Mäletajate ülestähendusi ümber jutustanud Tõnis Tõnisson
Kõik teavad ütlemist, et inimene plaanib – Jumal naerab. Vahel tundub, et nii ongi, et kõrgem vaim teab inimesest paremini, millal on mõistlik midagi alustada nii, et saaksid sellega ka ise rahule jääda. Mõnikord kohe ongi nõnda, et inimestel polnudki selget plaani, kuid asjad hakkavad justkui iseenesest ennast järjekorda sättima ja lõppkokkuvõttes sünnib midagi väga erilist. Siis öeldakse, et õnnestumiseks polegi palju vaja – piisab, kui õiged inimesed juhtuvad õigel ajal õiges kohas kokku saama.
Umbes niimoodi tekkis ka Raplas laste animafilmistuudio Mini-Anima. Oligi sedasi, et mingit plaani justkui polnudki, rohkem oli kahtlusi, aga napp aeg ei lasknud lõpuni kahelda. Sellegipoolest jäeti suhteliselt lühikese tegevusajaga Rapla, tegelikult ikka ka kogu Eesti kultuurilukku jälg, mis on unustusest küll pisut tuhmunud, kuid ei kustu päriselt kunagi. Kuidas see kõik oli?
Urvetid otsivad uut kodu
On 1980. aasta, masendava stagnaaja sünge keskpaik. Nukunäitlejatest abielupaar Krista ja Jaan Urvet on perelisa oodates jõudnud arusaamisele, et kahetoaline Tallinna korter, kus lisaks noortele elab veel ka Mamma, on isegi nõukogulikke elustandardeid arvestades ikkagi selgelt kitsaks jäämas.
Otsitakse siit ja sealt, kuni keegi tuttav oskab soovitada, et küsigu noored Raplast. Kohalik KEK (Kolhoosidevaheline Ehituskontor) pidavat otsima kultuurimetoodikut ja pakub häid elamistingimusi – „kõigi mugavustega” kahetoaline Lepiku tänaval valmivas kahekorruselises uues majas. Tolles ajas oli see noorele perele unelmate lähedane pakkumine.
Raplast polnud kumbki noor õieti midagi kuulnud, või kui üldse, siis vaid nii palju, et rajoonikeskuse tiitliga väike alev asub pealinnale suhteliselt lähedal ning et sellel on linnaga hea bussi- ja rongiühendus. Muud nagu polnudki esialgu vaja rohkem teada.
Jaan võttis metoodiku koha vastu. Käis kuni korteri valmimiseni rongiga Tallinnast tööl ja püüdis Rapla oludesse sisse elada. Krista pidi esialgu veel uurima, millist vakantsi maarajoonis üldse ühele „kultuuririnde võitlejale” pakkuda on. Ega eriti ei olnud.
Maakuulamist alustas ta rajooni täitevkomitee kultuuriosakonnast. Juhataja Maiu Linnamäel ei olnud muud pakkuda kui masinakirjutaja tühja tooli, kuid see Krista loomuga mingit pidi kokku ei sobinud. Tema ja masinal kirjatoksija – no ei! Selle momendini ootuspäraselt lootusetu seis võttis siit edasi ootamatult filmiliku tempo.
Kultuuriosakonna ukse taga kohtas Krista (täiesti juhuslikult!) vastasutatud Rapla pioneeride maja esimest direktorit Lydia Veerist. Tema muidugi teadis juba (väikese koha fenomen!), et Raplasse on kolimas nukunäitlejatest abielupaar ja nägi vaimusilmas Kristat enda alluvuses nukuringi juhtimas. Krista ajas muidugi sõrad vastu, et ei, mis te nüüd, see ei lähe kuidagi – kust me nukud võtame, dekoratsioonid tellime ja kes hakkab nukkusid liigutama – oi, see kõik on väikese koha jaoks liiga keeruline. Nii seekord lahku mindigi.
