Koostaja Ants Tammar
Selleks, et sõjajärgsetel aastatel tõsta kultuurharidusliku töö taset, kästi õpetajatel aktiivselt osaleda rahvamajade töös, sest õpetajad omasid kogemusi ja teadmisi kultuurharidustöös.
1945. aasta algul teatati mitmes ajalehes, et meie haritlaskonnal, eriti just õpetajatel on palju ära teha kultuurharidustöös. „Seda tööd on meie õpetajad varemgi teinud – mitte asjata ei ole nimetatud õpetajat maa soolaks ja rahvavalgustajaks. Siin peaksid õpetajad, eriti maal, algatuse ja juhtimise endi peale võtma. Paljud õpetajad ongi juba rahvamajade ja raamatukogude juhatajateks,” kirjutati Talurahvalehes.
1945. aastal ilmunud kirjutistest nähtub, et paljude õpetajate teiseks töökohaks oligi rahvamaja ja mitte alati ei tegutsetud seal vabatahtlikult ja vaimustunult.
Kultuurharidustöösse on vaja kaasata kõik õpetajad
1944. aasta detsembri algul teatas ajaleht Talurahvaleht, et nõukogude kultuur on sõna tõsises mõttes rahvakultuur. Kultuurharidustööst kutsuti osa võtma kõige laiemad rahvahulgad. Paluti ise käed külge panna ja omaalgatuslikus korras rahvamajas midagi ära teha. Soovitati korraldada huvitavaid loenguid ja vestlusõhtuid, mitmesuguseid kursusi ja õpiringe ning asutada spordikollektiive, maleringe, isetegevusringe jne.
Kurdeti, et siiani pole veel midagi ära tehtud. Selles süüdistati ka õpetajaid. „Ja siin küsime: mida teevad siis kooliõpetajad, kui nad käsi külge ei pane? On nad siis õppetegevusega tõepoolest nii koormatud, et vabaharidustöö jaoks enam aega üle ei jää. Või on siin mõningal määral tegemist esialgse saamatuse, ükskõiksuse, organiseerimatusega?
Kahtlemata leidub nii üht kui teist. Kindel on aga see, et hea tahtmise juures saavad ka maakooliõpetajad kultuurharidusliku tegevuse arendamiseks paljugi ära teha ja seda tuleb neilt ka oodata,” kirjutati 1944. aasta lõpul. Ajakirjanikud avaldasid oma kirjutistes arvamust, et õpetajad ongi rahva kultuurielu tõstmisel kandvam jõud maal ning nõuti, et kultuurharidustöösse on vaja kaasa tõmmata kõik õpetajad.
Suurem osa rahvamajade juhatajatest olid kohakaasluse alusel töötavad õpetajad
1945. aasta esimestel päevadel kirjutati ajalehtedes kunstilise isetegevusringide (laulukoorid, näiteringid, rahvatantsurühmad jne) elustamise vajadusest. Oldi arvamusel, et õpetajad on varem isetegevuse alal väga tagajärjekalt töötanud ja kui nad pole veel sellega alustanud, siis tuleb neid kutsuda uuesti jätkama pooleli jäänud tööd.
Veebruaris kurdeti Talurahvalehes, et rahvamajade töö on seni veel väga nõrk. „Meil pole jäänud muud võimalust kui määrata rahvamajade juhatajaid kooliõpetajate hulgast nii palju kui võimalik,” ütles Harjumaa rahvahariduse osakonna juhataja. Suurem osa rahvamajade juhatajatest olidki kohakaasluse alusel töötavad koolijuhatajad või õpetajad, kes oma otseste ülesannete tõttu ei saanud parima tahtmise korral pühenduda täie jõuga rahvamaja juhtimisele.
Kultuurhariduse alal sobivate töötajate leidmine väljaspool õpetajaskonda, kes oleksid suutelised juhtima rahvamaja, oli raskustega seotud. 1945. aasta algul oli Harjumaal, kuhu kuulus suur osa praegusest Rapla maakonnast, 85-st rahvamaja juhatajast 60 kohalike koolide juhatajad või õpetajad ning aasta lõpul oli 30-st Harjumaa valla kultuurhariduse instruktorist 16 õpetajad.
