Mäletajate ülestähendusi ümber jutustanud Tõnis Tõnisson
Kõik teavad ütlemist, et inimene plaanib – Jumal naerab. Vahel tundub, et nii ongi, et kõrgem vaim teab inimesest paremini, millal on mõistlik midagi alustada nii, et saaksid sellega ka ise rahule jääda. Mõnikord kohe ongi nõnda, et inimestel polnudki selget plaani, kuid asjad hakkavad justkui iseenesest ennast järjekorda sättima ja lõppkokkuvõttes sünnib midagi väga erilist. Siis öeldakse, et õnnestumiseks polegi palju vaja – piisab, kui õiged inimesed juhtuvad õigel ajal õiges kohas kokku saama.
Umbes niimoodi tekkis ka Raplas laste animafilmistuudio Mini-Anima. Oligi sedasi, et mingit plaani justkui polnudki, rohkem oli kahtlusi, aga napp aeg ei lasknud lõpuni kahelda. Sellegipoolest jäeti suhteliselt lühikese tegevusajaga Rapla, tegelikult ikka ka kogu Eesti kultuurilukku jälg, mis on unustusest küll pisut tuhmunud, kuid ei kustu päriselt kunagi. Kuidas see kõik oli?
Urvetid otsivad uut kodu
On 1980. aasta, masendava stagnaaja sünge keskpaik. Nukunäitlejatest abielupaar Krista ja Jaan Urvet on perelisa oodates jõudnud arusaamisele, et kahetoaline Tallinna korter, kus lisaks noortele elab veel ka Mamma, on isegi nõukogulikke elustandardeid arvestades ikkagi selgelt kitsaks jäämas.
Otsitakse siit ja sealt, kuni keegi tuttav oskab soovitada, et küsigu noored Raplast. Kohalik KEK (Kolhoosidevaheline Ehituskontor) pidavat otsima kultuurimetoodikut ja pakub häid elamistingimusi – „kõigi mugavustega” kahetoaline Lepiku tänaval valmivas kahekorruselises uues majas. Tolles ajas oli see noorele perele unelmate lähedane pakkumine.
Raplast polnud kumbki noor õieti midagi kuulnud, või kui üldse, siis vaid nii palju, et rajoonikeskuse tiitliga väike alev asub pealinnale suhteliselt lähedal ning et sellel on linnaga hea bussi- ja rongiühendus. Muud nagu polnudki esialgu vaja rohkem teada.
Jaan võttis metoodiku koha vastu. Käis kuni korteri valmimiseni rongiga Tallinnast tööl ja püüdis Rapla oludesse sisse elada. Krista pidi esialgu veel uurima, millist vakantsi maarajoonis üldse ühele „kultuuririnde võitlejale” pakkuda on. Ega eriti ei olnud.