Linnas rääkis Krista oma seiklustest möödaminnes ka Eesti animafilmi vaimsele isale Elbert Tuganovile, kellega ta Tallinnfilmis paari filmi juures animaatorina töötades tuttavaks oli saanud. Tuganov võttis Kristal varrukast kinni, et mis nukutrupp – tehke parem laste animafilmi stuudio.
Eks ole – taga targemaks läheb! Krista kurtis oma ametimuresid õhtul kodus ka Jaanile. Tema läks kaastunde asemel ainuüksi paljast mõttest, et väike lastestuudio, särinal põlema: muidugi, teeme ära, siin pole midagi võimatut, küll me abistajaid leiame!
Lydia Veeris võttis ka mõtte omaks – tundus, et tema jaoks olulist vahet polnud, kas nukuring või animastuudio, tema asi oli ring aruandesse kirja panna ja pioneeride maja palgafondist Kristale ringijuhtimise tasu leida.
Sellega oli pool võitu juba käes. Teine pool tuli siis, kui Jaanil õnnestus ka KEK-i juhtidelt toetus välja kaubelda – seal lubati vajalike ruumidega aidata.
Pikemalt mõtlemiseks või kahtluste seedimiseks aega ei antud – nii kui näpp sai antud, läks kohe ka kogu käsi.
Casting oli juba 12. jaanuaril 1981
Niisugust sõna tollal keegi muidugi veel ei tundnud, aga ega stuudio liikmete valimine sellepärast teisiti käinud. Rapla ainukeses koolis anti varakult teada, et pioneeride majas alustab peagi laste multifilmiring, neid, kel huvi, oodati 12. jaanuaril KEK-i spordisaali katsetele.
Muidugi valmistuti elavaks vastukajaks, aga et huvi nii suureks paisub, seda ei osatud kindlasti ette näha – määratud kellaajaks oli saalis paarsada eri vanuses last. Krista mäletab, et igaühega püüti vestelda, tehti ka etüüde ja pantomiime ning nopiti sellisel kombel välja mõnikümmend last, kes tundusid julgemad ja võimekamad olevat.
Tegevuse käigus jäi huviliste ring veel väiksemaks: kes oli unistanud kohe staariks saamisest, kellele pakutud tegevused lihtsalt ei meeldinud, kellel oli muidki huvisid. Järele jäi umbes kuuskümmend filmikunstile pühendunut, aga ust ei pandud kellegi ees kinni.
Roheline pingpongilaud
Vaba ruumi ei olnud kohe kusagilt võtta. Esimeseks tööpaigaks sai KEK-i tõstesaal, kus koguneti suure rohelise lauatennise laua ümber. Hiljem on stuudiolane Kadri Ugur algust niimoodi meenutanud: „Kui nooremad peamiselt joonistasid, siis vanemale grupile – tollal 8. klassi õpilastele – oleks nagu keegi käe peale astunud. Vaid paar-kolm andekat joonistajat kolmekümne inimese kohta. Nii kujunesidki meie peamisteks tegevusteks etüüdid. Igaks tunniks valmistasime ette mingi pisinäidendi, iga kord ise teemal. Enam on meelde jäänud „Söömine – tervise varaait” ja veel mõned sellised. Nüüd, juba tagasi vaadates võib öelda, et kui tähtede tundmine annab kirjutamisoskuse, siis esemetega maha mängitud süžeed annavad väljendusoskuse.
Ega me algul aru saanudki, mis meilt oodatakse. Kui lusikas oli pikali, siis laususime, et lusikas magab. Aga nii joonistamine kui ka etüüdid olid üsna ebatavalise suunaga koolistampidega harjunud teismeliste jaoks ning kokkuvõtteks võib seda talve nimetada krambist vabanemise ajaks. Lakkasime üksteist pelgamast, tuli mingi hea vabadus ja neli ettenähtud nädalatundi pikenesid tunduvalt.”
Ettevalmistavasse perioodi jäi veel üldine laste silmaringi laiendamine. Krista ja Jaan Urvet: „Peaaegu iga nädal sai sõidetud vastvalminud Tallinna Kinomajja animafilme vaatama või tutvuma näitusesaalides kunstieluga. Meenuvad hetked omaaegsetes esinduskohvikutes, kus lapsed lauakombeid õppisid.”