Need rahvamajad, mille juhatajad olid õpetajad, töötasid teistest paremini. Ometi kurdeti, et paljud maakoolide õpetajad ei võta rahvamajade tööst küllaldaselt osa, piirduvad ainult kitsaste kutsealaste ülesannetega. „Näib, et niisugune hoiak ei või kasu tuua kasvatustööle, kuna lapsed suurema osa oma elust saadavad mööda ikkagi kodus ja külarahva hulgas, mis nõuab tingimata õpetajailt kasvatustöö laiendamist sinna,” kirjutati ajalehes Sirp ja Vasar.
Hea õpetaja saavutab silmapaistvaid tulemusi ka rahvamajas
1945. aasta algul teatati ajalehtedes, et Nõukogude Eesti töötav maarahvas vajab praegu rohkem kui kunagi varem suurt kultuuritööd. „Kuid kogu see laiahaardeline kultuuritöö vallas ei arene iseenesest – see vajab alatasa korraldamist ja abistamist. Valla täitevkomitee juurde asutatav kultuurikomisjon olgu tõhusaks abistajaks valla täitevkomiteele,” kirjutati Talurahvalehes, kus küsiti: „Kes kujundavad kultuurikomisjoni?” Vastuses öeldi, et need, kellest on kõige rohkem loota algatajaid ja abistajaid. Oldi arvamusel, et endastmõistetavalt on kultuurikomisjoni liikmeteks erksad, haridustöös vilunud õpetajad.
„Hea õpetaja on see, kes suudab saavutada silmapaistvaid tulemusi ka väljaspool kooli ümbruskonna elanike seas – sellega aitab tõsta rahva kultuurilist taset. Õpetaja on rahvamaja hingeks,” kirjutati ajalehes Nõukogude Õpetaja. Nõuti, et kultuurikomisjonide kaudu peab õpetajaskond võimalikult suures ulatuses mobiliseerima inimesi rahvaharidustööle.
Ajalehes Läänlane kirjutati kultuurikomisjoni moodustamisest Vigalas. Komisjoni esimeheks valiti õpetaja Jüri Rukki, kelle osalust valla kultuuritöö juhtimises kiideti.
Talurahvalehes kirjutati 1945. aasta mais Kehtna mittetäieliku keskkooli direktorist Eduard Merimaast, kes on hea pedagoog ja valla kultuurikomisjoni esimees. „Ta otsis komisjoni sobivad inimesed jajagas selle kolmeks sektsiooniks: koolide, rahvamajade ja raamatukogude sektsiooniks. Eduard Merimaa ja õpetajad ta koolis rakenduvad rahvaharidustööle.” Oktoobris ilmunud kirjutises teatatakse, et Kehtna täitevkomitee juures töötab kaheksa komisjoni ja neist on kõige paremini töötanud Eduard Merimaa juhitav 11-liikmeline kultuurikomisjon.
1945. aastal kästi luua iga rahvamaja juurde tegevusvõimeline nõukogu ehk aktiiv ning iseenesestmõistetavalt kuulusid sinna ka õpetajad. Maakonnalehes Harju Elu kirjutati aktiivi moodustamisest Kehtna rahvamajas. Aktiiv koosnes põhiliselt kohaliku kooli õpetajatest, kes suutsid lühikese ajaga korrastada ümbruskonna elanike abiga rahvamaja nii, et isetegevusringid võisid tegevust alustada.
Õpetaja peab tegema kultuuritööd sama hästi kui tööd koolis
Õpetajate Lehes öeldi 1945. aasta märtsis, et iga õpetaja osavõtt kultuurharidustööst on tema aukohustus, mida tuleb sama tõsiselt teha kui tööd koolis. „Igas koolis leidub õpetajaid, kes omavad küllaldaselt võimeid, kogemusi ja vajalikke teadmisi sisuka kunstilise isetegevuse juhtimiseks ja sellest osavõtuks. Õpetaja, kes näeb, et tema ümbruskonna rahvamajas töö lonkab, peab oma otseseks kohustuseks pakkuma kaasabi ja toetust. Praegu on olukord kujunenud sääraseks, et võrdlemisi väike protsent õpetajaid on rakendunud tööle rahvamajades. Ülejäänud osa on asunud passiivsele pealtvaataja seisukohale, vabandades seda oma suure töökoormusega koolis.”
