Streik tuleb! Või äkki ei tule?

Eile, kui lehte trükiks ette valmistasime, polnud veel üheselt selge, kas sügisel kerima hakanud õpetajate streigiteema on kulminatsiooni saavutamas (selles mõttes, et streik tuleb) või leitakse kusagilt need mõned miljonid, mis võiksid suurejoonelise väljaastumise nagu nõela otsa sattunud õhupalli hetkega õhust tühjaks lasta.
Ilmselt ei ole täit selgust tänagi veel, sest koalitsioongi pole lahenduste osas ühel meelel. Eile hommikul näiteks ütles Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Jevgeni Ossinovski ETV „Terevisiooni” saates, et valitsus peaks kõigele vaatamata õpetajatele vastu tulema ja need õnnetud kümme miljonit leidma. Endise haridusministri väitel oleks 10 miljoni ministeeriumite peale kokku korjamine „hetkega” tehtav, oleks ainult head tahet: „Suures  pildis see on nii väike raha, et isegi ei ole vaja väga palju ministeeriume koormata.”
Nii lihtsalt need asjad vist siiski ei käi. Tuletame meelde, et haridustöötajate liidu (EHL) esialgne nõue oli tõsta õpetajate alampalk 1950 euro peale, mis tähendanuks riigieelarvele 46 miljoni suurust lisakulu. Alles hiljem tuldi välja kompromissettepanekuga, milles EHL on valmis nõustuma 1835-eurose alampalgaga (surve riigieelarvele ainult 10 miljonit), mille lisatingimus on, et kohe alustatakse läbirääkimisi järgmise kolme aasta üle. Pikaajalise hariduskokkuleppe summa on haridusministri Kristina Kallase sõnul 150 miljonit ja see jaguneks kolme aasta peale, keskmiselt 50 miljonit aastas. Lõpptulemusena oleks õpetajatele mõeldud palgatoetuse kasvu eesmärk jõuda 2027. aastaks 120%-ni Eesti keskmisest.
Paraku ei ole pelgalt palgarahaga võimalik lahendada kõiki esilekerkinud valukohti. Juba praegu on paljudes Eesti piirkondades õpetaja palk paikkonna keskmisest kõrgem (Rapla maakonnas oli 2022. aastal õpetajate keskmine 1663, maakonna keskmine vaid 1376 eurot), kuid rahulolu pole see toonud.
Palgarahaga, nagu juba öeldud, ei tee olematuks õpetajaid muserdavat ülekoormust, ei lahenda õpetajaskonna vananemisest tingitud õpetajate põuda, ei tõsta lahkujate asemele asuvate kvalifikatsioonita koolitajate töökvaliteeti jne, jne, ehk kõiki neid probleeme, mis praegu streigiks valmistumise käigus esile tõusnud. Tunnistagem, midagi ulmeliselt uut ja varem teadmatut seal ei ole. Ka nende poliitikute jaoks, kes õpetajate palgarallit ning ühiskonda pikaks ajaks halvavat streiki tagant lükkavad.
Sisuliste, koolisüsteemi ka tegelikult parandavate ettepanekutega pole seni keegi välja tulnud, ei EHL, haridusministeerium, koalitsiooni- ega opositsioonipoliitikud. Seega, sõltumata sellest, kas streik tuleb või ei tule, kui lühike või pikk see on, jäävad olulised küsimused ikkagi vastuseta ja konflikt õpetajate ning ühiskonna vahel tiksub edasi. Igavesti ei ole võimalik jaanalindu mängida. Nagu õpetajate streigis, nii ka meie hariduselu perspektiivituses on kannatajad ikka ja ainult lapsed.