1982 – oma ruumid ja muidu ka tähtis aasta
Kadri Ugur on mäletanud, et mõne aja pärast leidis KEK oma uhkes peahoones stuudiole siiski ajutise lahendusena ühe pisikese toa. Tal on seegi meeles olnud, et filmitööks jäi see madaluke ruum väikeseks, aga see-eest saadi tõsiselt fotograafiale pühenduda, mis samuti filmitegijatele tähtis oskus.
Paralleelselt alustasid KEK-i ehitusmehed Jaani jälgimise all Lepiku t 12 korterelamu keldris päris stuudioruumide ehitamist. 1982. aasta märtsis on võtmed stuudiolastele üle antud. Kadri Ugur on kirjutanud: „Kaks ruumi keldrikorrusel näisid paradiisina. Ehkki madala ja määriva laega, ehkki alles mööblist tühjad, olgugi jahedavõitu – me olime õnnelikud. Peale seda, kui stuudiosse – nüüd juba nimetasime seda nii – koliti suurendusaparaat ja fotovannid, guaššvärvid ja paberirullid ning kohale tassiti pikk roheline pink, tundsime end tõepoolest imehästi. Kuid ikka polnud meil veel kõike, mis filmitööks vaja.”
Oma esimese filmikaamera sai stuudio lastevanematelt rublahaaval korjatud raha eest ka alles 1982. aastal. Jaan mäletab, et uus 16-millimeetrine „Kvarts” pandi puki peale kohe ostmise päeval, aga filmilinastused lükkusid siiski järgmisse aastasse.
Selletagi oli Rapla KEK-i peahoone, mida me täna tunneme kõigi poolt unustatud Okta Centrumina, tõusnud juba särava tähena Eesti filmitaevasse. Just seal pandi alus Eesti Kinoliidu ja Rapla KEK-i ühisel jõul korraldatavale Tallinnfilmi animafilmide festivalile, mis meelitas mitme aasta jooksul Raplasse paariks päevaks sadu filmisõpru. Siin astusid publiku ette kultuurilukku jäänud teostega sellised multifilmikorüfeed nagu Priit Pärn, Rao Heidmets, Avo Paistik, Rein Raamat, Heino Pars ja teised.
Just seal hakkasid toimuma igareedesed öökinoseansid, mis tõid Raplasse tol ajal raskelt kättesaadava kinokunsti paremiku. Just KEK-i peahoone ringkoridorist sai Rapla esimene arvestatav kunstigalerii, kus korraldas väljapanekuid kunstnike liit. Kõigi nende ettevõtmiste taga oli KEK-i kultuurimetoodik Jaan Urvet ja ühel, teisel või kolmandal moel valmistas see kõik ette peatset Mini-Anima tähelendu.
Kui järgnenud sündmuste käiku selle nurga alt vaadata, siis polnud seegi ehk üldse juhus, et mõni aasta hiljem asus keegi Toivo Kurmet just Raplasse oma filmilinnakut rajama ja et toonasest alevist üldse linn sai või et selle keskväljakut kutsutakse rahva hulgas tänini kangekaelselt Hollivuudi platsiks.
Kuid STOP! Lasime ennast vist natuke liiga kaugele kanda – meie kangelased valmistuvad alles oma esimesteks filmideks.
Esimesed filmid ja kohe tuleb ka kuulsus
Esimesed päris filmivõtted olid stuudiolaste pidupäevad, selleks oli pikalt valmistutud, plaane peetud, etüüde tehtud, stsenaariume kirjutatud. Selgus, et midagi pole siin ilmas väga lihtne. Esimene film laskis ennast oodata 1983. aasta veebruarini. See oli „Taignalugu”, milles peakangelane taignapäts mitte mingil tingimusel kringliks saada ei taha. Filmi autor Kadri Ugur on meenutanud: „Eks ole, asuda filmi kallale isegi midagi kaamerast teadmata oli paras julgustükk. Aga kaotada polnud meil midagi ja ega me olnudki päris kindlad, et taignast üldse filmi saab.