Talurahvalehes kirjutati Sipa mittetäieliku keskkooli õpetajate aktiivsest osalusest kultuuritöös. „Rahvamaja tegevusele on suurt kaasabi osutanud õpetajad. Eriti suurt huvi on tundnud rahvamaja tegevuse vastu kooli juhataja M. Heinmaa, kes on abiks olnud kõigi raskemate probleemide lahendamisel. Ka õpetaja H. Härma, kes võttis enda juhtida laulukoori, on töötanud suure innuga, tehes koguni kaks proovi nädalas. Suure hoolega töötab H. Ivade, kelle töökoormus on rahvamajas liiga suur, sest tema juhtida on näitering, rahvatantsurühm ja orkester,” kirjutas Sipa rahvamaja juhataja.
Maakonnalehes kiideti Kohila kooli õpetajaid, kes aktiivselt võtavad osa valla kultuuri- ja isetegevustööst. Tunnustati Pahkla kooli ruumides olevat rahvamaja, mille tegevust juhtis 1945. aastal koolijuhataja Riho Kesa. Kui Märjamaal arutati alevi kultuuritöös esinevaid vigu, andsid õpetajad lubaduse aidata rahvamaja kunstilise isetegevuse alal.
Õpetajate osalus kultuurharidustöös ei kulgenud vastuoludeta
1955. aastal tahtis maakonnalehe ajakirjanik teada, kuidas on Rapla rahvamajal kujunenud koostöö kohalike õpetajatega. „Selles asjas pole palju rõõmustavat. Seni on nende abi olnud väga tagasihoidlik. Kohaliku kooli õpetaja Laurimaa juhatab laulukoori, õpetaja Uuepõllu on aidanud dekoratsioone valmistada ja noor õpetajanna Muddi toimetab seinalehte,” ütles rahvamaja juhataja Voldemar Liin. Ka edaspidi pahandati, et Rapla kooli õpetajad on kultuurharidustöös passiivsed.
Omapäraseks „pärliks” Harjumaa rahvamajade võrgus nimetati Härgla rahvamaja, mille juhataja ja ühtlasi raamatukogu juhataja oli kohalik kooliõpetaja Otto Kolis. „Raamatukogu on suletud. Sellest on fašistlik kirjandus kõrvaldamata. Mingisugust ringi ega truppi pole rahvamajas asutatud. Ümbruskonna rahvas üldse ei tea, kes on rahvamaja juhataja,” kirjutati Talurahvalehes.
Kehtna vallas määrati keskrahvamaja juhatajaks õpetaja Richard Jaska, kes oli tuntud juba varem aktiivse kultuuritegelasena. Tema ülesandeks jäi ka valla koolide vanemate klasside õpilaste rakendamine rahvamajade töösse. Kehtna kodumajanduse instituudi direktor aga ei lubanud Richard Jaskal võtta rahvamaja juhtimise ülesandeid ning keelas ka õpetajatel osaleda rahvamaja tegevuses.
Haimre mittetäieliku keskkooli direktor huvitus kultuurharidustööst ja koostas rahvamajale populaarteaduslike loengute plaani, aga rahvamaja juhataja kandis seda oma taskus ega osanud sellega midagi peale hakata.
Hageri keskrahvamaja agitpunkti tegevuse kajastuses mainiti, et Hageri mittetäieliku keskkooli direktor suhtus algul agitpunkti juhtimisse loiult, kahjustades säärase passiivsusega rahvamaja tööd, aga „viimastel nädalatel on ta täie innu ja oskusega alustanud agitpunkti töö juhtimist”.
