegemiseks tuli Betrale tegelikult alles nädal enne “Kaadri” toimumist. „Ma teadsin, et ma tahan dokumentaali teha, sest sul on vähe inimesi vaja. Aga samas on  dokumentaali üliraske 24 tunniga teha,” räägib Betra.
Kuigi tal oli filmiks mitmeid mõtteid, kerkis neist kõige enam esile just üks. Septembris suri Betra vanaema ja pere leppis kokku, et enne 40 päeva möödumist tema asju ei puudutata. “Kaadri” filmimise päev oli mõni päev pärast selle hingele jäetud perioodi lõppu. Pere plaanis vanaema korterit korrastama hakata. „See tundus nii hea ja samas halb idee. Ma ju ei tea, mis seal juhtub, kas seal üldse midagi juhtub,” kirjeldab Betra.
Lõpuks otsustas ta siiski päeva jäädvustada ja võttis kampa kursusekaaslase Liisi filmikooli ajast. Betra ütleb, et Liis aitas filmitut välise pilguga näha. Kui Betra filmi emale ja tädile näitas, saatsid seda mõistagi tugevad emotsioonid. Osaliste endi reaktsiooni Betra ülemäära objektiivseks ei pidanud ja grand prix tuli filmitegijatele üllatusena.

Kasvanud koos kaameraga

Betra on Raplas kasvanud ja koolis käinud. Tänavu suvel lõpetas ta Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) audiovisuaalse meedia erialal. „Läksin sinna oma lapsepõlve pikendama,” ütleb ta ise naerdes selle otsuse kohta.
Ta on kaameraga enda ümber olevat jäädvustanud juba lapsest saati. Kust see huvi alguse sai, ta päris täpselt öelda ei oskagi. Ta ei mäleta, et peres oleksid olnud eriliselt suured filmiarmastajad. „Vaatasime Lottet ja muumisid,” ütleb Betra. Ometigi paelus kaameratagune maailm nii Betrat kui ka tema vanemat õde Birgitit, kes hiljem suundus Taani filmindust õppima.
Koos on nad filmimaailma ka avastanud. Betra meenutab, et oli ilmselt 8-9-aastane, kui õe ja nõoga saunas esimese õudusfilmi filmis. Õde oli režissöör ja Betrale jäi näitleja roll. „Siis rääkisin vanemad ära, et nad ostaksid mulle kaamera,” meenutab ta. „Ma hakkasin sellega pildistama ja nõbudest klippe tegema, kus nad suusatasid, ja selliseid väikseid asju,” räägib ta.
Nii oligi Betra kooliajal tihti see, kelle poole pöörduti, kui oli vaja midagi üles filmida.
Üsna loomulikult leidis ta oma tee ka kohalikule filmifestivalile “Kaader”. Esimest korda osales ta 2015. aastal. „See oli tõesti katastroof,” ütleb ta nüüd naljatades. Lühifilmi mahtus nii kurba armastust kui ka traagiline autoõnnetus. „Ma leidsin selle arvutist üles. Selle lõpus palusime vabandust, et raiskasime teie elust kaheksa minutit, ja ma ei tea isegi, miks seda “Kaadril” näidati,” räägib Betra nüüd naerdes. Kaks aastat jättis ta “Kaadril” osalemise vahele, kuid on pärast seda järjepidevalt osalenud. Alguses osales ta kohalike koolikaaslastega, viimastel aastatel on ta Raplasse toonud ka oma rahvusvahelise seltskonna kursusekaaslasi BFM-ist.
Nüüd on tal huvitav tagasi vaadata oma varasematele töödele. „Ma näen täpselt, kuidas me kooli jooksul arenesime, mis mõtted me peas käisid,” räägib ta. Oma esimesi filme luues ei teadnud ta ju, kuidas see käima peaks. „Aga samas on need ka head, lihtsalt teistmoodi. Sa näed neid vigu, mida oleks saanud ära hoida,” leiab Betra.