On veel meeles, et alustasime laupäevasel päeval. Muidugi oli hiljem ekraanil vaadates kõik hirmus kiire – päevatöö kontsentreerus kahte minutisse. Eks sellist pisipettumust ole tundnud kõik, kes esimest korda multivõtteid teevad. Hulk tööd ja vaeva, et taignaplönni siledaks saada, kaamera oma suures kitsiduses jäädvustab vaid sekundi jagu liikumist. Kõik see, mida olime plaaninud aeglase, mõnusa ja rahulikuna, näis ekraanil toimivat sprindi tempos.”
Oli kuidas oli, aga 1983. aasta aprilliks oli stuudiol vabariiklikule amatöörfilmide festivalile esitada juba koguni kolmest animafilmist koosnev programm. Lisaks „Taignaloole” (Kadri Ugur ja Sulev Tammel) veel ka „Setukad” (Heiki Atso) ja „Kangus” (Mart Ambur). Mini-Anima sai programmi eest oma esimese kuldmedali, „Taignalugu” kuulutati Rapla amatöörfilmide festivalil parimaks multiplikatsioonifilmiks ja veidi hiljem teenis see Tbilisis üleliidulisel laste amatöörfilmide festivalil (Raplat esindasid seal Sulev Tammel ja Jaan Urvet) veel ka eripreemia uute väljendusvahendite eest.
Kuid see polnud veel kõik – Heiki Atso „Setukad” tuli Riiast XV Balti liiduvabariikide ja Leningradi amatöörfilmide festivalilt tagasi pronksmedaliga ja asi läks koguni nii kaugele, et omas ajas kõikvõimas ajaleht Pravda avaldas Rapla festivali kohta lühiteate, mille järel hakkas tulema festivalikutseid Tbilisist, Moskvast, Dnepropetrovskist, Samarkandist ja mujalt.
See võrdus keskmist sorti raputusega ühe väikese Eestimaa alevi rahvale. Ainult kohalik võim ei saanud veel päris hästi aru, mis tegelikult sündimas on. Võimulolijatega on tihtipeale nii, et nemad hakkavad sotti saama alles siis, kui pidu juba lõppemas.
Maikuus tuli ka stuudiolaste esimene reis Moskvasse. Krista ja Jaan Urvet on kerge muigega meenutanud: „Oi kuidas seda oodati! /…/ Reisirahaga toetasid meid paljud asutused ja ametiühingud. Et ka mõned kohalikud „kaagid” koolist kaasa saaks võtta, tuli nende patte klaarida nii suuliselt kui ka puruksvisatud aknaklaase parandades. Aga kaasa nad said. Praegu on seda isegi pisut kentsakas meenutada, mida tähendas toona Rapla koolipoistele-tüdrukutele üks Moskva-sõit. Siis oli see provintslastele tõeliseks unistuseks.”
Ootused ja unistused olid nii suured, et ei mahtunud lastesse ära ja nii sündis veel enne teele asumist esimene mängufilm „Hurra, sõidame!”
Raplakad ei sõitnud Moskvasse tühjade kätega, võeti kaasa oma filmid, mida nägid ka mõned Mosfilmi päriskinomehed, kes olid siiralt üllatunud ega koonerdanud kiitusega.
Uued filmid ja uued festivalid
1984. aasta oli juba väga viljakas.
Vabariiklikult amatöörfilmide ülevaatuselt Tallinnas toodi tunnustust kolme uue tööga. Need olid:
Kadri Uguri „Üks kõigi eest”, mille peategelaseks kehastus nöör, millele oli traat sisse aetud: pronksmedal parima multifilmi eest ja Rapla Rajooni RSN Täitevkomitee eriauhind.
Heiki Atso tegi loo Rubiku kuubikust „Miski on igavene”: ülevaatuse diplom.
Kristjan Urveti joonisfilm autoavariist „Kes on süüdi?”: ülevaatuse eripreemia eduka debüüdi eest.
