Tutvusin hiljuti toreda perekonnaga, kus kasvas neli poega. Juku, Juss, Jaan ja kõige nooremale oli nimeks pandud Juhan. Naeratasin tahtmatult. Aga viiendale, kas talle panete nimeks Johannes?
Ema ja isa naeratasid samuti rõõmsalt. „Kust sa ära aimasid? Meil on nimi valmis jah. Tegelikult muidugi ootame tütart, aga kui skänn ei peta, siis ei ta ringi kasva. Tütrele oleksime nimeks pannud Jaana või Johanna, siis sobiks vendadega.“
Ma mõistsin, et me naeratasime erinevatel põhjustel. Vanemad vist ei tea, et nende poegade nimed on kõik piiblist pärit Ristija Johannese nime erinevad lühendid eesti ja soome keeles. Valida oleks samast portfellist veel: Ants, Jass, Hannes ja kui puudu tuleb, ja arvestada paljude inimeste võõrnimede lembust: John, Jack, Jim, Ivan, miks mitte ka Giovanni. Aga ei, nemad olid ju omateada eesti nimed valinud. Nad ei ole lihtsalt kuulnud, et need on kõik sama nime eri variandid, pole kuulnud sedagi: vanast ajast juba on usutud, et nimi mõjutab kandjat. Nime kaudu anti lapsele kaasa ootused ja soovid, mis kahtlemata mõjutasid tema saatust. Jaana on samuti tuletis Johannast, mis on tõesti naisenimi samast Johannesest.
Ma küsisin ettevaatlikult, kas nad teavad, et Johannes on piibli algupära nimi, isegi tähendab heebrea keeles, et ’jumal on armuline’? – „Ei tea, aga mis siis? Nii paljud panevad ja peaasi, et ilus nimi on.“
Kuidagi imelik tundus hakata selgitama, et alles nende viies laps saab omale päris tõelise nime ja tema neli vanemat venda peavad samas läbi ajama oma kõige noorema venna nime hüüdnimedega. Aga nii see kõlab. Viisakas oleks olnud nüüd teema mujale viia, aga küsisin ikka: „Kuidas te eelmised nimed poistele leidsite?“ – „Tahtsime, et ühe pere lastel oleks sarnased nimed.“
Kuid selleks on ju perekonnanimi?
Muidugi, tänapäeval enam laste vanemad oma perekonnanimesid ei ühtlusta ja hea, kui lapsed üldse juhuslikult ühel hetkel isa pabereid täitnu perekonnanime ei kanna.
Siis muidugi on tõesti juba suur asi, kui ühe pere eesnimedki kuidagi sarnanevad. Ajad tõesti muutuvad, arusaamad nimemaagiast ja nime tähendusest ka.
Kaksikud, kellele kõige sagedamini hakatakse otsima sarnaseid eesnimesid, saavad nimeks Lisetta ja Lisanna, nagu följetonikangelannad Aa-nita ja Be-nita. Keegi ema on omateada suur Itaalia-huviline, paneb lapsele nimeks Diabolina – ja võib-olla temast kasvab tõepoolest saatanlik väike neiu. Aga kas ikka seda oodatakse?
Emotsionaalseid ja tähelepanu tõmbavaid nimesid on tihti tahetud lastele panna, lapse sünd on ju emotsionaalne sündmus, aga traditsioon astub vahele. Nt muusik Frank Zappa soovis oma pojale panna nimeks naljaka nime Dweezil, niiviisi oli ta nimetanud oma abikaasa ja laste ema Gaili väikest, veidra kujuga varvast. Haiglas ei pandud seda nime, poisi sünninimi oli ikkagi Ian Donald Calvin Euclid Zappa. Siis pööras staaripere advokaat nime ümber Dweezil’iks. Võiski arvata, et poiss ise ei olnud sellest üldsegi vaimustuses. Kes tahakski olla oma peres kõver väike varvas? Kes tahaks liiga erilist nime kanda?
Ehk on nime tähenduse piiblini taga ajamine juuksekarva lõhki ajamine. Aga kui me juba usume, et mõte materialiseerub, siis on ju materialiseerunud ka ammu, tuhandeid kordi tuhandete Johanneste ja Johannade kaudu nende nimedega seotud soovid ja mõtted. Meie vaid astume juba valmis jälgedesse. Ja asetame sinna ka oma lapsed, ilma et ise teakski.
Eesti nimede tähendus on arusaadav: Kaur, Meelis, Lembit, Koit, Tarvo, Toivo, Tõiv, Urmas, Üllar. Või: Päiv, Heli, Helmi, Vaike, Pilvi, Säde, Kaja, Õnne – Vuih! Kui õudne, nagu mingid Maie ja Valdur! Et sõnadel on tähendus, seda me teame. Ja et korralikult läbi mõeldud mõtted võivad vabalt täide minna. Nimedel on ka tähendus ja kas ikka tundub nii uskumatu, et need lähevad ka täide.
Juune Holvandus
