Olles juba kümme aastat maakonnas toimuvat kajastanud, tundub mulle, et mul on üpris hea ülevaade sellest, millega Raplamaal tegeletakse. Aga ka sellest, millised murekohad aastate jooksul ikka jälle üles kerkivad ja ilma erilise lahenduseta järgmiste otsustajate lauale veeretatakse.
Sellegipoolest saan mõnikord üllatuda, kui õnnestub astuda sisse mõne sellise asutuse uksest, mille tegemistest ma suurt midagi varem ei teadnud.
Möödunud nädalal oli selline positiivne üllatus Kohila turvakeskuse tegevus- ja teraapiakeskus kohe Kohila keskel. Nime Katikodu olen korduvalt kuulnud ja tean, millega seal tegeletakse, aga see konkreetne hoone oma tõesti mitmekesise hulga tegevuste ja teenustega oli üllatus.
Ja kuigi maja ise on väljast lähenedes natuke väsinud ja räsitud, on toad uksest sisse astudes soojad ja neis tegutsevad inimesed toimetavad säravate silmadega, et psüühilise erivajadusega inimeste elu natuke paremaks muuta. Keskuses saavad neile vajalikku abi kliendid lastest eakateni.
Lähiaastatel on oodata, et keskus saab ka arvestatava rahasüsti, et kõik oma teenused ühise katuse alla tuua ja lisada teraapiavorme, mille järele täna juba vajadust oleks, kuid millest ruuminappuse tõttu loobuda on tulnud.
Elame keset kõikvõimalikke kärpimisi ja kokkuhoidu, mis paneb ilmselt igaühe tundma ebakindlust olukordade ees, kus neil abi võiks vaja minna. On see tugi siis ka päriselt olemas? Olgu seda abi siis vaja eaka vanema tervise kehvenemisel või kasvõi nigelas majandusolukorras töötuks jäämisel. Seda tervitatavam on näha, et meie ühiskonna haavatavamad liikmed ei ole täiesti meelest läinud, hoopis vastupidi, nad on tehtud prioriteediks, sest vald näeb, et vajadus teenuste järele aja jooksul pigem kasvab. Ja tegelikult teeb tänapäevane keskus koos erinevate teenustega terve asula ka märksa atraktiivsemaks elukeskkonnaks ning meelitab tööle spetsialiste. Loodetavasti on see sammuke edasi selle poole, et kõik inimesed hoolimata oma erivajadusest saavad võimaluse elada täisväärtuslikku elu.
Teame kõik, et alles paberil olevad plaanid võivad ootamatuste korral lihtsalt jäädagi sahtlipõhja tolmu koguma, kuid paistab, et asjaosalised on optimistlikud, et keskus saab uue hingamise. Loodetavasti kasvab tänu sellele ka nende inimeste ja perekondade hulk, kes päriselt tunnevad, et abi on olemas ja käeulatuses ning probleemidele on lahendused. Seda kindlustunnet vajavad kahtlemata psüühilise erivajadusega inimesed ise, aga kindlasti ka nende lähedased, eriti nende perekondades kasvavad lapsed.
Nagu keskust külastades jutuks tuli, vajatakse nii mõnigi kord tuge just nimelt heaks lapsevanemaks kasvamise teekonnal, olgu see siis oma rahaga majandama õppimise või lihtsate, kuid täisväärtuslike söögikordade valmistamise kaudu. Vähe on vanemaid, kes oma lapsi ei armastaks, aga on ka selge, et kõik ei ole selleks rolliks ühtemoodi valmis. Seda olulisemaks muutuvad inimesed ja kohad, kes suuremate etteheideteta appi tulevad ja suunavad paremate otsuste poole. Selle panuse mõju ulatub kindlasti kaugemale kui ainult ühe inimese ellu.