XV Balti liiduvabariikide ja Leningradi amatöörfilmide festivalil Vilniuses (stuudiot esindasid Kadri Ugur ja Jaan Urvet) sai „Üks kõigi eest” multifilmide žanris peaauhinna ja kuldmedali ning I järgu diplomi.
Märtsis võeti ette pikem reis Moskvasse ja Vologdasse. Enesetutvustuseks oli kaasas värskete filmide programm: „Kurb lugu” (Pille, Maret ja Mart Ambur), „Saialugu” (Peeter Mürk), „Kõdi” (Merje Põlma), „Gaudeamus” (Kadri Ugur) ja dokumentaalne „Kilgi film”, kuhu oli talletatud stuudiolaste suvelaager.
Reis oli edukas, saadi uusi kogemusi ja kuuldi ka palju kiidusõnu. Ainult üks üleliidulist haridusministeeriumi esindanud Moskva naisseltsimees oli pisut hämmingus ja küsis, et miks need eestlaste filmid peavad nii keerulised olema, kas ei oleks parem lihtsaid lastepäraseid jänkusid ja karusid kasutada. Paraku jäi ta oma hämminguga üksinda toetajaid leidmata.
Kiri ministrile
Visiidid teistesse stuudiotesse olid igas mõttes harivad – nähti, mida mujal tehti ning kuidas elati. Seda kõike Rapla tingimustega võrreldes tuli tunnistada oma vaesust. Filmitegemine on töö- ja rahamahukas protsess, pelgalt entusiasmiga kaugele ei purjeta. Rapla KEK tegi, mis võimalik ja võib-olla isegi natuke rohkemgi. Ka mitmed asutused olid abiks valmis, aga kohalik võim hoidis esialgu distantsi. See sundis Mini-Anima juhte pöörduma kirjaga toonase haridusministri Elsa Gretškina poole.
Kõigepealt kirjeldati oma saavutusi ja siis räägiti „elust endast”: „Festivalid ja sõidud on meie igapäevase töö pidulik pool. Paraku nõuab aga festivalideks valmistumine ka head tööbaasi. Oleme püüdnud ületada kohalike jõududega meie ees seisvaid majanduslikke raskusi. Selge on see, et filmitehnika ja filmimaterjal on hinnaline, kuid me peame arvestama ka seda loomingulist ja esteetilist kasutegurit, mida lastele osavõtt filmi loomisest annab. Pealegi arendab praktiline tegevus nende tööharjumusi. Praegu on aga kõik meie stuudios loodud multi-, mängu- ja dokumentaal- ja kroonikafilmid sündinud nii-öelda põlve otsas.
Külastades teiste vennasvabariikide lastestuudioid, oleme kadedusega vaadanud nende ruume ja võttetehnikat. Kõik kapitalimahutused on tehtud stuudiote loomisel, hilisemad väljaminekud on kahanenud tunduvalt.
Rapla rajooni RSN TK haridusosakond ja Rapla Pioneeride maja juhtkonnad põhjendavad aga olukorda väheste summadega, mis eraldatakse inventari soetamiseks. Samal ajal aga nõutakse neilt tehniliste ringide osakaalu suurendamist rajoonis. Kuid tehnika ju maksab.
Oma stuudio arengu huvides kasutame moodust koguda lastevanemailt teatud summa, et osta filmikaameraid. Suuri raskusi on haridusosakonnal ka komandeerimiskulude väljamaksmiseks. Meid näidatakse küll paljudele külalistele, kuid midagi pole ette võetud materiaalse baasi parandamiseks. Meie olukorrast kirjutas ka Moskva ajakirjanik Fedossejeva (ajakirja Krestjanka korrespondent) ajalehes Molodjož Estonii 20. sept. 1983 ja ka ajakirjas Krestjanka.”
Kirjast oli mõnevõrra abi. Õige pea külastas Mini-Anima stuudiot aseminister Kalju Luts ja osa kulusid võttis haridusministeerium tõesti enda kanda, Rapla stuudio materiaalset poolt ja töötingimusi see aga ei parandanud.