Inspireerivad inimesed tema ümber

Juba sel nädalal algab Eesti filmielu üks olulisemaid sündmusi ehk Pimedate Ööde filmifestival. Ka seal on Betral oma roll mängida. Tänavu seab ta end sisse merekonteineris hotelli ees, kus peatuvad kõik kohale tulnud filmitegijad. Betra on üks vabatahtlike hulgast, kes aitab filmitegijatega intervjuusid üles võtta.
Betra ei ole kindel, kui palju ta tänavu ise kinosaali jõuab vabatahtliku tegevuse ja põhitöö kõrvalt, aga lühifilme püüab ta ikka vaatama jõuda. Ühe soovitusena julgeb ta teistelegi välja pakkuda Oskar Lehemaa filmi „Kadunud sokid”. „Me käisime tema stuudios ja olime kõik nii lummatud sellest, kuidas ta stuudio oli üles ehitatud,” räägib Betra. Filmiekraanil sai aga loodu veel uue mõõtme. „Nukufilm on ka midagi, mis mulle väga meeldib,” lisab ta.
Aasta tagasi oli tegelikult ka Betra enda lühifilm „Müüdud hing” PÖFF-i lühifilmide programmis. Filmi sisu oli inspireeritud samuti Betra vanaemast Ingest ja tema kogumislembusest. „Siis ma ei saanud aru, kui suur PÖFF on, aga nüüd, kui ma mõtlen, siis see on päris uhke tunne,” ütleb Betra. Tänavune “Kaadri” jaoks loodud lühidokumentaal oligi sellele justkui järg.
Betrat inspireerivad reaalsed kogemused ja inimesed tema ümber. Ta on teinud näiteks dokumentaalfilmi haruldast ja ravimatut haigust põdevast Janeliisist, aga rääkinud ka enda ebatavalisest haigusest. Teemad, millest ta filme on loonud, ei ole just kõige kergemad, aga need on midagi, mida ta on ise omal nahal kogenud. „Mul on hästi raske kirjutada lugu asjast, mida ma ei ole kogenud. Kooli ajal proovisin kirjutada niimoodi, et võtan endale mingi unistuste maailma, loon sinna karaktereid ja hakkan nendega midagi tegema. Aga mul on end sinna karakterisse nii raske panna, sest ma ei tea, mida kuueaastane Mati oma peas tunneb,” räägib ta. „Ja samal ajal, kui ma kirjutasin vanaemast, siis mul oli nii lihtne, sest ma teadsin täpselt, mida ta ütleb ja kuidas ta käitub,” lisab Betra.

Hinge tõmbab tele poole

Betra tunnistab, et BFM-i aastad olid väga intensiivsed ja kogu tema elu pöörles ümber kooli. Ühelt poolt oli see huvitav õppimise aeg, sest kool tõi kokku väga kirju rahvusvahelise seltskonna inimesi. „See oli elukool erinevate rahvuste tundmaõppimisel, kuidas erinevad rahvused töötavad omavahel ja kuidas nad tegelikult ei tööta. Oli hästi huvitav, kuidas erinevate inimeste taust mõjutab, mida nad tahavad filmida,” räägib ta.
Samas tuli iga semester lisaks kodutöödele filme teha ja kiire tempo pigistas loovusest viimasegi välja. „Ma elasin põhimõtteliselt kolm aastat koolis. Kooli ees läksin takso peale, läksin koju, magasin ja siis bussiga kooli tagasi,” kirjeldab ta. Korraks pani see teda kahtlema ka selles, kui tugevalt ta end selle valdkonnaga edaspidi siduda soovib. Tänaseks on need mõtted taandunud ja Betra igapäevane töö on seotud ülekannete tegemisega.
Tulevikku vaadates tõmbab teda telemaailma poole. Tõuke selleks sai ta tegelikult samuti ühest “Kaadri” kaudu tekkinud võimalusest. Kui Betra 2018. aastal “Kaadril” osales, rääkis ta dokumentaalis oma tsöliaakiadiagnoosist. Ta pälvis “Kaadril” publiku lemmiku tiitli, kuid äratas sellega ka laiemat tähelepanu. „See film saadeti festivalidele ja üks festivali kohtunikest oli “Terevisiooni” režissöör. Ta kirjutas mulle, et kas ma tuleksin sellest rääkima,” meenutab Betra.
Loomulikult haaras ta võimalusest kinni ja sai ühtlasi võimaluse tutvuda ka telesaate tegemise köögipoolega. Kaamerataguseid ruume avastades tekkis temas äratundmine, kuhu ta kunagi jõuda tahab. „Tegelikult võib öelda, et sealt algaski see tõsisem huvi ja miks ma BFM-i läksin,” ütleb Betra.
Telemaailma silmas pidades valis ta oma erialaks audiovisuaali, sest selles on kõige rohkem telesuunda. Täna mõlgutab Betra mõtteid järgmisel sügisel televisiooni magistriõppesse kandideerida. „Filmitegemine on aeglane protsess, aga televisioonis on sul kogu aeg vaja midagi teha. See tundub rohkem minulik,” räägib ta. Esimese hooga tahaks ta end Eesti telemaastikul proovile panna, sealt edasi juba ehk ka laiemas maailmas.
See ei tähenda, et Betra filmide loomisest täielikult loobuda plaaniks. Täispika mängufilmi tegemine tema unistuste seas ei ole, sest oma praktilise meelega saab ta aru, et Eestis on selleks väga keeruline raha leida. Samas usub ta, et järgmise viie aasta sisse võiks veel mõni lühifilm mahtuda. „Meil on õega paar ideed. Talle meeldib ka rääkida mustematest teemadest ja meil on sama maitse,” võtab Betra Käsper oma mõtted kokku.