Märt Kubo
Olin Viljandi punase kooli poiss, kogu aeg, algusest lõpuni. Vana maagümnaasiumi hoone ehitati tsaariajal punastest tellistest. Viimased on selle linna jaoks tähenduselt sama, mis marmor Itaalias.
Mäletan, mõnel aastal, olin siis veel algklassis, pandi maakiriku või mõne teise hoone torni otsa 24. veebruaril sini-must-valge lipp. Ma ise seda ei näinud, uudis aga levis suust suhu ja jõudis ka Tartu tänava kanti, kus me elasime. Tegu oli põnev ja salapärane, sest keegi täpsemalt midagi ei teadnud. Arutasime oma hoovi poistega, kuidas võimatuna näiv ülesanne teoks tehti. Katsu sa ronida kõrge ja terava torni tippu! Hiljem räägiti veel, et miilitsamehed olid hädas lipu allatoomisega. Torn olla olnud mineeritud. Vihjati ikka koolipoistele. Eks julgeoleku mehed otsisid ka, kas aga keegi kätte saadi ja mis neist võis saada, see enam Tartu tänavale ei jõudnud.
Meie pere oli pärit maalt, Kärstnast, talust. Mis tuli maha jätta, et uusmaasaajatele ruumi teha. Isa ja ema tuletasid mõnikord meelde, et vaat kus olid ikka kuumad suved eesti ajal, kuidas tehti heina ja huigati, ja kui palju rahvast elas maal. Mällu on sööbinud isa ütlus, et õunu ja ploome oli sügisel nii palju, et marjaaias sõid neid sead. See tundus kuidagi kohatu, sest pärast sõda tuli linnas aednik Taltsi aias õunaraksus käia, et maitse suhu saada. Aed asus Tartu tänava ääres oru nõlval ja oli peremeheta. Viimane oli Siberisse saadetud.
1949. aastal jättis pere talu maha. Isa poolt oli see tark tegu mitte jääda uusmaasaajaga vara jagama. Tulime Viljandisse, kahetoalisse üürikorterisse majas, kus enne sõda oli olnud savitööstus. Nüüd oli maja linna oma, omanik Siberis. Tänases arusaamas elasime vaeselt, aga hoopiski mitte kehvalt. Kui oli suurem sünnipäev või jõuluõhtu, ostis isa maalt pool vasikat, või löödi maha oma siga, mida võis tol ajal pidada. Oma sead ja kanad aitasid neid aegu üle elada. Ema tundis toidutegemise kunsti (kodunduskool Viljandis), vaaritas kokku niisuguse laua, mida tänagi raske leida. Millised lõhnad, millised maitsed. Kõik värskest kraamist.
Sugulased tulid kokku, söödi pikalt, võeti mõõdukalt napsi. Ja lauldi. Lauldi palju, minu meelest ilusasti. Kõik need Artur Rinne poolt tuntuks lauldud lood ja ka moodsamad viisid. Naerdi ja naljatati.
Mõnikord, kui loen hirmujutte sõjajärgsest masendusest ja pitsitusest, siis arutlen, miks ikkagi vanematel ja sugulastel, kes tugevasti kokku hoidsid, nii lõbus oli ja miks lauldi nii palju. Põhjusi võis olla vähemalt kaks: nad olid noored, ja eestiaegne elu elas neis edasi, igatsus ei kustunud. Selles olekus oli justkui mingi fluidum rahulikkusest, kindlusest, väärikusest ja elurõõmust, miski hingelaad, mille vormis möödunud sajandi esimese poole maaelu, küla, talu ja Eesti riik. Rõõmu kõrval oli ka hirmu.
Mäletan öid, mil öisel Tartu tänaval mürisesid venelaste trofeeautod Studebekkerid, kostsid sõdurite valjud hõiked. Mind viidi hoovipealse lauda lakka heinte sisse peitu. Et kui viimiseks läheb, siis jääb laps ehk puutumata. Pärast rääkisid vanemad, kes kätte saadi, ja kes jõudis pakku minna.
Räägiti ka meestest, kes metsas. Legendid murdumatutest, kes, nagu paljud eestlased, hoidsid kõrva vastu raadioaparaati ning püüdsid ragisevast segajast läbi kostvat ameerika onu häält – et millal tuleb Valge Laev ja päästab meid vene karu küüsist. Laev ei tulnud, mehed said hukka või pidid metsast välja tulema ja end KGB-le üles andma. Vastupanu metsas rauges pikkamööda ja keegi ei teadnud, on see Eesti riigi lõpp või tasub veel loota. Loodeti enam välisele abile, ja imele.
Koolipoistena tundsime Eesti riigi järelmõju siis, kui meie ees seisis õpetaja Eduard Saarend, tõeline härrasmees, just nagu Paul Keres, hästiistuvas ülikonnas ja moeka lipsuga, mis ikka uuenesid. Vaoshoitud, viisakas, väärikas. Paraku ei osanud me seda hinnata ja tegime talle vahel liiga. Või õpetaja Harri Keerutaja, veidi tundlik ja närviline, aga ainet oivaliselt valdav ja säravalt esitav. Tema kohta liikus ringi ka seltskonnauudiseid.
Ning muidugi Paul Krigul, kelle muusikalapsed me olime. Tema lubas laulutunnis meil vabalt olla ja rääkis ise maast ja ilmast. Pillimäng oli au sees ja orkestriproovis saime hea kooli. Ka võimaluse mängida orkestriga rahvaüritustel. Häid sõnu jagub ka Julius Magerile, joonestusõpetajale ja fotograafile. Tema vaimsus ja esteetika avaldus oskustes, mida meile jagas. Neist õpetajatest jäi märkamatult midagi olulist meie sisse. Nad vormisid meid teadmistega, aine omandamist võimendas isiksuse võlu.
18.02.2024