1985. aasta oli küll väga tegus, aga uusi filme ei sündinud
1985. aastal elas Eesti XX üldlaulu- ja tantsupeo tähe all. Pidu peeti Tallinnas 19.-21. juulini, sellest võttis osa 34 800 lauljat ja tantsijat. Samasse aega sättisid Mini-Anima juhid ja aktiiv ka Rapla vabariikide-vahelise laste- ja noortefilmide festivali. Krista ja Jaan on meenutanud: „Külla sai kutsutud kõik need, kes meid võõrustanud olid. Meid toetasid kõik: rajoonivalitsus, ametiühingud, haridusministeerium. Isegi kohalik parteikomitee. Pilvede värvide muutudes hakkasid nad meie senises „veiderdamises” isegi midagi toetamisväärivat nägema. Kindlasti mõjus ka tolleaegse aseharidusministri Kalju Lutsu toetav visiit meie stuudiosse, mis sai teoks pärast meie murekirja haridusminister Elsa Gretškinale.”
Suurem osa külalistest majutati tolleaegsesse Rapla võõrastemajja, osa paigutati aga perekondadesse, kes olid lahkelt valmis võõrustamise kulu ja vaeva kandma.
Ajastus polnud muidugi juhuslik – otse loomulikult viidi külalised ka meie suurpidu nautima ja siinkohal pole ilmselt vaja hakata üle rääkima, millised nende muljed olid, ainuüksi see 34 800 osavõtjat võttis külalised mõneks ajaks sõnatuks.
Nüüd, kus haridusministeerium kandis osa reisikulusid, püüti võimalikult palju käia festivalidel kogemusi kogumas ja ühtlasi ka varem tehtud töödega loorbereid lõikamas.
„Miski on igavene” teenis Kutaisis üleliidulisel laste amatöörfilmide festivalil multifilmide žanris teise koha ja sai NSV Liidu Kinematografistide Liidu diplomi kõrge kunstilise taseme ja originaalse kinematograafilise lahenduse eest.
„Kangus”, mille tegemiseks oli kulutatud 25 tuubi hambapastat “Pomorin” ja peale selle veel ka kolm hambaharja, tõi samalt festivalilt eriauhinna ning Krista ja Jaan Urvet teenisid NSV Liidu Pedagoogika Teaduste Akadeemia Kunstilise Kasvatuse Instituudi diplomi.
Tooteid ja au isegi rohkem kui mõnes riiklikus filmistuudios
Kuigi tingimused oluliselt ei paranenud, suudeti jätkuvalt igal aastal välja tuua kaks-kolm laiemat tähelepanu pälvinud filmi, kroonikajupid peale selle.
1986. aastat jäid tähistama Piret Ehini „Juntsukese koolitee” ja Taive Pääsukese „Lõputu lugu”. Esimene teenis peaauhinna Balti liiduvabariikide ja Leningradi amatöörfilmide festivalil Riias, millest võtsid osa ka filmi autor ning Krista ja Jaan Urvet. Lisaks sai „Juntsukese koolitee” pronksmedali multifilmide žanris ja I koha debüütfilmide grupis ka Eesti XXI amatöörfilmide festivali lõppvoorus Tallinnas. „Lõputa lugu” tuli sealt tagasi multifilmide žanri hõbemedaliga.
1986. aastal oli Tallinnas ka UNICA (äraseletatult filmiamatööride maailmafestival). Sel puhul oli Tallinnas Laste Loomingu Majas üleval näitus „Teeme filmi”, kus eksponeeriti kuue Eesti lastefilmistuudio (teiste hulgas loomulikult ka Mini-Anima) süsteemtegemisi (kavandeid, fotosid, filme). Ekspositsioon pakkus külalistele palju huvi ja kõneainet.
1987. aasta toodangust tõusis esile kolm animafilmi: Erko Virgepuu „Palm 1,2,3”, Marina Kulikova „Lend” ja grupitööna valminud „Süsteem” (Inna Laugen, Kadi Mihkla, Riina Mätas, Taive Pääsuke ja Mart Ambur).
