Mia Cordelia Kitsing
Iga aasta tuleb uusi teoseid filmikunstis, teatris ja maalikunstis. See on suur väärtus! Kunst on meie sotsiaalne peegel ja tihti peegel meisse endisse. Neid peegleid võib vahel leida ootamatutest kohtadest.
Elu on väga kiire ja uut materjali tuleb aina peale, vana jääb tihti unustusse. Nostalgiline, kuid kasulik komme on vaadata vanu filme, näidendeid ja telesaateid. Seda tehes võib märgata ka detaile, millele varem ei osanud isegi tähelepanu pöörata. Üks vana peegel, mis on täna üllatavalt aktuaalne, on näidend “Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola”, milles tuuakse esile harituse või harimatuse väärtused.
Lavastas Kaili Viidas, kunstnik oli Arthur Arula, osades Tõnu Oja, Indrek Taalma, Ago Anderson, Sander Rebane, Meelis Rämmeld ja Lauri Mäesepp ning mitmed külalisnäitlejad. Algupärane tekst pärineb Lydia Koidula kirjutisest, mille Endla teater omaks tegi, ning etendas Pärnus Lydia Koidula muuseumi aias.
Etenduse põhiliin tiirles mulgi ning peategelase Maie ümber. Nimelt oli mulgil ja peretütrel armastuslugu, kuid pereisa oli sellele niivõrd vastu, et lubas oma tütre ühele kavalale ja pahatahtlikule külamehele, Ennule. Kogu pere nägi selle mehe isekad plaanid läbi, ainult isa uskus ja kaitses teda. Seda kuniks Enn peremehelt kavalusega tütre välja pressis, lisaks majandusliku kahju põhjustas.
Näidend tekitas tunde, nagu vaataks muinasjuttu. Lugu oli lavastatud komöödiažanris ja seda oli põnev jälgida. Kasutati väga erinevaid lahendusi, küll tantsu, pille, laulu, publikuga suhtlemist ning erinevaid rekvisiite. Mis tegi selle aga eriliseks, oli asjaolu, et kogu heli tuli otse lavalt, mitte ei olnud salvestatud. Nii andis lavastus komöödiale omast siirust publikule hästi edasi, kuigi loos endas oli palju valetamist ja vassimist.
Muinasjutulikku hõngu toetasid lisaks loomade rollid. Peamised pillimehed olidki kukk ja lehm ning tantsu lõid nad kõik. Loomad, kellel ei olnud kandvat rolli, toetasid oma kohalolu ja kuulavate pilkudega näitlejaid. Nende roll oli peaaegu neutraalne, mis lõi kontrasti peategelastega. See oli hea ja orgaaniline lahendus fookuste loomiseks, mida selles näidendis kasutati sagedasti ja oskuslikult.
Oli üks stseen, kus peremees arveldas oma vakkasid ja tahtis äri teha, kuid need ühikud, milles peremees, keda mängis Tõnu Oja, arveldas, võisid jääda publikule võõraks ja arusaamatuks. Selline olukord lahendati jälle laulu, muusika ja loomade abil; nimelt tekitati kuke ja kana vahel väike lüüriline dialoog, kus kukk selgitas kanale olukorda. Selline lahendus oli väga tark lüke, kuna nii tehti lolliks kana, mitte publik, sest too ei saanud aru, mis toimub – publik sai mängu jälgida.
Kuid ka lava ümbertõstmine toimus kiiresti ja väga loomulikult; küll nad tõid laua välja tantsides ja kapsapead lauldes. Kogu lavaline paigutus ja visuaal oli sedavõrd hea, et ei pannud lava vahepeal üldse tähele ja keskendusid ainult näitlejatele. Rekvisiidid ja kujundus hoidsid näidendi koos ja tervikuna. Tükis oli palju detaile, mis andsid palju juurde, kui neid märkasid. Kuid ka mitte märgates ei varastanud see jälgimise rõõmu.
Näiteks Lydia Koidula, kes aeg-ajalt näitlejate keskel tantsides liugles. Inimene, kes mõistis, et tegu on Koidulaga ja et see tema kirjutatud teos, tundis äratundmisrõõmu ja peegeldas ka mingit emotsiooni, mida olukord parajasti tekitas.
Hea ja aegumatu komöödialahendus oli panna naise rolli mehed, Ago Anderson peretütrena ja Indrek Taalma perenaisena. Tegemist on suurte ja väga äratuntavate karakternäitlejatega, kuid selles lavastuses pidid nad mängima õrnemat sugupoolt, ja sealjuures ei kaotanud nad ennast ära. Peres olid püksid naiste jalas, peremees, Tõnu Oja, oli selline õrnem ja manipuleeritav, kuid ise ta seda ei tunnistanud. Too tugev naisliin sobis sinna, sest tegevus toimus ajal, mil polnud eriti peenutsemise ruumi, aga oli palju tööd. Samuti andis see hästi edasi eestlaste talupojatarkust ja lollust. Kuna tegu oli komöödiaga, siis üritati lihtsatele ja labastele naljadele toetuda, et oleks kerge kohaneda selle ajaga ning luua kontrasti tegelastega, kes olid rohkem haritud.
“Omaenese tarkusest” – loo moraal
Näidendi põhimõte taandus väga olulisele väärtusele: hariduse tähtsusele. Kuigi etendus toimus 30. juunil aastal 2017, on selle lavastuse teema eriti aktuaalne ja mõnes mõttes vajutab õigetesse valukohtadesse. Etenduse vältel toonitas peremees, kuidas ta “omaenese tarkusega” mingi otsuse tegi, kuigi tegelikult oli see idee kellegi teise poolt tema “kapsapeasse” pandud. Näidendi lõpuks saadi aru, et kõik sõltub ikkagi haridusest.
Ka tänapäeval on oluline harida end, et ei oleks liiga kergelt manipuleeritav. Kahjuks on fakt, et mida madalam on sinu kooliharidus, seda pehmem savi oled omakasupüüdlike inimeste käes. Isegi on olemas vandenõuteooria, miks haridus on osades maades väga nõrk ja miks osades riikides haridustase langetatakse, tehakse õppimine kergemaks.
Nimelt tänapäeval on valuutaks inimeste hääled. Kui inimene on kõrgelt haritud, siis ta mõtleb ja analüüsib kõike enne mingite otsuste tegemist või seisukoha võtmist. Inimene aga, kes pole pidanud enda koolitamist oluliseks, tegutseb enamasti emotsioonipõhiselt ning seeläbi on kerge saak. Sellist inimest on lihtne raevu ajada ja kätega tegutsema panna – lihtsam on ohjata ja oma tahtmist nende kaudu ellu viia.
Oluline teema, millest rääkida. Seda on komöödiaga mõnusalt pehme lahendada, kuna tegelased on nii absurdsed ja nii ei saa keegi nendega samastuda, seega ei saa keegi midagi isiklikult võtta. Samas on sõnum selgemast selgem.
Julgeksin soovitada seda näidendit ja lavastust eestlastele, kes mõistavad maaelu ja elu lihtsust, sest naljad on üsna labased, kuid ikkagi naljakad. Samuti andis võimalus vaadata seda vabas õhus suure panuse. Lavastust on võimalik vaadata ETV arhiivist.