Loomulikult olid ka festivalid ja tunnustused:
Eesti XX II amatöörfilmide ülevaatuse lõppvoorus Tallinnas tunnustati „Palm 1,2,3” hõbemedaliga multifilmide žanris ja „Lend” sai diplomi.
Üleliidulisel lastestuudiote ülevaatusel Moskvas teenisid „Süsteem” ja „Palm 1.2.3” mõlemad üleliidulise taidluskunsti festivali laureaadidiplomi ja medali.
Peale selle lubati „Süsteem” Ungarisse Szolnoki ja Eesti filmiamatööride sõprusfestivalile, kus Eestit esindasid Jüri Varus, Karin Birkan ja Jaan Urvet. „Süsteem” pälvis žürii eripreemia.
Äramärkimist väärib ka see, et sama aasta aprillis Leedus Panevežises peetud satiiri- ja huumorifestivalil tunnustati Krista ja Jaan Urveti tööd diplomiga.
1988. aasta kontost ühtegi uut filmi ei leia, küll on seal aga mitmeid olulisi sõite. Nii on Taive Pääsuke käinud jaanuaris Tbilisis üleliidulisel laste amatöörfilmide festivalil „Tbilisi koidikud”. Aprillis on suurema grupiga sõidetud Usbekistani ja külastatud Taškenti ning Samarkandi. Juunis viibisid Jaan ja Triinu Urvet ning Kadi Lillemäe Mini-Anima esindajatena Ukrainas Dnepropetrovskis, kus osaleti liiduvabariikide vahelisel amatöörfilmide festivalil ”Dnepri õhtud”. Kaasa võetud filmiprogramm („Lõputa lugu”, „Juntsukese koolitee”, „Lend” ja „Süsteem”) tunnistati festivali parimaks. „Süsteem” sai festivali parima eksperimentaalfilmi ja ka publiku auhinna, „Juntsukese koolitee” pälvis täiskasvanute žürii eriauhinna.
1989. aasta. Mini-Anima tegemisi jääb lõpetama Maiu Moosese, Timo Mitti ja Maria Kulikova südamlik ja kunstiliselt küps „Üürnik”. Eesti XXIV amatöörfilmide festivali lõppvooru I etapil Raplas anti filmile pronksmedal 16 mm B-grupis, Balti vabariikide, Leningradi ja Poola amatöörfilmide festivalilt Leningradist tuldi aga tagasi eriauhinnaga.
Krista ja Jaan on ajas tagasi vaadates tunnistanud: „Aastad läksid. Tehnika vananes ja ega lapsedki igal aastal ühesugused pole. 1988. a oma muutustega haaras meid kõiki uude elupöörisesse. Kümme aastat Mini-Animat oli meie lastele nagu „vaba kool”. Tundus, et „minika” aeg hakkab otsa saama.
Kindlasti mängisid kõik need koosveedetud aastad ka mingit rolli nende kujunemisteel. Tähtis on, et meie „minika” lastest on saanud INIMESED, asjalikud ilmakodanikud, kellel pea otsas ja mõistus lahti.”
Mini-Anima fenomen
Mini-Anima tähendust on väga raske sõnadesse panna või kuidagi mõõta. Loomulikult oli osa sellest filmides, mis tolles keldristuudios peaaegu olematutes tingimustes sündisid. Seda kinnitab kuulsus, mis neid üle terve liidu saatis. Ikka ja jälle tuleb küsida: kuidas oli üldse võimalik, et nõukogude stagnatsiooni aja kõige raskematel aastatel sai kusagil tagasihoidlikus alevis asuda selline vaimsest rikkusest sädelev oaas, koht, kus mõtet ei kammitsetud ja fantaasia ei olnud mitte ainult lubatud, vaid see oli lausa kohustuslik? Sellele küsimusele on raske vastata.
Krista ja Jaan Urvet on ise öelnud, et nende nii-öelda pedagoogilised võtted toimisid just tänu sellele, et mingit pedagoogikat tolleaegsete nõukogulike mallide järgi selles keldris polnud. Ilmselt just tänu sellele, et Mini-Animas oli mõte vaba, olid ka seal loodud filmid nagu värsked sõnumid vabadusest.
Praegu võime oletada, et enamik tollest loomingust sündis ruumis, mille uksel oli silt „Jututuba”. Seal räägiti, ja lasti ka lastel endal rääkida, avameelselt ja ilustamata kõigist maailma asjadest, mis noori võisid huvitada.
Tänaseid inimesi ei pruugi toonased taiesed ehk isegi enam kõnetada – turvalises heaoluühiskonnas oleme unustanud salakeele, mida toona tsensuuri vastu kasutati. Kahjuks pole seda väidet võimalik enam kontrollida, sest enamikku siin loodust pole enam alles. Täiskasvanute maailm ei hoolinud sellest ja ei pidanud vajalikuks talletada laste loomingut ja ühte suurt tuntust toonud episoodi Rapla kultuuriloos.
Üks on aga kindel ja see teadmine kestab edasi: väga paljud toonase Rapla inimesed võivad tunda ennast erilistena, sest käisid läbi tolle Lepiku tänava keldristuudiost ja lasid oma mõttemaailma avardada Krista ja Jaan Urvetil. Seda ei saa keegi neilt ära võtta. Selle üle võib ka täna veel uhke olla.
***
Ja nüüd lahkumiseks viimased katkendid Kadri Uguri meenutustest: „Kui sisse astuda, jääb vasakut kätt riiul ja paremal on universaalse otstarbega kirjutuslaud. Otse ees, kahe sammu kaugusel, on lamenukupult ja seinaäärtpidi paremal jääb silma ette pukkjalgadel laud. Seal tehakse ümarnukufilme. Kahte multipinki lahutab kardin. Riiulitest veel niipalju, et sealt võib leida haamreid, naelu, tange, näpitsaid, mensuure, ilmutuspaake, kandikuid, korgist tähti, trikoolappe, läikepresse, vanu ajalehti ja pikendusjuhtmeid (viimased on küll haruharva oma kohal)/…/
Laual seisab suurendusaparaat. Laua ääres istub tingimata keegi, ükskõik, kas pilte tehes, filmi ümber kerides või monteerides. Sellel toal on roheline plekiga üle löödud uks/…/ Teisel toal on pruun – ei, nüüd juba roheline – uks ja sellel silt „Jututuba”. Seal nägite te ka filme, auhindu, kingitusi, kroonikat ja üldse kõike vaatamist väärivat. Parimad joonistused on ka nähtaval, ripuvad seina ääres pesunööril. Nüüd lülitatakse projektor välja, teetassid pestakse puhtaks, tõmmatakse aknakatted üles ja te astute taas esikusse. Teie üleriided on kotiriidest kardina taga, mis on ehitud nöörisõlmedest pusade ja igasugu kuulutustega. Te tõmbate kopsudesse viimase sõõmu keldriõhku ja avate ukse…”
Uks sulgus. Aga seda ei pandud lukku. Sa võid iga hetk ka ise vaimusilmas selle avada, et meenutada, mida tehti ja kes tegid. Ka siis, kui sa ei olnud Mini-Animaga. Muidugi peaks sul selleks olema kas või pool annustki sellest fantaasiast, mida jagati Lepiku 12 keldris.
Allikad:
Vello Neemoja „Mini-Anima”, Pioneer, 1982, nr 3
Agnes Jürgens „Perekond Urvet ja Mini-Anima”, Nõukogude Naine 1986, nr 6
„Jututund jututoas”, leitud käsikiri, Nädalise noortelisa Validool, 5.11.1998
Jaan Urvet „Kiri Eesti NSV haridusministrile Lp. sm. Gretškinale”, perekond Urvetite erakogust
Krista ja Jaan Urvet „Meenutusi Mini-Animast”, perekond Urvetite erakogust
